Sõbrad. Ja kõik teised.

Mis on see, mis meist sõbrad teeb? 
Mis on see keemia, mis meie vahel toimib? 
Kuidas osadest inimestest saavad meie sõbrad, aga teistest mitte? 
Mille järgi me otsustame, et keegi on meile olulisem kui teised? 

See on kummaline, paeluv teema. 
Sõprused. Nende algused ja lõpud. 
Igal neist on oma lugu, oma saladused ja põhjused.. 
Kas tõelise sõbra leidmine ei sarnane tõelisele armastusele? 
Oh, ja kuidas veel! 
See on ju päris suur ime, kui sa leiad kellegi, kes mõtleb sinuga sarnaselt. 
Ühel või teisel põhjusel ei teki teil mitte mingit seksuaalset tõmmet, 
Aga igas muus mõttes on klapp ideaalne ja armastus oi, kui suur. 
Kadunud sõpruseid võib jäädagi leinama, 
Oma esimest tõelist sõpra ei unusta me kunagi. Ega teist. Ega kolmandat. 
Kui keegi on kunagi sind nii läbi ja lõhki tundnud, 
Olnud sinuga koos su ühe eluperioodi suurimad tõusud ja langused... 
Kuidas sa ta siis hiljem kahetsust tundmata maha saad kanda? 
Kunagi oli teil midagi nii lõpmatult siirast ja täiuslikku, 
Kes ütleb, et seda ei võiks olla taas, kui te ainult oskaksite puhtalt lehelt alustada? 
Kas sõprusega on samamoodi kui armusuhetega: 
Parem on jahtunud suppi mitte üles soojendada, astud taas samasse ämbrisse? 
Aga sõbrad... Nad on väikesed imed meie elus. 

Me otsime kedagi Ühte ja Ainsat, Seda Õiget. 
Seda on meile juba väiksest peale pähe taotud - prints ja printsess elavad õnnelikult igavesti. 
Ja kui teda siis ei tule ega tule ega tule... 
Siis me kibestume, loobume, pettume. 
Kas meie siis polegi printsid ja printsessid? Kas meie siis ei leiagi seda õiget? 
Kes küll tembeldas meid tähtsusetuteks kõrvaltegelasteks, 
Neiks, kellest muinasloos kunagi juttu pole, kes täidavad vaid pilte ja massistseenide tühje kohti. 
Miks meie oleme need, kes saavad õnnelikku lõppu ainult kõrvalt jälgida? 

Aga vaadakem endi ümber. 
Kas pole sõbradki väärt üht õiget muinaslugu? 
Ehk ei ole me Shrekid ja Fionad, aga mis siis sellest! 
Me võime auga kanda Eesli auväärset tiitlit. 
Me oleme need närviajavad, kohutavalt jutukad, asendamatud sõbrad, 
Ilma kelleta oleks Shrekide ja Fionade lugu üks järjekordne imalmagus Mehhiko seebikas. 
Ja pealegi, ka eesel leidis endale lõpuks täiesti kobeda ja päris õige tuldpurskava lohe. 
Meie saatus polegi sugugi nii trööstitu, kui meile tundub! 
Meil on sõbrad. Need suured, haisvad, rõvedad ja täiesti asendamatud sookollid, 
Kellel me täiesti ausalt laseme oma loos võtta peaosa. 
Sest nad väärivad seda. No vaadake neid! 
Kui palju nad peavad taluma, kui palju kuulama, kui suuri ootusi täitma. 
Nad on seda kõike väärt. 
Siiras armastus. See ongi sõprus. 

Kummaline mõelda, et ma hetkel võin nimetada rohkem mehi kui naisi 
Oma kõige kallimate sõprade ringist. 
Polegi enam nii väg sõbrannasid, on sõbrad. 
Ja pagan, nad on parimad. Ning need paar naissoost olevust, kes mulle veel jäänud on.. 
TÄNAN teid, et te olemas olete ning mind mõistuse juures hoiate! 
Ah, pagan, mida ma räägin: 
Maailma kõige suuremad tänud mu maailma kõige parematele sõpradele JA sõbrannadele! 
Teie oletegi minu õnnelik lõpp ja Need Õiged. 

Ühel päeval saab muinasjutt läbi ja keegi ei tea, mis toimub kulisside taga. 
Siis tuleb meil publikule teadmata oma lugu edasi kirjutada. 
Ja ma ei tea veel, milliseks see kujuneb. Kas me jääme igaveseks või ei... 
Aga teid tundes tuleb sellest loost üks paras komöödia 
Ning ma ei vahetaks mitte mingit kindlat õnnelikku igavikku 
Praeguse hetke vastu teiega. 
Te näete minu hinge ja mina näen teie omi. 
Teete mu paremaks ja ma püüan teie heaks seda sama teha. 

Kes me oleksime ilma oma sõpradeta? 
Ilma oma endiste sõpradeta? 
Kas pole nad meid meie teekonnal tohutult kujundanud? 
Kas pole nad meile endast üsna suurt tükki teele kaasa andnud? 
Kes suudaks unustada oma esimest Tõelist Sõpra? 
Või teist? Või kolmandat? 
Ärgem alahinnakem seda armastust, see väärib legende ja muinasjutte...