Stories.

Inimestel on lood. Need on kummalised, traagilised, salajased.. 
Inimesed on metsikult paeluvad ja mitmekihilised. 
Kõik need saladused, kõik need seosed.. 

Päev, mis algab päikeselise ja võimalusterohkena, 
Lõppeb pilvise, pimeda ja vaiksena. 
Sa istud kodus, unistad kasutamata jäänud võimalustest, 
Hingad sisse ja välja, oled nagu ootele pandud. 
See, mis toimub sinu kodu nelja seina vahel 
Ei puutu mitte kuidagi kellessegi teise. 
Ja see inimene, kes sa oled üksi olles, on tuttav üksnes sulle. 
Nad võivad sind tunda, teada, olla üksikasjadeni tuttavad sinu looga.. 
Aga inimest, kes sa oled siis, kui sa oled ihuüksi, 
Tead vaid sina. See inimene on maailmast eraldiseisev. 

Mida enam ma kuulen ja kuulan, 
Mida enam ma õpin inimesi tundma, 
Mida enam mind usaldatakse.. 
Seda enam näen ma, kui suuri saladusi, kui raskeid koormaid 
Inimesed endaga kaasas kannavad. 
Ühelt poolt lootes, et maailm kord näeb, millised nad tegelikult on 
Ja samas oma olemust avalikkuse eest iga hinna eest varjates. 
Pole lihtne olla avatud raamat, 
Aga veel raskem on olla murdmatu kood. 
Me tahame olla mõistetud, aga me tahame olla ka salapärased ja intrigeerivad. 


Pilkude mäng, puudutused, žestid ja ridade vahele peidetud mõtted. 
Põgusad hetked, mis annavad meile lootust, 
Et keegi siinsamas meie kõrval tunneb sama, mis meie. 
Et käeulatuses on inimene, kes mõistab sõnadeta meie saladusi ja salasoove. 
Kõik, mida me soovime. 
Tuleks ometi keegi, kes teeks meid täiuslikuks, terviklikuks, 
Võtaks enda kanda poole meie raskest koormast.. 
Lõpuks ei piisa enam vihjetest, õrritamisest, lootusest. 
Ja mida me teeme siis, kui tõelisus ei ole lootustele mitte ligilähedanegi? 
Oma hinges, peas ja olemuses oleme me lõpuks ikka nii väga üksi. 
Mitte keegi ei saa mitte kunagi tulla ja elamise raskust meie õlult ära võtta. 


Ma olen vist lihtsalt väsinud kõigist neist lamedatest naljadest, 
Mida ma viimasel ajal nii enda kui teiste aadressil kuulen. 
Milleks see vajalik on? 
Sa ei tea, kes ma olen. Sa ei tea, mida ma mõtlen. 
Ma nimetan sind sõbraks ja annan sulle õiguse sama teha... 
Aga see ei tähenda, et sa mind tegelikult tunneksid. 
Jäta oma labasused endale. Need teevad vahel teenimatult haiget. 


Muide, vaatasin eile üht kõige ilusamat filmi väga pika aja jooksul. 
Ja ma kavatsen sellest teha ühe oma suure unistuse. 
The Way (2010) 
Juba aastaid olen ma tegelikult unistanud sellest ränakust. 
Ehk hakkab aeg vaikselt kätte jõudma. 
Ma ei loodagi seal uueks inimeseks saada, 
Pigem hakata kogu maailmale uue pilguga vaatama. 


Religioosne, spirituaalne... 
Ma lihtsalt usun millessegi suuremasse. 
Suuremasse kui inimene oma piiratuses. 
Me oleme häbematud ja upsakad kui peame enda maailma valitsejateks. 
Ja viimasel ajal on see suhtumine mind eriti häirima hakanud. 
Who died and made you the Ruler of the Universe?? 
Keerake toone maha, rahvas. 
Lõpuks oleme me kõik vaid tolmukübemed ilmaruumis :)