Creating my own world.

Just siis, kui kõige rohkem on öelda, 
Ei ole õigeid sõnu. 


Ma tahaksin, et inimesed õpiksid ELAMA. 
Mitte kuivalt eksisteerima, 
Mitte kuidagi läbi oma päevade roomama... 
Tõeliselt, uskumatult, vabalt ja rahulikult... elama. 
Nii, et nad oleksid vahel õnnelikud ja enamuse ajast rahul. 
Et kasvõi iseendale tõestada oma olemasolu asjalikkust. 


Ma olen enamasti lihtsalt nii pagana kurb terve maailma pärast. 
Mitte, et ma ise pidevalt üliõnnelik oleksin 
Ja kõikjal ohmaka naeratusega ringi käiksin, aga... 
Üldjoontes, KOKKUVÕTTES... Ma olen siiski õnnelik ja rahul ja vaba. 
Minu tujumuutused ja depressioonimomendid käivad minuga kokku lihtsalt. 


Me oleme, kes me oleme. 
Ilusad, andekad, vajalikud, asjalikud, olulised ja vägevad. 
Miks asjad siis ei ole lihtsad? 
Miks me siis ei suuda oma potentsiaali rakendada? 


Ma mõtlen neljapäeva õhtu kohta liiga keerulisi mõtteid. 
Mul on lihtsalt kahju, sest siiani olen ma oma elus kohanud ainult 
Tõeliselt suure potentsiaaliga, toredaid ja armsaid inimesi. 
Mitte kõik neist pole olnud minu või teiste vastu head ja armsad, 
Aga ma usun siiani, et see võimalus on neis olemas. 
Miks see pole neis avaldunud, on hoopis teine küsimus. 
Sa ei pea olema ülemaailmselt tunnustatud, et olla väga hea. 
Sa ei pea olema kuulus, et olla vajalik... 
Kui sa seda ei usu, siis... 
Ei saa olla vaid musta ja valget, ei saa olla kõike või mitte midagi. 
Sellepärast ongi kurb, et imelised inimesed on kasvanud... 
Veidi vähem imelisteks. 


Kui ma veel natuke mõtlen, siis hakkan ma maailma muutma arvatasti juba. 
Ma olen lihtsalt maailmas veidi pettunud. 
Ma pole ideaalne, ma olen tegelikult vägagi tavaline ja harilik, 
Aga mille see tegelikult välistab?? 
Minu puhul ilmselt ainult supermodelli karjääri ja tuumafüüsika. 
Big Deal. 
Ärgake üles, inimesed!