Gave it all away.

Arvatavasti maailma kõige kummalisem päev. 
Olin hommikul paar tundi koolis. 
Tegin ära ühe töö. Käisin poes, tulin koju, tegin süüa. 
Terve aeg olen ma elanud mingis kummalises emotsioonis. 

Ma lihtsalt istusin koolis, esimeses tunnis, endiselt unisena... 
Ja tundsin äkki, et raske on hingata. 
Ma olin hetkeks lihtsalt väga-väga vales kohas. 
Mul oli paha, ma valutasin ja ei jõudnud oodata, et minema saaks. 
Kusjuures, lahkudes tekkisid mul varase minematõmbamise pärast metsikud süümekad 
Ja ma ei tundnud end üldse paremini. Vabadus küll, aga mis hinnaga? 
Kuna mu kehv enesetunne on praeguseks kasvanud ausaks kõhugripiks, 
Siis olen homme kodune ja mõtlen asjade üle järele. 
Kas ma olen midagi kahe silma vahele jätnud? 
Kurat, kuidas ma igatsen praegu üht tundidepikkust road-tripi. 
Ja paari kindlat inimest, kes mulle alati superhästi mõjuvad ning viitsivad mu bullshitti kuulata. 
Deeeem, see kehv füüsiline vorm on mentaalse ka segi keeranud. 

Ega mu enesetunnet pole parandanud ka tänaõhtused kurvad uudised. 
Alati on ahistavalt masendav kuulda, et inimene on lihtsalt otsustanud mitte elada, 
Isegi kui ta pole sõber ega isegi tuttav. Lihtsalt tuttav nägu. 
Samas, kes olen mina, et teda süüdi mõista? 
Kes olen mina, et moraali lugeda, kui ometi olen ma ka ise seda sammu tegemas olnud? 
Mul arvatavasti lihtsalt vedas. 
Ma ei tea, kas vedas, et mu ümber olid õiged inimesed 
Või olin ma ise varjatult väga tugev, ehk oli tahtmine elada siiski suurem kui pimedus... 
Võib-olla olengi ma seetõttu alati eriti kurb, kui selliseid lugusid kuulen. 
Armsad inimesed, te ei usu mind, kui teil on parajasti väga raske, 
Te ei näe, mida ma teile näitan, kui te elate täielikus pimeduses... 
Aga te ei peagi seda nägema, võtke seda lihtsalt, kui uut teadmist: 
Ka mina poleks mõned aastad tagasi veel uskunud, 
Kui keegi oleks mulle mu praegust elu kirjeldanud. Kõiki neid inimesi ja kogemusi... 
Ma oleksin arvatavasti naernud või nutnud või vihastanud... 
Aga nüüd mõtlen ma tänuga sellele, et mul õnnestus oma august välja rabeleda, 
Kohtuda kõige erilisemate, armsamate, ilusamate ja suurepärasemate inimestega. 
Kui paljust ma oleksin ilma jäänud. Kõik need mõtlemata mõtted, rääkimata jutud, 
See uskumatu, suurem-kui-Universum armastus, mida ma iga päev tunnen... 
Ma ei saa inimestele ette heita, kui nad selle otsuse teevad, 
Sest ma tean, millised mõtted ja tunded sind sellises olukorras valdavad, 
Aga ma tean ka seda, et võimalusi on alati. Ja te olete kõik palju tugevamad, 
Kui te ise usute, palju rohkem armastatud, kui te arvate. Ja väga erilised. 
Ma tean, mis tunne on teid armastavatel inimestel, kui teid enam pole. 
Uskuge: see tunne ei kao ära ka aastate pärast. 
See teeb siiani sama palju haiget kui esimesel päeval. 
Ma olen süüdistanud end ja kõiki teisi, vihanud teda, kahetsenud, 
Leinanud, nutnud, igatsenud... Ja see pole ka kümme aastat hiljem grammigi kergem. 
Ma olen kaotanud kellegi nii olulise, osa oma südamest, osa oma olemusest. 
Ja kuigi ma tean, kui kaugel ja sügaval ta sel hetkel olema pidi, 
Ei asenda mitte ükski mõistmine mulle isa, mu võimalikele lastele vanaisa 
Ning tervele maailmale üht tõeliselt head ja armast inimest. 
Nii palju valu. Ja sa oled kõigest täpike maakeral, mis?

Ja siis käisime me Leeniga jälle kinos. 
PÖFF ikkagi ju :) Filmiks oli SEE. 
Aasia film, üllatavalt mõtlik ja armas. 
Avastasin, et mulle täitsa meeldivad filmid, milles polegi sellist erilist löövat sisu, 
Aga see-eest on palju ruumi mõelda ja arutleda. 
Vaikne tempo, unenäolised kaadrid, mis on korraga inetud ja ilusad, vaiksed ja lärmakad. 
Kuidagi vaikne oli hinges, kui kinost lahkusime. 

Kas te saate aru ka üldse, kuidas minu väike romantiline hing igatseb 
Vaikseid ühiseid söömaaegu, pikki jutuajamisi ja kvaliteetaega? 
Ma annaksin hetkel väga palju sellise võimaluse eest. 
Jälle üks hea asi autoomanikuks olemise juures: 
Inimesed istuvad sinuga autos just nii kaua, kui sa sõita viitsid 
Ja neil pole absoluutselt mitte kuhugi põgeneda ega midagi :D

Ühel päeval ma mõtlen välja, mis inimene ma siis õieti olen, 
Mida ma siis õieti tahan... Ja kuidas seda kõike saada. 
Kuratlikult keeruline on see elu ja maailm. 
Aga neetult põnev ja piiritute võimalustega ka :) 


Siin on teile üks imal lauluke. Lihtsalt selle kummalise õhtu lõpetuseks. 
Kummaline päev, kummaline õhtu, kummaline muusikavalik. 
Tuli YouTube'is automaatselt soovitustesse ja sobib päris hästi.