Ma pole sellist uskumatut tahtmise ja inspiratsiooni puudust
Kogenud juba maeimäletamisajastnagupäriselt.
Käige pekki, ma ei suuda end praktiliselt voodist välja vedada,
Ma ei taha midagi teha, ma ei taha kuhugi minna...
Isegi poodi ei suuda end lohistada, kuigi toit on otsas.
Tahaks lausa nutta. Või naerda.
Kui hästi ajalugu end ikka kordab, uskumatu.
Samas, ma olen enda kohta nii mõndagi teada saanud,
Oskan arvestada oma arvukate nõrkustega, kui asi puudutab raame..
Ja äkki leiame kogu sellest värgist mõne tugevuse ka.
Ma lihtsalt ei ole loodud värvima piiride sees.
Ma vajan rohkelt vabadust ja vaheldust..
Või siis VÄGA terava noaga kubjast oma selja taha.
No eniveis.
Ärge minu pärast muretsege.
Ma juba õrnalt tegelen enese päästmisega.
Kui ähvardus veelgi reaalsemas muutub, hakkan veel rohkem rabelema.
Ma isegi teen omletti juba, et end näljasurmast päästa! :D
Nädalavahetus oli muide üsna lahe.
Viimasehetkereis Tartust Rakverre, põgus puhkepaus kodus,
Mille eest ma kahjuks Siimu pean tänama, aga ta oli tõesti armas,
Et mulle selle väikese teene tegi ja mind koju lasi..
Ning Pärnu ja Läti ja Pärnu ja Viitna ja Rakvere...
Kus mul hommikul kell veerand üheksa oli ataki eelne seisund,
Sest bussijaamas polnud kella 8:20 buss nädalavahetustel sõitma märgitudki.
Ma olin kunagi eelmisel päeval mõne tunnikese maganud,
Üsna surnud, oma transpordi minema lubanud ning üsna eraldatud.
Kaalusin parajasti erinevaid variante, kui buss siiski saabus.
Ma mäletan Rakverest lahkumist ja siis oli juba Lähte.
Tartus ma muidugi enam magama ei jäänudki. Üleväsimus või mis, ei tea.
Nüüd olen öösel oma kaheksa tundi siiski kätte saanud,
Rutiinis tagasi ja töötan oma kohustuste kallal. Peaaegu. Kohe alustan.
Kui Leeni jäätist toob, SIIS alustan kohe, ma luban.
Kas keegi ei taha mind kuhugi palmisaarele ära viia
Ja paar nädalat pantvangis hoida?
Ja ärme jõuludest isegi räägime, ma ei suuda seda infot hetkel töödelda.
Vaatame, mis saab. Lähen vooluga kaasa.
Inspiratsioon leiab mu siis ise üles :)
No comments:
Post a Comment