Ja mõtted su peas on nii lõputult valjud.
Su elu rullub su silme ees lahti ja sa tead,
Sa oled ehk teinud vigu, aga ka õigestitehtut on palju..
Oh, seda uskumatut lumist vaikust ja lõputut aega,
Mida mul viimasel ajal on rohkem, kui ma kulutada suudan.
Ma olen vist isegi liiga palju mõelda saanud
Ja avastanud, et periood mu elus, kus ma pimesi põgenda tahtsin,
Lihtsalt et saaks minema, saaks unustada rutiini ja iseenda...
See on möödas. Ma olen suutnud elada maagilist elu
Ja minu õnneks ei näi see veel nii pea lõppevat.
Küll olen ma leidnud, et ma sõltun palju vähemast,
Kui ma esmapilgul oleksin arvanud.
Ma elaksin sama õnnelikuna edasi ka siis, kui paljud asjad mu elust kaoksid.
Isegi, kui paljud inimesed kaoksid.
Ja kõike sellepärast, et ma olen iseendas lihtsalt nii rahul.
Oma peas, üksinda, olen ma õnnelik.
Üllatavalt vähe on vaja, et mind naeratama panna.
Ja kuigi ma armastan inimesi oma elus meeletuseni...
Nad ei tohi tähendada tervet mu eksistentsi.
See oleks liiga lihtne. Vastutus teistele lükata.
Kui nad ühel päeval paratamatult suureks saavad ja ära lähevad,
See ei tohi tähendada maailma lõppu.
Üks ilus etapp mu elust saab siis läbi, aga mitte terve mu elu.
Üksielamisel on muide rohkem kui üks pluss.
Sa saad täiesti siiralt kella nelja ajal öösel õue joosta
Ja selili lumes taevast vahtida.
Saad otsustada, et savi tervest maailmast,
Sa elad paar järgmist päeva tekkidest ehitatud onnis.
Ja keegi ei keela kogu valget aega maha magada.
Ja siis mõtlen ma oma famiiliale.
Nemad, kes on terve mu elu olemas olnud.
Keda ma näen kahjuks vist isegi liiga selgelt.
Ma olen oma keskmiselt pika eksistentsi jooksul nad nii tükkideks lahti harutanud,
Et peaaegu on raske juba tervet pilti näha.
Ma tean neid nii pagana hästi.
Ja vahel unustan neile au anda, kui nad selle ära on teeninud.
Aega on mööda läinud, me oleme saanud haiget ja paranenud.
Aga nad on minuga terve selle aja vastu pidanud ja mina nendega ka.
Ja mu ema on ikka üks pagana tugev inimene,
Ta on saanud hakkama koormaga, mille all mõni teine oleks murdunud.
Ta on ikka üsna üksi terve perekonna eest vastutanud,
Ja lastest inimesed kasvatanud, nii palju kui seda öelda saab :)
Ma ilmselt pole osanud seda õigetel hetkedel hinnata.
Nii palju lihtsam on näha kõike, mis on valesti,
Näha asju, mis mulle haiget teevad või ei meeldi...
Kui on juba see halb harjumus küljes inimesi osadeks võtta,
Siis ei oska seda enam välja lülitada.
Ja kõik tundub lahtivõetuna palju vähem maagiline.
Luban enesele pidevalt, et keeran oma graafiku tagasi inimlikuks,
Aga siiani pole tegelikult suurt vajadust olnudki.
Paar nädalat sellist anarhiat veel ja siis tuleb tubliks hakata nagunii :)
Minu silmis on kõik nii lihtne. Ja inimestes on nii palju potentsiaali.
Isegi probleemid ja tragöödiad... Need on nagu pusletükid,
Mis pikas perspektiivis paika lähevad.
Õnn peitub väikestes asjades ja naeratada võib ka läbi pisarate.
Ehk ma petan ennast, aga mulle meeldib mõelda, et elu on lihtne.
Ainus, mida ma tegelikult hetkel veel metsikult tahaksin
Ja mille saamine isegi kaugemas tulevikus tundub üsna keeruline...
See on vot selline Karl Lagerfeldi stiilis elamine.
Sest raamatud on minu narkootikum ka.
No comments:
Post a Comment