Going, gone, you don't have to worry...

Ma ei oska kusagilt alustada. 
Liiga palju igasuguseid erinevaid kogemusi ja emotsioone. 
Servast serva, kardinaalselt ja ootamatult. 
Võiksin olla juba harjunud :) 

Ma ei hakka siinkohal faktitäpsust taga ajama, 
Selleks on liiga palju juba kustunud ja tuhmunud. 
Ütlen vaid seda, et muudetud plaanid on vahel parimad plaanid, 
Et parimad sõbrad võivad vahel muutuda 
Ning mõndade inimeste puhul ei tea, kas on parim olla muretu 
Või muretseda küll, kuid anda endast parim. 

Oli mõnusaid, ilusaid, huvitavaid, naljakaid, supertoredaid hetki. 
Aga oli ka vihatsamist ja pettumust ja suur sorts kurbust. 
Peamiselt olin ma vihane iseenda peale. 
Ma kipun olema ikka täielik idioot ja kanaema, 
Kui asjad puudutavad minu armastatud inimesi. Loll, loll, loll. 
Nad ei tee ju tegelikult mitte midagi uut, mitte midagi hullemat. 
Mina ise olen teistmoodi. Uus. Hullem. '


Sõitsin laupäeva öösel kella kolme-nelja ajal Tallinn-Tartu maanteel. 
Autos olid kaks mulle tõeliselt kallist inimest, 
Veel rohkem jäi neid Tallinna maha. 
Ja liiga palju asju liikus peas. Oleks tahtnud korraga naerda ja nutta, 
Karjuda ja sosistada, kallistada ja sakutada. 
Asjad lihtsalt ei ole enam samad. Armastus on olemas, aga samuti mitte sama. 
Me oleme kaugemad, suuremad, võõramad, küpsemad... 
Mul on mõnes situatsioonis füüsiliselt halb olla ja mulle ei meeldi see kitsas tunne rinnus. 
Mulle ei meeldi see vajadus pidevalt karjuda ja asju loopida, 
Mitte sellepärast, et te midagi pidevalt valesti teeksite, 
Vaid minu enda pärast, sest mul on vaja seda valu oma rinnus kuidagi leevendada. 
Mul on ebamugav ja valus ja tohutult kitsas iseenda sees. 
Ja asi ei ole teis, on minus endas ja ma ei tea, mida teha. 
Armastus on ju endiselt olemas. 
Võib-olla on mul nüüd lihtsalt vaja natuke seda armastust iseendale ka. 
Võib-olla tahan ma nüüd natuke rohkem. 
Ma ei tea. 


We'll always have Paris.