Kõik, mida ma öelda tahan...
Me võiksime ju mõelda Aafrika nälgivatele lastele
Või sellele, kui tilluke on maakera lõputus Universumis,
Mis tähendab, et meie oleme lausa tolmukübemed.
Aga me ei suuda ju.
Meie peas on terved maailmad,
Teised inimesed, meie ise, meie tunded ja mõtted...
Need on ainulaadsed ja suured ja mõõtmatult olulised.
Meie draamad, mille sarnaseid ei inimkond pole tundnud,
Meie rõõmud, millest keegi aru ei saa,
Meie Omad Inimesed, kelle olulisust ei suuda sõnad kirjeldada.
Kõik on suurem ja tähtsam kui terve Maailm, terve Universum.
Kuidagi raske on olla selles segapudrus valgustatud Guru,
Kui kõik need valud ja kannatused hingele hakkavad.
Hoolimata sellest, kui tüünel merel sa ise purjetad,
Teiste uppuvad Titanicud kipuvad siiski tekitama keeriseid,
Mis sinu purjepaadi kah põhja tahavad kiskuda.
Muide, ma olen haige. Ja nohune. Ja väsinud.
Seega, mitte kõik siin pole puhas kuld.
Ja minu sees on asjad endiselt üsna rahulikud.
Mul on lihtsalt neetult valus nende pärast,
Kelle rahu on maha jätnud.
Lähme joome kusagil kruusi kuuma kohvi
Ja sõidame siis silmapiirini, mis te arvate? :)
No comments:
Post a Comment