Kus terve ta olek saab uue hingamise.
Võin nüüd ennast tõega õnnelikuks pidades öelda,
Et hetkel on mul see koht olemas.
Uskumatu, kui mõnusa soojusega meenutan ma
Ühe väikelinna teatri hilisõhtuseid ruume,
Seda uskumatut energiat ja loomingulist palangut,
Ńeid inimesi, kelle vahel valitseb hoomatav sünergia.
Vahel, mõnel eriti vastikul ja raskel hetkel
Mõtlen ma just sellele tillukesele ruumile
Ühes alati ärkvel ja tegelikult nii mõõtmetelt kui olemuselt suures teatris.
Ma tulen sealt alati ära tohutult palju rikkamana.
Ma olen igatsenud seda tunnet juba varem,
Teadmata täpselt, mida ma igatsen.
Seda vaikset tiksumist koos inimestega,
Kes annavad tervele mu olemusele ühe olulise dimensiooni juurde.
Vestlust ja jutte, mis on tõsised ja sügavad ja inspireerivad.
Muusika, mis tekitab emotsioone ja tahtmist veel veidi istuda,
Isegi kui nälg endast juba päris mõjuvalt märku annab :D
Kuratlikult veetlevad on see aeg ja see koht.
Viimasel ajal, ja ma olen täiesti nõus tunnistama, et hakkan vanaks jääma,
Aga viimasel ajal igatsen ma midagi sügavamat ja rikkalikumat
Kui mingid pealiskaudsed naljad ja tühi lobisemine.
Ma tahan, et mulle esitataks väljakutse, stimuleeritaks mu väikseid halle ajurakke,
Ma olen isegi nõus kuulama vestlust, mille sisu jääb mulle arusaamatuks,
Aga korjama infokilde, otsima tähendusi, panema asju enda jaoks perspektiivi.
Vahel ei peagi mõttest aru saama, vaid leidma impulsse,
Mis panevad su enda mõistuse uutes suundades mõtlema.
Ma armastan seda tunnet, et ma õpin midagi.
Ma armastan seda maailma eest peidus olemise tunnet.
Ma armastan seda kohta, kus väljapoole jääv maailm kaotab tähtsuse.
Ehk on see vaid faas, aga hetkel on mul seda vaja.
Miski seob mind kõige ebatõenäolisemate inimestega.
Mingi ühine mõistmine või mõttemall.
Ma ei pruugi neist igal hetkel aru saada või nendega nõustuda,
Aga ma tunnen end oma inimestega hästi
Ja uskumatult iseendana.
Igal inimesel on vaja kohta, kus terve nende olek saab uue hingamise.
Ja inimesi, kes aitavad tal saavutada veel natuke enamat,
Lükkavad ta veel veidike kaugemale.
Veel sammukese eemale tema mugavustsoonist.
Igal inimesel on vaja turvavõrku ja pelgupaika.
Õnnelikud on need, kellel see olemas on.
Aitäh, et te olete mu turvavõrguks ja pelgupaigaks.
Te aitate mul iga päev astuda veel veidike kaugemale,
Kui ma üksinda suudaksin.
Tänase teema on tänulikkus.
Ja kuna kõiki neid, kelle eest ma tänulik olen,
Ei ole ma kunagi suutnud ühele pildile suruda,
Teeme nii, et ma panen siia foto kõige tuumikust.
Perekond.
Lihas ja veres, mõistuses ja südames.
On perekond, kes on meile saatusest määratud,
Kuhu me oleme sündinud...
Ja on perekond, mille me omale ise valime.
No comments:
Post a Comment