Üksi kodus, mitte MI-DA-GI kasulikku ei tee...
Paar päeva on niiviisi elamine absoluutne idüll :D
Lõpuks peab muidugi hakkama omale projekte looma,
Millega aega täita. Aga hetkel olen rahul.
Millal ma viimati nii täiuslikult puhata sain??
Ma ei mäletagi :D
Tõesti: ma taban end pidevalt mingilt mõttelt,
Et peaks kuhugi jooksma hakkama, et ma olen midagi või kedagi unustanud...
Tervel kehal on raske harjuda mõttega, et kohustusi pole.
Tänane foto-teema on Artwork.
No, ma olen kunagi joonistanud küll.
Isegi kunstikoolis olen käinud.
Mingeid kunstiandeid pole minus siiani välja löönud,
Aga kõik on kribinad olen ma alles hoidnud.
Neid on liiga palju, et teile kõiki presenteerida,
Aga siin on mõned näited.
Mulle meeldisid portreed alati kõige enam.
Peaks äkki uuesti hakkama kätt harjutama.
Issand, ma pole juba aastaid pliiatsit kätte võtnud.
Igal inimesel peaks maailmas olema koht,
Kus terve ta olek saab uue hingamise.
Võin nüüd ennast tõega õnnelikuks pidades öelda,
Et hetkel on mul see koht olemas.
Uskumatu, kui mõnusa soojusega meenutan ma
Ühe väikelinna teatri hilisõhtuseid ruume,
Seda uskumatut energiat ja loomingulist palangut,
Ńeid inimesi, kelle vahel valitseb hoomatav sünergia.
Vahel, mõnel eriti vastikul ja raskel hetkel
Mõtlen ma just sellele tillukesele ruumile
Ühes alati ärkvel ja tegelikult nii mõõtmetelt kui olemuselt suures teatris.
Ma tulen sealt alati ära tohutult palju rikkamana.
Ma olen igatsenud seda tunnet juba varem,
Teadmata täpselt, mida ma igatsen.
Seda vaikset tiksumist koos inimestega,
Kes annavad tervele mu olemusele ühe olulise dimensiooni juurde.
Vestlust ja jutte, mis on tõsised ja sügavad ja inspireerivad.
Muusika, mis tekitab emotsioone ja tahtmist veel veidi istuda,
Isegi kui nälg endast juba päris mõjuvalt märku annab :D
Kuratlikult veetlevad on see aeg ja see koht.
Viimasel ajal, ja ma olen täiesti nõus tunnistama, et hakkan vanaks jääma,
Aga viimasel ajal igatsen ma midagi sügavamat ja rikkalikumat
Kui mingid pealiskaudsed naljad ja tühi lobisemine.
Ma tahan, et mulle esitataks väljakutse, stimuleeritaks mu väikseid halle ajurakke,
Ma olen isegi nõus kuulama vestlust, mille sisu jääb mulle arusaamatuks,
Aga korjama infokilde, otsima tähendusi, panema asju enda jaoks perspektiivi.
Vahel ei peagi mõttest aru saama, vaid leidma impulsse,
Mis panevad su enda mõistuse uutes suundades mõtlema.
Ma armastan seda tunnet, et ma õpin midagi.
Ma armastan seda maailma eest peidus olemise tunnet.
Ma armastan seda kohta, kus väljapoole jääv maailm kaotab tähtsuse.
Ehk on see vaid faas, aga hetkel on mul seda vaja.
Miski seob mind kõige ebatõenäolisemate inimestega.
Mingi ühine mõistmine või mõttemall.
Ma ei pruugi neist igal hetkel aru saada või nendega nõustuda,
Aga ma tunnen end oma inimestega hästi
Ja uskumatult iseendana.
Igal inimesel on vaja kohta, kus terve nende olek saab uue hingamise.
Ja inimesi, kes aitavad tal saavutada veel natuke enamat,
Lükkavad ta veel veidike kaugemale.
Veel sammukese eemale tema mugavustsoonist.
Igal inimesel on vaja turvavõrku ja pelgupaika.
Õnnelikud on need, kellel see olemas on.
Aitäh, et te olete mu turvavõrguks ja pelgupaigaks.
Te aitate mul iga päev astuda veel veidike kaugemale,
Kui ma üksinda suudaksin.
Tänase teema on tänulikkus.
Ja kuna kõiki neid, kelle eest ma tänulik olen,
Ei ole ma kunagi suutnud ühele pildile suruda,
Teeme nii, et ma panen siia foto kõige tuumikust.
Perekond.
Lihas ja veres, mõistuses ja südames.
On perekond, kes on meile saatusest määratud,
Kuhu me oleme sündinud...
Ja on perekond, mille me omale ise valime.
Ja ongi vana aasta ära saadetud ning uus käes.
Mõtteline puhas leht, mõtteline uus algus.
Lubasin endale sel aastal mitte lubadusi anda.
No nagunii ei suuda ma neid pidada :D
Üldiselt on natuke kurb ja üsna valus,
Et on halbu asju, mis paratamatult selle ilusa puutumatu aasta kohe ära märgivad.
Mul on tohutult abitu ja küündimatu tunne,
Kui ma ei suuda oma armsaid inimesi valust säästa ja nende olemist paremaks teha.
Ma vihkan seda, kui ma tunnen end abitu ja küündimatuna.
Leian päris siiralt, et ei inimesed ega loomad tohiks valutada.
Ei füüsiliselt ega psüühiliselt.
Kui armastada tervet maailma, siis on needuseks ka terve maailma valu.
Aga ma tahan teha kõik, mis minu võimuses.
Ma püüan siiski päästa maailma ühe hingekese haaval :)
Ma tahaksin teile kirjutada siia mitu kilomeetrit teksti,
Eile öösel oli see kõik valmiski mõeldud mul,
Aga siis polnud arvutit ja nüüd pole energiat.
Aastavahetus venis metsikult pikale ja siis veel sõit koju...
Olen fotosid töödelnud ja vastikult palju söönud ja omale kusagilt nohu hankinud.
Et kirjutan põhjalikumalt homme, kui veel üks pikk sõit on selja taga.
Perekond tormab jälle reaalsesse ellu tagasi,
Kodu jääb tühjaks ja vaid meie koeraga jääme praegu siia valvesse.
Naljakas, meie kodust on saanud nagu mingi puhkusepaik,
Kuhu erilistel hetkedel reaalsusest põgenema tulla :D
Ei mingit rutiini ja argipäeva siin...
Panen teile foto ka.
Ma kandsin eile öösel üle miljoni aasta jälle täitsa korralikku kleiti
Ja ei saa võimalust kasutamata jätta,
Et seda teiega jagada.
Muide, üks lubadus, kui ma neid endal aasta alguses anda lubaksin,
Võik kõlada nii: Kannan 2012. aastal rohkem kleite ja seelikuid!
Ma mõtlen, just selliseid lahedaid ja üli printsessilikke, nagu see mul on.
Kuna päeva teema on Clothing, siis langeb kõik eriti hästi paika.
Palun, siin olen mina oma uue kleidiga:
Arvuti hakkab viimasel ajal ikka päris ära koolema.
See hääl ja pidev iseeneslik väljalülitumine
Panevad mind arvama, et midagi on vist viltu.
Can't be absolutely sure yet, though.
Üldiselt oli täna täitsa kena viimane päev praktikal,
Sai kenasti kokku võetud kogu asi,
Paar kiidusõna enda aadressil ka..
Ja nüüd olen ametlikult vaba inimene.
Jaanuar saab mõnna olema.
Ausalt, tahaks lihtsalt puhata ja mängida.
Mõtlesin isegi veitsaks ajaks Võsule kolida.
Saaks natuke mõtteid klaarida ja nii.
No näeb, kuidas läheb.
Olen viimasel ajal enda pärast veidi mures.
Nagu sai õdedelegi räägitud:
Kui ma suudan endale kellegi suhtes paksu naha kasvatada
Ja enam iga nende sõna ja liigutuse peale ei haavu või ei pisarda...
Siis lähevad asjad kiiresti hapuks.
Ma kas olen täiesti kohal, täie hingega asjas sees
Ning täiega emotsionaalne ja haavatav...
Või ma ei olegi. Nähtud, tehtud.
Seekord loodan, et saab veel õigel ajal asju ringi pöörata.
Kahju on headest inimestest oma kummalise mõttemaailma tõttu ilma jääda.
Ja nüüd enne kui ma magama lähen,
Teile väga sobival teemal tänane foto.
Teemaks on Where You Sleep.
Ehk siis pilt minu voodikesest, kuhu ma kohe sukeldun.
Viimasel ajal saame me häbiväärselt vähe aega koos veeta. Tõsiselt.
Ja ma tunnen, et see ongi mu viimase aja ebastabiilsuse peamine põhjus.
Niisiis: minu armas voodikesekene :)
Ja kogu see pildiladu seal seinal aitab mul igal ööl rahulikult uinuda.
Kõik kallid on seal esindatud,
Saab neile igal õhtul enne tule kustutamist head ööd soovida :)
Ja tõesti.
Ilusaid unenägusid ja kaunist homset, mu armsad!
Täna üle pika aja olen varakult üleval,
Kirjutasin sissekanded oma praktikapäevikusse
Ja poole tunni pärast pean kohal olema,
Saan allkirjad kätte, raban tänase veel tööd...
Ja siis on vabadus!!!
Ei, lõbus on olnud ja huvitav ka...
Aga no ma lihtsalt ei suuda mahutada 24 tunni sisse
Oma Rakvere-elu ja töiseid kohustusi.
Tartus sellega nagu probleemi pole, aga Rakveres küll.
Uneaega jääb hirmus väheseks.
Seega:alates kella kolmest täna võib mind linnas särava näoga liikumas näha.
Vabadus!!
Ja homme on aastavahetuse glamuuripidu Tartus,
Mille puhuks ma sain ikka väga-VÄGA laheda kleidi.
Oodake vaid, viskan teile pühapäeval pilte sellest.
Ma ise olen igatahes väga uhke selle leiu üle :)
Ootan juba väga oma kallite nägemist,
Hunniku fotode klõpsimist, nalja ja naeru ja...
Magamine võib veel paar päeva oodata :)
Tänase päeva pildi panen teile õhtul, hetkel läheb kiireks juba.
Ikkagi viimane päev tööl, ei saa ju hiljaks jääda! :D
Deem, kõigest hoolimata...
Saame hakkama küll ja jõuame veel kaugele :)
Homme on viiiiiiiimane tööpäev.
See ei tähenda muidugi automaatselt puhkust,
Enne tuleb end ületada, koguda kokku oma hea tuju,
Olla natuke asjalik, natuke naljakas ja natuke seltskondlik.
Kui see ka läbi on, siis tuleb veel natuke sõita...
Ja SIIS peaks saama puhata.
Magada. Magada veel rohkem. Magada kogu aeg.
Ma ei tea, mis asi minuga on, aga ma lihtsalt ei jaksa enam.
Naeratus nõuab ka juba pingutust.
Unistan sellise paigakese leidmisest, kust keegi mind otsida ei oska,
Lebaks pehmel asemel, lülitaks mobiili välja ja oleks lihtsalt niisama.
Pffff. Liiga pikalt on olnud liiga palju teha.
Ma olen ikka loodud pigem vaikselt kulgemiseks,
Filosofeerimiseks, pilvede vahtimiseks...
Kui tuleb liiga pikalt olla kärme, kiire, asjalik ja õnnelik,
Siis ma tahaks maha langeda ja ära surra lõpuks :D
Aga kogu see peaaegu asjatu postitus oli taaskord vaid sissejuhatus,
Et jagada teiega oma kõige hilisemaid pildikesi.
Ühe olen eilsest võlgu, teemaks Best Friend.
Üsna raske on valida kõigi oma eriliste inimeste seast.
Blah.
No võtsin siis ühe üsna viimastest fotodest, mis ma teinud olen.
Ilmselgelt pole mul siin hetkel peale koera ühtki parimat sõpra,
Kellest pilte klõpsida :D
Väga uus see pilt siiski pole.
Aga minu kaks parimat on pildil olemas.
Ilma nende kaheta poleks ma kaugeltki see, kes ma täna olen.
Minu usaldusväärseimad mõttekaaslased ja hingesugulased.
Nad on mind päästnud rohkem kordi, kui ma suudan kokku lugeda.
Ja tänane teema: Seasonal.
Ehk siis pühadeteemaline foto.
Just praegu täitsa tegin ja fotokast laadisin,
Seega teile miskit ahjusooja :D
Väsimusest sai suur väsimus, millest sai metsik väsimus
Ning nüüdseks on kätte jõudnud kooma.
Aga ärge muretsege, ma lebangi juba voodis tekkide all,
Koer väänleb külje vastas ning ma valmistun täiesti ausalt magama.
Iga hetk nüüd.
Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen nii tänulik oma maagilistele sõpradele,
Kes nagu kohe teaksid kauge maa tagant,
Et ma olen hästi kurb ja väsinud ning vajan meelelahutust.
Ja helistavad täieasti ootamatult ja veidi ilma põhjuseta,
Aga ütlevad just õigeid asju ning lasevad mul rääkida.
Kurat, ma ei tea, mis saab.
Kui jõud hakkab otsa saama, aga ei tohi mitte mingil juhul saada,
Mis sa siis teed?
Ma pean veel natuke vastu pidama.
Pean veel natuke olema üliinimlikult tugev ning oma koormat kandma.
Ma pean suutma selleks jõudu leida.
Kurat, mis ajast elu ja tunded ja mõtted nii keeruliseks muutusid?
Kas ma olen ainus, kes tunneb, et veel ei tasu kõike surmtõsiselt võtta?
Või ehk pole ma ise lihtsalt vastutuseks valmis...
Aga kui tunded niiviisi haiget teevad, siis mina suhtun ettevaatusega.
Ja oma armast kainet ja loogilist mõistust ma kaotada ei taha.
Ehk on asi mu superväsimuses,
Aga hetkel liiguvad mõtted seda suunda, et...
Ja jälle ei saa öelda kõike, mida öelda tahaks.
Mõnikord on mul tunne, et inimesi tulebki igal sammul sagida ja sõimata,
Et nad ei kaotaks võitlusvaimu ning tugevust.
Neid on vaja hoida vihase ja trotslikuna,
Et nad ei muutuks pehmeks, haledaks ning masendavaks.
Ma tahan oma inimesi teravate, tugevate ning vahedatena.
Mitte seebikate käsikirju ette kandmas. Andke andeks, jälle liiga teravalt.
Aga tõsi ta on.
Ma mõistan nende valu ja ahastust, suudan täiesti aru saada, kui kohutav see on...
Ja ma olen ainult seetõttu pidevalt kuri ja terav,
Et ma tunnen end nii pagana abitu ja hambutuna.
Kui ma ei saa aidata, kui ma ei saa nõu anda, kui ma ei saa olukordi lahendada,
Siis tekib mul maailmasuurune frustratsioon ning ma tahaksin karjuda.
Nagu kunagi nelja-viiesena, nii ka nüüd.
Vaatan maailmale otsa ja ütlen: "Väkkkk! Mina küll kunagi ei armu!"
Ja hetkel mõtlen seda tõsiselt.
Ma ei ole selleks piisavalt tugev ega piisavalt küps.
Ja üksindus on tugevalt alahinnatud. Eriti selliste sõprade juures.
Tormist merd ja rahulikku elu, mitte vastupidi.
Kui kunagi tulevad pühad, mis ei möödu keevate tunnete
Ning draamade ja draamakeste tähe all,
Siis ma arvatavasti nutaksin õnnest ja rikuksin kõik jälle ära.
Uskumatu lihtsalt.
Ja täna oli tööl ka metsikult raske päev,
Jalad on nii valusad ja paistes, et isegi hea kogus veini ei leevendanud mu valu.
Ootan nii-nii väga nädala ja aasta lõppu,
Et seda on raske kirjeldada.
Taaskord tuleb raskeid otsuseid teha.
Või, isegi mitte nii väga otsustada, kui oma peas asjad selgeks saada.
Varun jaanuari alguseks omale koju hullult filme ja muusikat,
Kirjutan nagu segane ning jätan lõpuks nagunii ainult ilusa meelde.
Kuradi palju keeb sees, no tahaks ikka ausalt välja öelda, mida ma arvan.
Aga ma ei suuda riskida sellega, et mu sõnu võidakse valesti mõista.
Kurat, ma tahan ka vahel draamatseda, loopida suuri sõnu,
Lasta teistel endal sabas sörkida, kuulata, kuidas minust hoolitakse,
Aga siiski keerata nuga haavas, vahtida teiste pisaraid...
Ning järgmisel hommikul selle kõik mingite selgitusteta ära kustutada.
Et eluga edasi minna.
Ma olen solvunud ja haavunud,
Aga lihtsam on olla vait, sest rääkimine ei too peaaegu kunagi midagi head.
Ja joomine ka ei aita.
Nii ma siis kirjutangi kümneid vihaseid kirju,
Mis iialgi adressaatideni ei jõua.
Mind ajab mu enese selgrootus ja argus vahel rohkemgi närvi
Kui teiste inimeste sõnad ja teod.
Savi ju tegelikult, mis saab. Aga hingel oleks kergem.
Tegelikult polnud pühad läbinisti pahad.
Oli ikka metsikult armsaid hetki ka.
Perega jõuluhommikul vanu fotosid lapata ning minevikku meenutada,
Mõnus saunatamine ning ülimaitsvad jõuluroad.
Siinkohal tänan ma Leenit ja tema armsat famiiliat,
Kes meie jõululauale lambaliha tekitasid. See oli ülimegamaitsev kraam!
No ja kingid olid mul toredad, eriti see lauamäng, mis ma õdedelt sain.
No naera puruks, kuidas sellega nalja saab! :D
Ja muidugi fotod, mida ma praeguseks olen võlgu jäänud omajagu.
Tervelt kolm isegi.
Ja siin nad on.
Teema Animals lõbustas mind ka siin vahepeal ikka väga.
Sai kõik oma kallid loomakesed kokku korjatud,
Mõni jäi ikkagi välja ka, mul on neid vot nii suurel hulgal..
Ja fotosessioon oli päris saginat täis.
Kui enamus modelle suutsid paigal püsida, siis üks tahtis pidevalt pildilt ära hiilida.
Siis oli meil Memories. Mälestused.
See oli juba raskem pähkel.
Kuna ikkagi mälestused, siis kaevusin arhiivisügavustesse.
Ja lõpuks otsustasin ikkagi teise variandi kasuks:
Pildil on paar lehekülge mu fotoalbumist,
Mida ma oma elukesest mõni aasta tagasi koostama hakkasin.
See on peaaegu täis juba, varsti peab uue võtma.
Kui nüüd kella liikumise suunas minna ja alustada ülalt vasakult,
Siis on fotodel:
Minu ema ja isa abiellumise päev. Pulmapeoks on seda vist palju nimetada :D
Mina lasteaia lõpupeol esinemas ning grupipildil. Issand, ma armastasin seda kleiti :D
Ja viimane on üks rühmapilt mingist natuke varasemast ajast.
Mälestused missugused. Enamus neist lastest olid mu esimesed lapsepõlvesõbrad.
Nüüd ei tea ma neist enam õieti midagi.
Aga õhtuid lasteaia hoovis, kus võis pimedani peitust ja uka-ukat mängida,
Ringi joosta ning sõjaplaane pidada... Need ei unune iial.
Ja paneme kohe tänase ka üles, ega ma hiljem enam ei viitsi, ma usun.
Teemaks on Something New.
Ja näete, milline kokkusattumus, just olid jõulud :D
Sellise asja kinkis mulle ema.
Calvin Kleini järgi hakkan ma nüüd vabal ajal lõhnama :D
Hullult stiilne karp ka, ma pean ütlema :)
Head jõulu kõigile mu suurtele ja väikestele sõpradele!
Mida ma öelda oskan?
Tore on muidugi ohjeldamatult süüa ja telkut vaadata,
Lund ma endiselt ei igatse... Aga ega mingit erilist tunnet küll pole.
Mis on kummaline, sest ma olen tõsiselt tegelikult täielik titt,
Kui asi jõule puudutab. Ma armastan seda tunnet, seda valgust, seda müstikat.
Ma armastan isegi kõiki neid imalaid klišeesid,
Jumaldan neid naiivseid jõulufilme...
Ja muidugi, ei suuda kingitusi ära oodata :D
Kui keegi peaks kunagi tahtma mind kõrvast kõrvani naeratamas näha,
Siis tehku mulle kingitus. Ma hindan piiritult igasuguseid üllatusi ja kinke.
Ilus-ilus on teada, et keegi mõtleb minu peale.
Need maleruudulised villased sokid, mis ma üle-eelmisel aastal oma õelt sain,
Need on siiani parimate kinkide TOP 3-s sees...
Kas pole armas, kui su õde sulle midagi ise valmis nikerdab? :D
Leeni teab, millest ma räägin :D
Tänane foto ka teile kingiks.
Teema: tehnoloogia.
Kõik, mida ma välja suutsin mõelda, on pildil.
Arvuti ja mobiiltelefon. Kaks asja, ilma milleta ma ei oskaks enam ollagi.
It's all about being connected to people :)
Pühad on käes, ma olen surmavalt väsinud...
Ja asjad on veidike laokil ning kummalised.
Tahaks magda, magada, magada.
Ning kellegagi ühe mõnusa pudeli punast veini ära lahendada.
Lihtsalt: filosofeerida, veini limpsida, istuda, puhata...
Aga ega alati ei saa, mida tahad.
Kaks vaba päeva kuluvad praeguse tempo juures hädasti ära.
Ägiseks rasvase lõuaga teleka ees, ragistaks piparkooke,
Vahiks mingeid ajutuid jõulufilme ning ümiseks omaette Püha Ööd.
Ngghhhh.
Ma vajan mingit loomingulist puhangut,
Midagi värsket ja uudset, vajan vaikust ja rahu,
Ma vajan distantsi ning tobedaid mõtteid.
Te ei kujuta ettegi, kuidas ma igatsen inimesi, keda pole hetkel siin.
Kuidas ma tahaksin lihtsalt ära minna ja natuke aega ära ollagi.
Teil pole aimugi, kui absoluutselt tühi ma hetkel olen.
Ja seda mitte masendavas, kurvas või suitsiidses mõttes.
Lihtsalt - ma tunnen, et potentsiaali on, aga energiat mitte.
Jaanuar ei saa liiga kiirelt tulla praegu.
Tõmbaks Võsul kardinad ette, kuulaks tonnide kaupa ilusat muusikat,
Lürbiks pudelite kaupa veini ning laeks meeletult patareisid.
Saadan teile pühadeks suured-suured kallid.
Olgu teil rahu, vaikust, valgust ja armastust ja...
Põletage küünlaid, sööge end ogaraks, nautige seda orgiat täiega :)
Mõelge, kui te need pühad mööda lasete, peate pärast terve aasta uusi ootama :D
Ja tänane foto on teemal Movement. Liikumine.
Ma liigun iga päev. Liiga palju, liiga kiiresti.
Aga siin on üks foto, mis illustreerib tegelikult kogu mu väikest elu päris hästi.
Ma usun, et te kõik andestate mulle mu vaikuse
Ja paar võlgujäädud fotot.
Tõesti oli eile ulmeliselt tegus ja lennukas päev.
Appi, mis asi see on, juba homme tuleb pere koju,
Tuleb potid tulele panna ning valmistuda pühadeks...
Märt, ma tean, et olen su hüüatuste üle naernud, aga...
Sul on õigus! Appi, ülehomme on jõul! Kuidas nii kiiresti..?
Ma olen pahviks löödud.
Üldiselt saabuvad pühad, jeh, päris ootamatult.
Green Christmasiks olin ma ikka tõsiselt rohkem valmis.
Aga samas on hea ka.
Natuke aega maha võtta, natuke vedeleda,
Mõelda igasuguseid tänulikke mõtteid, süüa igasuguseid häid asju,
Lobiseda famiiliaga tähtsatel ja väga tähtsatel teemadel...
Ja püüda olla pühalik :)
Ja siis on aeg mööduv aasta kokku võtta.
Mul on sada ideed, tuhat asja, mis nõuavad kirjapanemist,
Aga veel läheb aega.
Jaanuaris jõuan tõsisema kirjutamiseni ka,
Praegu kriban lihtsalt paar lärmakamat mõtet üles ning endiselt jagan fotosid.
Kuna ma nüüd eilse võlgu jäin, siis kingin teile tänaseks kaks asja.
Eilne on teemal käed ja tänane on kirjutatud sõnad.
Käte-teemaline pilt on mu isiklikust ja piiramatust arhiivist
Ning on kunagi tehtud ühe mulle äärmiselt südamelähedase ettevõtmise toetuseks.
Love Is Louder püüab vähendada teismeliste enesetappe,
Öeldes üle maailma: armastus on valjem kui kõik kurjad sõnad, valjem kui masendus,
Valjem kui kiusamine ning üksindus. Armastus On Valjem.
Ja minagi tahtsin oma käe nende toetuseks tindiseks teha. Tegin ka.
Tänane teema, kirjutatud sõnad...
Selle kirjatüki pildistasin ma üles ühest oma loendamatutest märkmikest.
Kiri sõbrale.
Ja seal on kõik minu suured pühadesoovid teile.
Te olete mulle kõik meeletult kallid.
Ma olen üks väga-väga õnnelik tüdruk, et ma olen leidnud nii armsad ja ilusad inimesed.
Uskuge endasse samamoodi, kui mina teisse usun.
Tänase päeva teemaks on Something Old.
Midagi vana.
Selle puhul lappasin natuke oma asju ja fotosid,
Mõtlesin, mis mul küll olla võiks, mis oleks vana ja väärtuslik...
Leidsin mõned armsad fotod.
Oma isa lapsepõlvest, oma ema vanavanematest...
Ja oma kõige-kõige esimese aabitsa.
Mille mulle kinkis isa ema. Kunagi ammu, enne kooli.
See on nii tihedalt täis sorgeldatud, et ma sisemusest ei julgenud pilti teha,
Ju oli sel ajal väga oluline mingeid ääremärkusi kribida.
Aga see aabits on minuga koos kolinud ja alati raamaturiiulisse koha leidnud.
Eriti väärtuslik on see minu jaoks seetõttu,
Et ta ainuke kestev asi on olnud, mille mu isaema mulle kinkinud on.
Muidugi sain ma talt ka komme ja villaseid sokke,
Aga neid ei saanud ju alles hoida :)
See tõsise näoga poiss pildi keskel ongi minu issi.
Kui ta veel koolis käis.
Ja proovige nüüd väita, et ma pole oma isa suust kukkunud :D
Täitsa lõpp ikka...
Ma mäletan, kuidas ta ühel hilisõhtul selle fotoga koju laekus.
Ei tea kust, ei tea kuidas, aga tagasi ta saabus,
Istus mu voodiservale, andis foto pihku, käskis arvata, kes neist on tema ja...
Lubas mul pildi endale jätta. Oli mingi vana klassivenna käest saanud.
Muidu tal ju õieti kooliaja pilte polnudki, kõik olid kolimiste käigus kaduma läinud või..
Aga siiani on mul eredalt meeles, kuidas ta tuli ja mulle seda fotot näitas.
Kuidagi väga mitte temalikult: natuke tõsiselt ja natuke uhkusega.
Kaks alumist fotot on mu ema vanaemast. Ühel neist on ta koos minu vanavanaisaga.
Ma olen neid fotosid alati suure armastusega hoidnud,
Neis on stiili ja kadunud aegade hõngu.
Mõelda, see polnudki nii ammu...
Ja üleval paremas nurgas on mu isa perepilt ajast, kui ta veel beebi oli.
Nii saavad keskel kokku minu kaks erinevas vanuses issit.
Kunagi oli aeg, kus ta oli nii noor ja nii...
Väike poiss, keda ma iialgi ei tundnud, aga olen alati väga armastanud.
