Come on, I dare you!

Sixx:AM-i uus album on hetkel palsam mu hingele. 
Tegelikult isegi kaks albumit, 
Sest neil ilmus nüüd seitsme looga akustiline versioon ka. 
No lihtsalt sobib nii ülihästi mu hetke meeleoludega. 
Tahan selle plaadi autos tööle saada ja lihtsalt piiri taha sõita. 
Hetkel pole võimalik, seega kuulan läpakast ja reisin mõttes. 


Ma olen Tartuga siiiani isegi väga rahul. 
Ainult juba ülehomme algav kool ei mahu hetkel mu mõistusesse :D 
Liiga pikk puhkus, liiga palju vaba aega. 
Nüüd tahaks veebruarist kooli kõrvale ka mõned trennid mahutada, 
Hakkaks ses mõttes asjalikuks, täidaks oma graafiku ära. 
Mul on vaja mõtteid veidi uuemate teemadega täita.
Kõige sellega seoses mulle ülimalt meeldib idee sellest, 
Et ma nüüd end Tartusse ära peidan, elan tihedat elu, 
Liigun oma väikese salajase graafiku alusel ja.. 
Ma ei suuda praegu rohkem, kui koera ja Leeniga suhelda :D 
Meil on täitsa kena rutiin välja arenenud, mulle tundub, 
Koer on siiani üllatavalt tubli olnud ja nii :) 


Plaanid ja unistused panevad mind hetkel naeratama. 
Taas on ees mõnes mõttes puhas leht: 
Uus periood koolis, uuesti Tartus... 
Ja mulle meeldib see tunne, et ma valitsen jälle oma elu üle, 
Et ma olen ohjad tagasi haaranud ja liigun õiges suunas. 
Natuke veel ja on kevad, natuke veel ja on suvi... 
Natuke veel ja... 

Teate, tegelikult kui elu ära väsitab, 
Siis mulle on parim ravim see, kui ma vaatan oma koera. 
Kuidas ta suurde tekihunnikusse ülima pühendumisega pesa on kraapinud, 
Sinna valju ohkega külili on kukkunud, siis natuke aega sobivat asendit on otsinud.. 
Ja nüüd rahulolevate häälitsuste saatel magab. 
Ma lihtsalt naeran lausa kõva häälega alati, kui ma talle keskendun. 
No on alles asjalik elukas :D 
Ja see, kuidas tal keel pidevalt natuke suust välja ripub, 
On uskumatult ilus vaatepilt vist ka kümnetuhandendal vaatamisel. 


Appi, ma pean ülehomme kooli minema juba! 
Oi, ma olen ära hellitatud oma pika vaheaja poolt... 
Ootan ja kardan enamvähem võrdsetes osades :) 

Mind games

Ma elan nüüd jälle ametlikult Tartus. 
Koer on siin, see on väga mõnus, 
Ta on algustes alati minuga koos, 
Elame kahekesi uude rütmi sisse :) 
Üldse on kogu Tartu-elu üllatavalt comfy. 
Me olemegi Leeniga juba liiga pikalt lahus olnud. 
Ja ma üritan kõigest hingest nii´teha, et koer teda vähe segaks 
Ja tema armsa kodukese põrandaid ei reostaks :D 
Kuigi täna ta esikusse veidi oksendas küll... 
What ya gonna do, eks... 
Ja minu toa laest tilgub vett, vat :D 
Kui ma homseks ära upun, siis kaevake korteriühistu kohtusse. 
Tegelt ma väga mures ei ole, ajalehed on all 
Ja selleks ma Ekspressi tellingi ju. 


Rakverre peaks järgmise nädala keskel uuesti minema. 
Ma kahtlustan, et mu e-mail pole kohale jõudnud korralikult, 
Homme saadan uue ja siis vaatab, kas saab otsad kokku siduda. 
Auto tahaks juba viimased 3000 kilomeetrit 24 000 km hooldusse, 
Peaks sellega ka varsti tegelema. 


Mul on kuramuse suur mure. Ja ma ei saa sinna midagi parata. 
Tähendab, lahendamine pole minu kätes. 
Ja kogu see asi lihtsalt... 
Aina enam tahaks lihtsalt profuusselt vanduda 
Ning mõne näo korralikult täis sõimata. 
Kurat, inimesed on vahel ikka täiesti haletsusväärselt lollid. 
Ma olen siinkohal vältinud igasuguseid sõnavõtte teiste inimeste siseasjade kohta, 
Aga no ausalt, need, kes peaks mõtlema endale, mõtlevad ainult teistele.. 
Ja need, kes võiks vahelduseks teistele ka mõelda ja äkki isegi inimlikud olla, 
Mõtlevad ainult iseendale või ei mõtle üldse, mida iganes. Tüüpiline. 


Ma hoian end viimasel ajal lausa vägivaldselt tagasi, 
Et mitte maailma parandama hakata, 
Et mitte liiga palju öelda, et lasta inimestel ise tegutseda.. 
Ei tohi nõu anda, ei tohi kasvatada, ei tohi moraali lugeda... 
Ei tohi, ei tohi, ei tohi. See ei tee miskit paremaks. 
Kui sellised vastikud väikesed asjad vaid mind ennast nii vastikult ei sööks..


Ma kavatsen nüüd korralikult koolile pühenduda, 
Veidi aega ja vahemaad mõjuvad mulle vaid hästi. 
Mul on vaja paarist isiklikust probleemist ka üle saada. 
Ja asjalikkus on üks neist asjadest, mis minus alati tohutult hea tunde tekitavad. 
Ma lihtsalt ei ole väga püsiv oma asjalikkuses :) 


Ma tahan homme kooki teha. Mingit hästi head. 
Apelsini ja virsikuga kohupiimakooki näiteks. 
See oleks ilus algus mu asjalikkusele. 
Ja siis võiks pikas perspektiivis ka praktikaaruannet kirjutada. 
Või koogi kõrvale kakaod juua ja arvutist ajutuid filme vaadata, 
Kumb iganes hetkel mõnusam tundub :D


Ma püüan säilitada positiivsust ja asjalikkust. 
Ma luban, et olen mõistlikum ja rahulikum ka. 
Aga teie lubage, et te end surnuks ei ruuna, 
Aeg-ajalt endale mõtlete, puhkate ja teete midagi toredat 
Ja leiate mulle ka mõnikord natuke aega. 

Kallistan.

Nullpunkt ja andekad Eesti noored

Käisime Leeniga eile teatris taas. 
Üle pika aja oli põhjus sukad ja seelik kapist välja otsida :) 
Etenduseks Nullpunkt. 


Üldmulje oli selline.. Huvitav. 
Tekitas portsu ideid, mida ja kuidas ise oleks lahendanud ja teinud. 
Ja suure hulga vaimustust andekate ja tegusate noorte suhtes tekitas ka :) 
Mingil määral tõmbasid nad ehk ise veidi oma nõrkustele tähelepanu. 
Või ma ei teagi... Natuke olen ma vist sihtgrupi-east väljas ka. 
Vaatasin ehk mingi veidi teise nurga alt kogu asja. 
Mõnes kohas oli üsna punnitatud mulje, 
Siis leidsid nad jälle end üles mingis kohas ja asi läks lausa ilusaks. 
Jah, ma oleksin siin-seal ühtteist teisiti teinud, 
Aga ära sina kritiseeri, kui sina ise pole miskit kriitikat väärivat teinud. Vot. 


Rohkem kui see etendus iseenesest 
Avaldas mulle siiski muljet trupp. 
See energia ja sünergia laval kandis etendust veel kõige rohkem. 
Üllatavalt avaldas Silja Miks mulle laulmisega kaugelt rohkem muljet kui näitlemisega 
Ja muusikaliselt oli terve asi ikka ülimõnusalt lahendatud. 
Armsalt naiivsed laulusõnad, mis sobisid armsalt naiivselt kirjeldatud suveöösse. 
Mingil hetkel tekkis igatahes tahtmine jalamaid telefon haarata 
Ja kõigile oma sõpradele SMS-id saata, et neile öelda, kui olulised nad ikka on. 
Sel hetkel ma vist saingi aru, et mulle tegelikult see etendus meeldib. 


Raamatut pole ma siiani lugenud, 
Selle suhtes on mul üsna tugev eelarvamus, 
Sest ma olen olnud ja olen hinges siiani Sass Henno suur fänn. 
Terve see raamatukirjeldus ja kõik kõlab liiga sarnaselt, 
Kardan, et hakkaksin võrdlema ja paralleele tõmbama ning teada, mis kokkuvõtteid ma teeksin. 
Sass on ikka ülihästi kirjutanud kogu sellest elluastumise raskusest ja ängist, 
Igapäevasest olelusvõitlusest ja suurest pahast maailmast. 
Ei tea, ta kirjutamisstiil on juba selline mõnus. 
Äkki peaks Margus Karule ka võimaluse andma siiski, 
Ehk üllatab :) 


Kokkuvõtteks: 
Olen rahul, et käisin ja nägin. 
Eriti sellepärast, et nüüd on päris mitu noort näitlejat, 
Kelle tulevikutegemistel silma peal hoida ja arengut huviga jälgida. 
Mul on hea tunne nende suhtes. Palju-palju potentsiaali ja annet. 


Etenduse suhtes on mul siiani vastandlikud tunded. 
Miski töötas kaunilt, miski jäi tooreks. 
Ilmselt olen ma siiski mitte-päris-õige-sihtgrupp ka :) 
Ma ei tea. Ei, üldiselt ikka meeldis. 
Üldmulje jäi positiivseks. 
Ja ma ei hakka detailide kallal nokkima :) 


Au ja hiilgust tegijatele. Et noortele aina rohkem võimalusi antaks! 

Stories.

Inimestel on lood. Need on kummalised, traagilised, salajased.. 
Inimesed on metsikult paeluvad ja mitmekihilised. 
Kõik need saladused, kõik need seosed.. 

Päev, mis algab päikeselise ja võimalusterohkena, 
Lõppeb pilvise, pimeda ja vaiksena. 
Sa istud kodus, unistad kasutamata jäänud võimalustest, 
Hingad sisse ja välja, oled nagu ootele pandud. 
See, mis toimub sinu kodu nelja seina vahel 
Ei puutu mitte kuidagi kellessegi teise. 
Ja see inimene, kes sa oled üksi olles, on tuttav üksnes sulle. 
Nad võivad sind tunda, teada, olla üksikasjadeni tuttavad sinu looga.. 
Aga inimest, kes sa oled siis, kui sa oled ihuüksi, 
Tead vaid sina. See inimene on maailmast eraldiseisev. 

Mida enam ma kuulen ja kuulan, 
Mida enam ma õpin inimesi tundma, 
Mida enam mind usaldatakse.. 
Seda enam näen ma, kui suuri saladusi, kui raskeid koormaid 
Inimesed endaga kaasas kannavad. 
Ühelt poolt lootes, et maailm kord näeb, millised nad tegelikult on 
Ja samas oma olemust avalikkuse eest iga hinna eest varjates. 
Pole lihtne olla avatud raamat, 
Aga veel raskem on olla murdmatu kood. 
Me tahame olla mõistetud, aga me tahame olla ka salapärased ja intrigeerivad. 


Pilkude mäng, puudutused, žestid ja ridade vahele peidetud mõtted. 
Põgusad hetked, mis annavad meile lootust, 
Et keegi siinsamas meie kõrval tunneb sama, mis meie. 
Et käeulatuses on inimene, kes mõistab sõnadeta meie saladusi ja salasoove. 
Kõik, mida me soovime. 
Tuleks ometi keegi, kes teeks meid täiuslikuks, terviklikuks, 
Võtaks enda kanda poole meie raskest koormast.. 
Lõpuks ei piisa enam vihjetest, õrritamisest, lootusest. 
Ja mida me teeme siis, kui tõelisus ei ole lootustele mitte ligilähedanegi? 
Oma hinges, peas ja olemuses oleme me lõpuks ikka nii väga üksi. 
Mitte keegi ei saa mitte kunagi tulla ja elamise raskust meie õlult ära võtta. 


Ma olen vist lihtsalt väsinud kõigist neist lamedatest naljadest, 
Mida ma viimasel ajal nii enda kui teiste aadressil kuulen. 
Milleks see vajalik on? 
Sa ei tea, kes ma olen. Sa ei tea, mida ma mõtlen. 
Ma nimetan sind sõbraks ja annan sulle õiguse sama teha... 
Aga see ei tähenda, et sa mind tegelikult tunneksid. 
Jäta oma labasused endale. Need teevad vahel teenimatult haiget. 


Muide, vaatasin eile üht kõige ilusamat filmi väga pika aja jooksul. 
Ja ma kavatsen sellest teha ühe oma suure unistuse. 
The Way (2010) 
Juba aastaid olen ma tegelikult unistanud sellest ränakust. 
Ehk hakkab aeg vaikselt kätte jõudma. 
Ma ei loodagi seal uueks inimeseks saada, 
Pigem hakata kogu maailmale uue pilguga vaatama. 


Religioosne, spirituaalne... 
Ma lihtsalt usun millessegi suuremasse. 
Suuremasse kui inimene oma piiratuses. 
Me oleme häbematud ja upsakad kui peame enda maailma valitsejateks. 
Ja viimasel ajal on see suhtumine mind eriti häirima hakanud. 
Who died and made you the Ruler of the Universe?? 
Keerake toone maha, rahvas. 
Lõpuks oleme me kõik vaid tolmukübemed ilmaruumis :)

To new friends and old friends...

Ma olen vahepeal täitsa elanud ja hinganud 
Ja asju korda saatnud. 
Mitte palju, aga vajalik on peaaegu tehtud. 


Mõtteid on palju, tegevust on mõistlikus koguses. 
Veel üks väike vaba nädal on jäänud.. 
Siis tagasi rutiini, tagasi kooli, tagasi Tartusse. 
Eile õhtul ma sinna juba põgusalt jõudsin, 
See oli tõeliselt mõnus. 
Vahel ma siiralt ootan, et inimesed mulle neid suuri palveid esitaksid, 
Vahel on mul endal neid sõite rohkem vaja kui palujatel. 
Ja ma olen hüperõnnelik, et mu kallid tulevad ja siiralt mu üles otsivad, 
Tahavad koos aega veeta ja on läheduses olemas. 
Ja siis on need teised mõtted. 
Need teised emotsioonid, mida ei tahagi siin väga lahata. 
Aga see on tõsi: 
Kõik halb, kõik halvad sõnad ja teod jäävad minusse alles. 
Ma suudan valu, pettumuse ja solvumisega ülihästi toime tulla. 
Aga head asjad... Kõlavad palju vähem usutavalt. 
Ja ma ei oskagi kuidagi muud moodi reageerida kui töllakalt naerda 
Ning esimesel võimalusel teemat vahetada. 
Miks see nii on, ärge minult küsige. 
Kriitika, teravused ja lamedad naljad on mu elu pärisosa, 
Komplimendid ja kiitus... Kuuluksid nagu kellelegi teisele. 
Nimetagem seda parema variandi puudumisel madalaks enesehinnanguks. 
Kuigi sellega ma ka päriselt nõus ei ole. 
Ma ise arvan endast paganama hästi. 
Ma vist lihtsalt ei usu, et teised ka seda arvavad :D 
Ja nüüd teeme nii, et ma ei norinud komplimente, vaid arutlesin :P


Mõnes mõttes ei saa kunagi leppida sellega, 
Et kallid inimesed su elust ära kaovad. 
Ja samas on mulle põhimõtteliselt kõik inimesed kallid. 
Seda õnnelikum ma olen, kui nad aegade hämarusest 
Kummitustena ilmuvad ja vanad head ajad endaga kaasa toovad. 
Terve nädal oli mul põhimõtteliselt a blast from the past 
Ja taaskord sai üks sõprus minu jaoks oluliselt sügavama dimensiooni. 

Kõik, mida ma elus teha tahan, 
On näha tuhandeid päikesetõuse, 
Jalutada sadadel randadel, naerda miljoneid naere, 
Armastada võimalikult palju ja olla võimalikult hea inimene. 
Ma tahan omada tiibu ja juuri ning tulla alati koju tagasi. 
Ms tahan teid kõiki alati koju oodata. 
Ja teile öelda: ma olen igal juhul olemas. 
Kuulamas, vaikimas, rääkimas, naermas, nutmas, ootamas ja lootmas. 


Kui inimese nõrkuseks on ta sõbrad, on ta maailma kõige tugevam inimene :) 

It takes two to whisper quietly

Kui öö on nii lõpmatult, lõpmatult vaikne... 
Ja mõtted su peas on nii lõputult valjud. 
Su elu rullub su silme ees lahti ja sa tead, 
Sa oled ehk teinud vigu, aga ka õigestitehtut on palju.. 

Oh, seda uskumatut lumist vaikust ja lõputut aega, 
Mida mul viimasel ajal on rohkem, kui ma kulutada suudan. 
Ma olen vist isegi liiga palju mõelda saanud 
Ja avastanud, et periood mu elus, kus ma pimesi põgenda tahtsin, 
Lihtsalt et saaks minema, saaks unustada rutiini ja iseenda... 
See on möödas. Ma olen suutnud elada maagilist elu 
Ja minu õnneks ei näi see veel nii pea lõppevat. 
Küll olen ma leidnud, et ma sõltun palju vähemast, 
Kui ma esmapilgul oleksin arvanud. 
Ma elaksin sama õnnelikuna edasi ka siis, kui paljud asjad mu elust kaoksid. 
Isegi, kui paljud inimesed kaoksid. 
Ja kõike sellepärast, et ma olen iseendas lihtsalt nii rahul. 
Oma peas, üksinda, olen ma õnnelik. 

Üllatavalt vähe on vaja, et mind naeratama panna. 
Ja kuigi ma armastan inimesi oma elus meeletuseni... 
Nad ei tohi tähendada tervet mu eksistentsi. 
See oleks liiga lihtne. Vastutus teistele lükata. 
Kui nad ühel päeval paratamatult suureks saavad ja ära lähevad, 
See ei tohi tähendada maailma lõppu. 
Üks ilus etapp mu elust saab siis läbi, aga mitte terve mu elu. 


Üksielamisel on muide rohkem kui üks pluss. 
Sa saad täiesti siiralt kella nelja ajal öösel õue joosta 
Ja selili lumes taevast vahtida. 
Saad otsustada, et savi tervest maailmast, 
Sa elad paar järgmist päeva tekkidest ehitatud onnis. 
Ja keegi ei keela kogu valget aega maha magada. 


Ja siis mõtlen ma oma famiiliale. 
Nemad, kes on terve mu elu olemas olnud. 
Keda ma näen kahjuks vist isegi liiga selgelt. 
Ma olen oma keskmiselt pika eksistentsi jooksul nad nii tükkideks lahti harutanud, 
Et peaaegu on raske juba tervet pilti näha. 
Ma tean neid nii pagana hästi. 
Ja vahel unustan neile au anda, kui nad selle ära on teeninud. 
Aega on mööda läinud, me oleme saanud haiget ja paranenud. 
Aga nad on minuga terve selle aja vastu pidanud ja mina nendega ka. 
Ja mu ema on ikka üks pagana tugev inimene, 
Ta on saanud hakkama koormaga, mille all mõni teine oleks murdunud. 
Ta on ikka üsna üksi terve perekonna eest vastutanud, 
Ja lastest inimesed kasvatanud, nii palju kui seda öelda saab :) 
Ma ilmselt pole osanud seda õigetel hetkedel hinnata. 
Nii palju lihtsam on näha kõike, mis on valesti, 
Näha asju, mis mulle haiget teevad või ei meeldi... 
Kui on juba see halb harjumus küljes inimesi osadeks võtta, 
Siis ei oska seda enam välja lülitada. 
Ja kõik tundub lahtivõetuna palju vähem maagiline. 


Luban enesele pidevalt, et keeran oma graafiku tagasi inimlikuks, 
Aga siiani pole tegelikult suurt vajadust olnudki. 
Paar nädalat sellist anarhiat veel ja siis tuleb tubliks hakata nagunii :) 


Minu silmis on kõik nii lihtne. Ja inimestes on nii palju potentsiaali. 
Isegi probleemid ja tragöödiad... Need on nagu pusletükid, 
Mis pikas perspektiivis paika lähevad. 
Õnn peitub väikestes asjades ja naeratada võib ka läbi pisarate. 
Ehk ma petan ennast, aga mulle meeldib mõelda, et elu on lihtne.

Ainus, mida ma tegelikult hetkel veel metsikult tahaksin 
Ja mille saamine isegi kaugemas tulevikus tundub üsna keeruline... 
See on vot selline Karl Lagerfeldi stiilis elamine. 
Sest raamatud on minu narkootikum ka.

Welcome to my cotton candy world

Andestage mulle, armsad, et ma kadunud olen olnud. 
Aga asjad on olnud... Keerulised. 
Ma olen olnud ära, kaugel ja veel kaugemal. 
Täielik vabanemine mõnes mõttes: 
18 tundi praktiliselt jutti autoroolis, 
Valged ja pimedad maanteed, jutukad ja vaikivad reisikaaslased, 
Palju mõtteid ja ideid, tühi telefoni aku ja lõputu aeg. 
Mu unegraafik on täielikult pea peale keeratud, 
Ma olen ületanud erinevaid vastupidavuse piire, 
Olen näinud inimesi, keda ma olen valusalt igatsenud... 
Lõppkokkuvõttes: 
Kui üldse põgeneda oma reaalsusest ja isiklikust universumist, 
Siis täpselt nii. Piiramatu kilometraaži ja piiramatu ajaga. 
Ja kindlasti koos kellegagi, kes on piiritult usaldatav ja hea.
Mul oli lõbus ja mõnus ja lihtsalt piisavalt aega mõelda. 
Isegi telefon suri mul õhtu jooksul kätte ära, 
Mis tähendas täielikku väljalülitumist reaalsusest.
Mul oli seda väga vaja. 

Hommikul Tartusse, kaks minutit ajalik olemist koolis, 
Siis lobisemine oma kallite tüdrukutega, 
Siis leidsin linnast Meelise üles ja pärast kiiret söömaskäiku 
Ja paari peatust sõitsime me juba Tallinna poole. 
Ühesõnaga, mul oli metsikult pikk ja metsikult seiklusterohke 18 tundi, 
Mida siin on raske lausa mõne lausega kokku võtta. 
Sain uusi tuttavaid, sain sõita ja mõelda ja naerda. 
Palju naerda. Sest Meelis juba on selline naljakas tüüp :) 
Ja see viis, kuidas tema maailma näeb... 
Hämmastab mind endiselt :D


Ja kui ma oma reisilt saabusin, vajusin ma 18 tundi kestvasse unne, 
Millele järgnes ärkveloldud öö, mis sai päevaks... 
Näeme siis, kaua ma vastu pean nüüd, enne kui jälle unemaale kolin. 
Maailm on põnev ja täiesti uskumatult kaunis. 
Täidetud uskumatult ilusate ja heade inimestega, 
Keda on petlikult lihtne armastada. 


Ma elan hetkel mingis täiesti teises maailmas teise graafiku alusel. 
Ma kujutan ette, et see saab üsna raske olema, 
See reaalsusesse tagasitulek. 
Ma näen praktiliselt ainult pimedat aega, 
Magan maha kogu selle aja, mil teised on ärkvel, 
Kuulan tonnide kaupa sürreaalset muusikat, 
Vaatan tonnide kaupa sürreaalseid filme... 
Ja tunnen hetkel ülimalt vähe vajadust välismaailmaga suhelda. 
See pole masendus või depressioon, 
Ma tunnen end oma kookonis vägagi mõnusalt. 
Pigem on see mingil määral enese alalhoiuinstinkt. 
Mingil hetkel kasvasis mingid asjad mul natuke üle pea ja... 
Kui ma ei suuda nendega tegelda, oli lihtsam terve maailm välja lülitada. 
Või ma ei teagi, võib-olla pole asi selles ka. 


Seega, ma vabandan oma kadumise pärast. 
Aga raske on hoida suhteid inimestega, kes kella nelja ajal öösel magavad. 
Ja mul on see aeg kõige produktiivsem. 
Siis ma hulgun väljas ja olen eriliselt ärkvel. 
Ma luban, et varsti üritan inimlikku graafikusse tagasi saada :) 


Ma olen ka avastanud, et ei autosõidud ega toit 
Ole pooltki nii head, kui neid kellegagi jagada pole. 
Jälle miski, mida ma terve elu teadnud olen, aga nüüd kinnitan :) 
Mida ilma inimesteta üldse teha? 
Nad annavad kõigele hoopis uue tähenduse, uue maigu. 
Sõpradega koos tehtud õhtusöök, koos mahasõidetud kilomeetrid... 
Ära isegi ürita üksinda seda sama tunnet saavutada, 
See ei jõua isegi lähedale :) 

For me it isn't over

Ja talv ongi mind üles leidnud. 
Varbad on pidevalt märjad ja külmad, 
Homme lähen uusi saapaid ostma. 
Nina on nohune ja kurk valus, 
Selle jaoks on rohud juba olemas 
Ja ravin end tugeva kodurežiimiga: teetassiga tugitoolis 
Ilma mingisuguse enese kurnamisega öösiti laias maailmas. 

Igasugused head ja huvitavad mõtted tulevad pähe, 
Kui midagi peale tõsise mõtlemistöö teha pole. 
Kuulan suures koguses countryt ja tunnen end täitsa inimesena. 
Lumesadu on mõnus aknast vaadata. 
Või käia koeraga väljas möllamas, tema upub juba neisse esimestesse hangedesse ära 
Ja mina ei püsi esimese jääkirme peal püsti, 
Nii me seal lumesajus tuterdame. Ma olen tema eest ikka väga tänulik :) 

Endiselt pole mul teile mitte midagi põrutavat pajatada. 
Need asjad, mis keevad, podisevad kusagil eemal ja kaane all, 
Pole minu asi neid teile paotada. 
Minu väike tagasihoidlik eluke veereb nagu hernes. 
Mõned asjad on suurelt muutumas, aga ma ei tea veel, 
Kui põhjalikult ja kui mõjuvalt. 
Mõned asjad on endiselt samad ja selle üle olen ma rõõmus. 
Ma pole kunagi olnud eriliselt hea inimestest loobuja, 
Aga viimasel ajal ma tunnen, et vist siiski peab. 
Meie kõigi huvides. 
Ja see ei pruugi olla üldse halb samm. 

Mulle on üksindus täitsa meeldima hakanud. 
Pikad autotripid üksi, mille jooksul saab naerda ja nutta, 
Pikad ööd üksi koos koeraga, mille jooksul ei saa magada, 
Pikad päevad, mida ma täidan aeglase koristamise ja lugemisega. 
Ma naudin hetkel täiel rinnal seda vaikse kulgemise tunnet oma elus. 
Kuhugi pole kiiret, kohustused puuduvad, ma olen enese jaoks. 
Ja hetkel ma pigem kulgen üksi kui kellegagi koos. 
Seega, mu sõbrad ja sõbrannad... 
Jätke mulle ruumi, ma lahendan oma isikliku universumi saladusi :) 

Ja ma võlgnen teile pilte. 
Saame selle fotoralliga vist täna ühele poole isegi. 
Vaatame siis... 

Daily Routine. No minu igapäevane rutiin on hommikune tass kohvi. 
Ja siis võib-olla tassike pärastlõunal, õhtul ja öösel ka :D 
Aga hommikune peab olema. 

Nighttime. Minu armas fotoaparaat pole öistes kaadrites eriti tugev. 
Aga miskit me koos teile munsterdasime :D 
Värskelt täna õhtul tehtud. Ja nagu näha, meil sajab öösel salaja ikka veel lund :)

Light. 
Ehk kuidas hommikud alguse saavad. 
Pärast pikka ärkvel oldud ööd oli see vaatepilt eriliselt ilus. 
Meil siin on hommikud vaiksed ja voolavad aeglaselt nagu mesi. 
Kõige parem aeg üleni vattidesse mässituna rõdul istuda :)

Ja viimane, aga mitte vähemtähtis... 
Self Portrait. Ma endast fotosid suurt ei klõpsi, 
Aga otsisin teile miskit oma põhjatust arhiivist. 
Mina ja mu absoluutselt kõige lemmikum väike sugulane. 
Siis kui ta veel väike konnapoeg oli :D

Let's go, I wanna go all the way to the horizon...

Kõik, mida ma öelda tahan... 


Me võiksime ju mõelda Aafrika nälgivatele lastele 
Või sellele, kui tilluke on maakera lõputus Universumis, 
Mis tähendab, et meie oleme lausa tolmukübemed. 
Aga me ei suuda ju. 
Meie peas on terved maailmad, 
Teised inimesed, meie ise, meie tunded ja mõtted... 
Need on ainulaadsed ja suured ja mõõtmatult olulised. 


Meie draamad, mille sarnaseid ei inimkond pole tundnud, 
Meie rõõmud, millest keegi aru ei saa, 
Meie Omad Inimesed, kelle olulisust ei suuda sõnad kirjeldada. 
Kõik on suurem ja tähtsam kui terve Maailm, terve Universum. 


Kuidagi raske on olla selles segapudrus valgustatud Guru, 
Kui kõik need valud ja kannatused hingele hakkavad. 
Hoolimata sellest, kui tüünel merel sa ise purjetad, 
Teiste uppuvad Titanicud kipuvad siiski tekitama keeriseid, 
Mis sinu purjepaadi kah põhja tahavad kiskuda. 


Muide, ma olen haige. Ja nohune. Ja väsinud. 
Seega, mitte kõik siin pole puhas kuld. 
Ja minu sees on asjad endiselt üsna rahulikud. 
Mul on lihtsalt neetult valus nende pärast, 
Kelle rahu on maha jätnud. 


Lähme joome kusagil kruusi kuuma kohvi 
Ja sõidame siis silmapiirini, mis te arvate? :)

Just another quiet evening

Uskumatu, kui paigas ma ennast ikka tunnen. 
Nagu pagana rahusadam keset tormist merd. 
Tänu sellele ma vist võingi tundide kaupa vaikselt istuda, 
Kuulata kõiki maailma muresid, 
Tunda end veidi muserdatuna küll, 
Aga siiski olla endaga paigas ning mitte minema triivida. 
Suurepärane on olla sisemiselt täiesti tasa. 
Mitte rabeleda, mitte vaevelda, mitte üle mõelda. 

Muidugi, see aeg ei kesta minu puhul kunagi väga kaua. 
Varem või hiljem leian ma ise midagi või toob maailm tormid minuni, 
Aga paratamatult hakkab kogu see uhke rahu mingil hetkel murenema. 
Tähendab, tuleb praegust hetke nautida. 
Teadmist, et kõik minu jooksmised ja närvitsemised 
On mind praeguseks kandnud punkti, kus ma võin oma saavutusi nautida. 
Isegi kui see kestab lühidalt. Aga auhind on käes. Preemia on kohal. 

Ootan praegu ikka tõeliselt naiselikul moel 
Võimalust poodidesse rünnata ja omale pool uut garderoobi muretseda, 
Et saaks sukelduda kaubanduse põnevasse maailma, 
Võib-olla isegi käia juuksuris, lubada omale mõni sädelev vidin... 
Hehhee... Jaa. Ja apteegist nohutablette  :D 
Ebaõiglus, et mind nüüd selline tervislik vaevus on tabanud. 


Istun praegu ausalt kodus, 
Andres vahib mu selja taga Investigation Discovery sarju kummitustest, 
Koer magab meie kõige suuremal diivanil uhkes üksinduses... 
Ja mina olen jõudnud valgustatud hetkeni. 
Ma olen tõeliselt, tõeliselt rahul. 
Jah, ma võiksin mõnd inimest tihemini näha, 
Me võiksime olla lähedasemad, 
Raha võiks olla rohkem ja kaalu vähem... 
Aga no deemit. 
Kui sisemine rahu on, siis väline ei mõjuta :) 


Ja nüüd tänase päeva pilt teie suurelt Gurult. 
Teema: Transportation. 
Pilt minu kõige armsamast autokesest, 
Mis mind veel kunagi hätta pole jätnud 
Ning mulle piiritut ja eluliselt vajalikku vabadust võimaldab. 
Ma ei tea, kas ma ikka oleksin sisemiselt nii rahulik, 
Kui mul poleks neid öiseid trippe mööda pimedaid maanteid. 


Tehtud 2010. aasta kevadel Riias. 
Loetud hetked enne Metallica kontserti. 
See oli kaunis reis.