Kui kõik on hästi, on kõik ülihästi.
Kui pole hästi, siis on kohe... No ikka täitsa P-s.
Ja kui ma olen kindel, olen ma väga kindel,
Ning kui ma olen eksinud, siis ei leia ma iseennastki üles.
Kummaline oli nüüd nii pikalt jälle kodus olla.
Väga hea, aga kummaline.
Jälle see kuidagi pidetu ja kodutu tunne tekkis.
Tartusse tulin ma tagasi ka kõige pikema võimaliku ringiga vist.
Läbi Tallinna ja Viljandi, aega oli korralikult, et mõelda ja arutleda.
Nüüd on veel mitu pikka sõitu ees,
Vahele vürtsiks perioodi lõpp koolis ja ainete kokkuvõtmine.
Kurat, ma vihkan, kui ma töödest ja ülesannetest aru ei saa.
Täielik ulme lihtsalt, kuidas ma ei suuda midagi teha, kui ma ei tea, mida nõutakse.
Kui ma aru saan, et mul ei õnnestu hiilata, siis tekib allaandmine ja ükskõiksus.
Ja siis saadan ma õpetajatele igasugust sitta.
No kurat, ma ei saa teha ju asja, mida ma teha ei saa!
Üldse on viimasel ajal selline seinast seina aeg jälle.
Kord on ideaalne, siis on kohutav.
Kord tahaks rahu ja vaikust, siis jälle tapvat actionit.
Rrrrhhhh. Tegelt ma ei tea ise ka.
Peaks magama minema lihtsalt.
Kõik saab korda.
No comments:
Post a Comment