Öö kandis ahelaid...

Kummalised lood on selle südame ja inimestega. 
Viimasel ajal olen ma täheldanud, et vähesed inimesed 
Suudavad enese ja maailmaga täiesti ausad olla. 
Käputäis vaid. 
Mõni on enda ümber sellise näitemängu ehitanud, 
Et miili kaugusele on aru saada ja tekitab automaatset vastumeelsust. 
Ma näen neid, kes kunagi on olnud väljatõugatud, madala enesehinnaguga, 
Vähese heakskiiduga ja tagasihoidlike saavutustega. 
See kõik poleks pooltki nii halb, kui nad ei kompenseeriks seda kõike 
Erilise kaitsepositsiooni ja enese loodud tohutu egoga. 
Et põhjust nagu polegi, aga kui keegi veidi viltu vaatab, 
Siis ta ainult ei tulistata pilkudega kohe taevast alla, 
Vaid tambitakse raskekahurväe poolt mutta ja tõmmatakse teerulliga asfalt ka peale. 
Ikka täielik overkill. 
Ja ma näen neid, kes on kuidagi, hoolimata raskustest, 
Kasvanud iseenda inimesteks. Sellisteks, nagu nad olla tahavad ja saavad. 
Inimesed, kes on oma vigadega, loomulikult. 
Aga samas on nad... Õige asi. 
Ja siis on inimesed, kes sulle õigupoolest nagu ei meeldigi. 
Inimesed, kelle mõttemaailm jääb sulle kaugeks ja jutt arusaamatuks. 
Aga nad paeluvad sind. Ilusad inimesed. Sellised, keda sa võiksid vaid vaadata, 
Jälgida nende eriliselt veetlevaid žeste, näojooni, kuulata häält... 
Kunagi läheb see võlu muidugi üle. Ja siis ei jää enam midagi, millele tähelepanu pöörata. 
Aga kuni maagia kestab, ei peagi sa tema sisemusse süüvima, 
Sa ei hakka isegi pingutama, et aru saada või samastuda. Lootusetu üritus. 
Aga sa vaatad ja vaatad ja vaatad... Ja see hoiab sind nende lähedal, pidevalt orbiidil. 
Kui palju imelisi ja imelikke inimesi ikka südamesse mahub. 
Kui paljud on tohutult kallid ja igaüht suudad sa armastada erilisel, aga piiritul moel. 
No kuidas on võimalik tunda ja jagada igal hetkel oma elus sellist armastust? 
Kuidas see otsa ei saa? Kuidas süda ei väsi? 
See hämmastab mind iga kord aina uuesti, kui ma vaatan Oma Inimesi 
Ja tunnen hinges nende olemasolu pärast sellist pöörast rõõmu, et tahaks naerda ja nutta. 


Ma olen viimasel ajal väga väsinud. 
Tahaksin ajudeta sõita, sõita, sõita, aga kohusetunne ei lase. Majanduslikult tuleb mõelda. 
Samas ei suuda ma olla... Seltskondlik ja hea ja tore ja rõõmus. 
Väsimus on liiga suur. Ning siis tuleb kurbus ja... 
Ja mingi pettumus iseendas. Sest ma tahaksin, aga ei suuda 
Ning lõpuks otsustan ma siis üldse mitte olla. Hiilin vaikselt minema ja... 
Ma olen iseenda pärast kurb. Nagu ma vahel ikka olen :) 
Ma tahaksin oluliselt rohkem suuta, olla ja teha. 
Aga miski paneb piirid paika. 


Teed ja kooki ja oma mõnus lai voodi... 
The perfect Friday night :)