Birxi blog challenge

Kuna ma hetkel Pärnus elan, siis ilmselgelt palusin ma just temal mulle uus blogiväljakutse välja mõelda. Ja Birxil kulus kõigest umbes poolteist tundi, et mulle 14 teemat välja mõelda. Väljakutse point on siis selline:
Mul on 14 teemat, see tähendab täpselt kahe nädala pikkust väljakutset. Iga päev võtan ma listist ühe teema ja üritan seda oma võimete piires lahata :) Ja olgu juba hoiatatud: ma kavatsen endale nii palju kunstilist vabadust lubada, kui mulle vähegi meeldib :D

Seega, hakkame aga pihta.

Päev number 1 - Kõige-kõige aastast 2013

Nii. Eeeee... Okei, jagame selle teema siis alapeatükkideks.
Kõige-kõige lahedam oli eelmisel aastal minu ja Leeni autoreis Rumeenias, Ungaris, Slovakkias ja Poolas. See oli ilmselt ka kõige-kõige raskem reis, mis me kunagi ette oleme võtnud. Aga hoolimata ulmeliselt paistes jalgadest ja ulmeliselt väikesest autost, oli see aeg minu suve kõige eredam. Tohutult uusi muljeid, uusi lemmikuid, kauneid kohti ja väljakutseid autojuhina :D Ja sellest reisist sain ma kindla teadmise, et olgu mis on, aga me Leeniga suudame üksteist ka kõige hullemates oludes välja kannatada. Mis on kuidagi turvaline ja lohutav teadmine :)

Kõige-kõige suurem saavutus oli eelmisel aastal absoluutselt kindlalt kogu see remonditrall, mille me Andresega läbi tegime :) Ma olen siiani jube uhke meie ilusa köögi ja lastetoa üle, ma pean ütlema, et kuigi ma lubasin täie kindlusega, et enam iial ma remonti ei tee, teeme me salaja juba praegu jälle alumisel korrusel uuenduskuuri :)
Aga eelmisel aastal said vahetatud ülemise korruse põrandad, uue ilme sai köök ja minu kallite õdede tuba.

 

Kõige-kõige rõvedam hetk eelmisest aastast oli Krissi korteri koristamine ja remont. Ma ei unusta kunagi toda haisvat tünni seal rõdul ja seda rasvast nõretavat pliiti... Aga teatud põhjustel ma siia fotosid teile sellest rõvedusest riputama ei hakka :) Las igaühe fantaasia töötab omasoodu, mina ütlen lihtsalt, et ükski kujutlus ei küündi tõelisuse lähedalegi :D Aitäh, Arti, et sa olemas oled! :D

Kõige-kõige kahetsusväärsem moment oli Märdi sünnipäevapeol, kui mu eelmine fotokas ära suri :( Aga pidu ise oli tõeliselt tore ja täpselt minu musirulli vääriline :) Tugevamad said ikka hommikuni ringi mäurata. Mina muidugi eriliselt tugev ei olnud :D 

Kõige-kõige õnnelikum olin ma absoluutselt kõigi nende imeliste trippide ajal oma inimestega. Ükskõik, kas lühikesed sõidud mereäärde, suvitamine Pärnus või korralikud roadtripid Mikuga Riiga :) Ma lihtsalt armastan väljasõite, ma ei saa parata :D

Kõige-kõige õnnestunum pidu sel aastal oli minu meelest Birgiti sünnipäev. Lihtsalt sellepärast, kui vahva koha ta leidis ja kui mõnus seltskond koos oli. Kõik olid hästi toredad ja üle pika aja oli see ainus pidu, kuhu ma sain külalisena kohale sadada ja oligi korras :D Ei mingit korraldamist ega rabelemist :) 

Kõige-kõige kurvem oli paari väga-väga kalli inimese haihtumine mu elust. Lihtsalt läksid ja... tagasi enam ei tulnudki. Kuigi ma salaja ikka lootsin. 

Kõige-kõige armsam asi minu eelmisest aastast on jõulukaart. Ja mul pole seda isegi häbi tunnistada :D Kõik mu tehnikavidinad on muidugi ka väga armsad mulle, aga see kaart on üsna ainulaadne ja eriline. Ma loodan, et ma seda mitte kunagi ära ei kaota :D 

Kõige-kõige ilusamad mälestused ei olegi mul eelmisest aastast seotud tegelikult asjade või kohtade või pidudega... Ma mäletan ainult oma inimesi. Ja ma mäletan, kuidas ma olen muretsenud, naernud, õnnelik olnud, solvunud, haavunud... Ma mäletan tegelikult suures osas ainult seda, et ma suvel igatsesin meie grillimisi, sest neid oli liiga vähe. Kuidas ma sügisel igatsesin kõiki neid, kes Virumaalt minema läksid ja keda ma jube harva nägin... Ma mäletan, kuidas ma olin jubedalt õnnetu, kui keegi mu kallitest oli õnnetu. Kuidas ma olen neid armastanud, nende eest hoolitsenud, teinud neile haiget, saanud haiget... Mul on 2013. näol üsna... Omanäoline aasta. Kahtlemata pole see olnud minu kõige õnnelikum või säravam aasta, aga ma tahaksin mõelda, et omal moel on see mind palju kasvatanud ja õpetanud.

The best way to keep your heart from being broken is to pretend you don't have one.

Vahel piisab õnneks sellestki, et sa tead, et suudad veel õnnelik olla. Kui hästi ma aru saan, kuidas mu tujud ja olemine mind ja meid mõjutab. Kui oluline on see, et ma oleksin rahulik ja puhanud ja valmistunud ja... õnnelik. Kui oluline see on. Oli aeg, kus ma arvasin, et väikese minu tunded ja mõtted ei mõjuta siin maailmas mitte kedagi. Nüüd ma tean. Kuidas ma võin haiget teha, kuidas ma suudan haavata ja solvata. Kui julm ma võin olla. Kui tundetu. Kui ükskõikne. Ja omal moel on see andnud mulle meeletu tugevuse. Ja usu iseendasse. Sest nüüd ma tean, et ma loen. Et ma olen tähtis. Sest minus on võime inimesi õmblustest lahti rebida, nagu minu endaga on terve igaviku tehtud. 
Ma ei taha tegelikult haiget teha. Ma ei taha olla halb inimene. Mul on ausalt öeldes meeletu foobia selle ees, et ma kellelegi kogemata midagi väga hirmsat ütlen. Või jätan vähemalt mulje, et ütlen. Aga on olnud aeg, kus ma muud ei tahtnudki, kui kogu maailm puruks kiskuda ja haavadele soola raputada. Saate aru? Minus oli SELLINE valu, mida mitte miski muu ei tundunud vähendavat. Ja ma pole siiani kindel, kui hästi ma oma pimedaimatel päevadelgi selle maailmalammutusega hakkama sain. Igatahes ei tundnud ma, et minu tekitatud kaos oleks olnud kuidagigi võrdeline kaosega minu enda sees. Ma vihkasin leegitseva kirega. Ja leinasin ennastunustavalt. Ja ma mäletan siiani salaja iga valusat sõna, mis mulle on öeldud. Mäletan iga märkust, mida ma olen võtnud löögina oma isiku pihta. Mäletan iga kriitikanoolt, iga pilku, iga salaja pealtkuulatud vestlust. See kõik tekitab minus siiani tahtmise maailm pea peale pöörata :) 
Ja ma ei mäleta enam, millal see kõik muutus. Millal ma avastasin, et minusse on armastust kogunenud mõõtmatult rohkem, kui viha ja valu. Millal juhtus see, et ma olin valmis kõik halva ja kurja endasse ära peitma, et minu inimesed sellest kunagi teada ei saaks. Millal ma hakkasin julgema avalikult armastada. Millal... Millal see muutus toimus? Ma ei tea.
Nüüd on käes aeg, kus ma julgen avalikult tujutseda ja mossitada ka. Kus ma julgen avalikult näidata, kuidas asjad tegelikult on. NÜÜD on käes aeg, kus ma enam igal sammul ei pelga, et minu vastik isiksus kõik inimesed minu ümbert ära peletab. Okei, valetan. Pelgan ikka. Aga nüüd on aeg, kus ma usun, et kogu sellest armastusest, mida ma nüüdseks endasse kogunud olen, jätkub igaveseks. Ja ma saaksin hakkama. Arvatavasti. Ma vähemalt püüan iga lahkumist rahulikult võtta. Lasta neil lennata. Sest ma pean uskuma, et nii on kõige parem. Ja ma saan hakkama. 
Seda hinnalisemad on need hetked, kus ma tunnen end tõesti väga hästi. Kus kõik langeb paika. Kus ma ei pea teesklema naeratusi, ei pea kordama eelnevalt harjutatud nalju või meenutama päheõpitud remarke. Kus ma ei ole ainult autopiloodil, vaid reaalselt kohal. Olemas. Kus ma olengi õnnelik, sest nemad on õnnelikud. Kus ma tunnen end värske ja adekvaatsena, kus ma jaksan ja tahan midagi endast jagada. Mitte tegeleda puhtalt hakkama saamisega. Või enese säästmisega. Need hetked on harvad ja väärtuslikud. Ja kestavad kaua. 
Sest tegelikult mäletan ma siiani ka iga kohtumist. Iga korda, kus ma olen esimest korda näinud kedagi, kes on aja jooksul mulle kohutavalt kalliks saanud. Ma mäletan iga saladust, mis mulle räägitud on. Iga muret. Iga unenägu. Iga ilusat sõna. Iga koosveedetud hetke. Ma mäletan iga autosõitu, iga kontserti, iga ühist lugu. Ma mäletan iga head ja ilusat asja. Ja vahel kahtlustan ma, et ma mäletan nende mälestusi paremini, kui nad ise :)
Ja ma igatsen neid alati. Rohkem, kui ma oskaksin isegi kirjeldada. Ma igatsen neid vahel isegi siis, kui nad on siin samas. Nad on mind muutnud. Kunagi olin ma uhke selle üle, kui väga ma üksindust armastasin.. Nüüd ei oska ma enam liiga pikalt üksi olla. Mul on neid vaja. Ja vahel kardan ma, et see on ohtlikum sõltuvus, kui suitsetamine või alkoholism. Aga vahel piisab õnnelikolemiseks ka lihtsalt teadmisest, et ma suudan olla õnnelik :)

Ma tulen pimedusest

Mulle meeldis oma tulekut planeerida. Valida välja oma kõige pehmem teksapaar, kõige soojem kampsun, panna jalga oma kõige madalama kontsaga nahksaapad, selga nahktagi, kätte seemisnahast kindad... Tead küll, need, mis sa mulle jõuludeks kinkisid. 
Mulle meeldis end esikus peeglist vaadata. Puhas enseimetlus, ma tean. Nahas ja teksas, ühtaegu karm ja pehme; korraga ootusärev ja ettevaatlik. 
Kui ma toast pimedusse astusin, tundsin ma end omas elemendis. Mu saapad jätsid lumekirmesse esimesed jäljed, kõik oli vaikne ja külm. Ma oleksin tahtnud jalutada ja jalutada ja jalutada... Aga sa olid kaugel. Ja ma ei armasta oodata. 
Kui ma maja eest minema sõitsin, oli minu ees terve maailmatäis võimalusi. Kusagil magasid sina. Teadmata midagi minust. Teadmata midagi maailmast. Ja kusagil selle pimeduse taga olid kõik need inimesed, keda ma armastan. Kusagil pimeduse taga ootasid seiklused. Ootasid uued algused. Kusagil pimeduse taga oli kõige lõpp. Mootor möirgas, kui ma selle kõige poole kihutasin. Ma igatsesin sind rohkem, kui ma kunagi oleksin osanud karta. Kui maailmas oleks õiglust, oleksid sinu uned tol ööl mind täis olnud. 
Sellel ööl uskusin ma siiralt murtud südametesse ja lootusetutesse lootustesse. Sellel ööl uskusin ma igavesse elusse ja vastamata armastusse. Ainus, mida ma kindlalt teadsin, oli see, et sina mind ei oota. Et sina magad kusagil rahulikku und sel ajal, kui mina oma meeleheidet põlevasse kütusesse ja mootorimürinasse matan. Ja mul oli valus. Mul oli valus meie mõlema pärast. Sina, kes sa mu nõnda lihtsalt kõrvale suudad lükata, kes sa nii lihtsalt ilma minuta hakkama saad... Ja ometi nii väga vajad sõpra ning kaaslast. Ja mina, kes ma igatsen ainult sind, oskamata sinuga midagi peale hakata. Ma ei oska sulle näidata, kui väga ma tahaksin olla kõike, mida sa parajasti vajad. Kui väga ma tahaksin julgeda sulle helistada siis, kui kõik teised magavad. Kui väga ma igatsen meie kahe aega. Aega, mida ilmselgelt ei tule mitte kunagi. Alati on keegi teine olulisem. Ja ma näen juba, kuidas me aina tähtsusetumaks muutume. Liidetavad on suuremad, kui nende summa. Ja mul on valus. 
Kusagil pimeduse taga olid tähed. Aga ma olin õnnelik, et neid näha ei olnud. Ma olin õnnelik, et maailm oli pimeduse taha kadunud. Ma olin õnnelik, et ma olin üksi. Ma olin õnnelik, et ma oma üksindusega hakkama sain. Ma olin õnnelik, sest minu valu ei olnud enam kõikehõlmav. Ma olin õnnelik, sest ma hakkasin harjuma. Kui kummaline on seda nüüd öelda! Aastaid tagasi unistasin ma ainult sellest, et see valu kord läbi saaks. Unistasin mingist kujuteldamatust õnnest ja päikesepaistest. Kui naiivne ma olin! Meie sinuga oleme loodud pimeduse jaoks. Me oleme need, kes elavad oma elu mingis pidevas närivas valus. Ja ilmselt on õige, et me mitte iialgi kokku ei saa. Me oleme mõlemad pimedusest. Me oleme mõlemad valust. Ja mitte koos, vaid üksteisest võimalikult kaugel saame me elada. 
Ja siis ma tulin. Pimedusest. Liiga hilja. Või just liiga vara. Ma olin korraga julge ja hirmust segane, olin õnnelik ja kohutavalt kurb. Ma ei helista sulle kunagi keset ööd. Ja ma ei ütle sulle iialgi, kui mul on väga-väga halb. Aga sinu nimel võin ma kord aastas teeselda, et minus on päikesepaistet ja muretust. Kord aastas võin ma unustada iseend ning anda sulle seda, mida sa nii väga soovid. Ja viimane, mida sa tahad, olen mina. Tõeline mina. Meie aega ei tule kunagi. Aga mulle meeldib ikka veel masohhistlikult kujutleda, et kujutlustest piisab. Ma ei lase endal lahti lasta. Ja ma ei tea miks. Ehk on mul vaja näha, mis sinust saab. Sest me oleme sarnased. Ja kui sinul pole lootust, ei ole minul seda ammugi.

Some moments, some people, some nights...

Muidugi olen ma jälle kõigi oma asjadega ajast kõvasti maha jäänud. Üks asi, millest ma juba ammu rääkida olen tahtnud, on Green Christmas. Ja sel aastal ei saa ma kirjutamata jätta, kui hästi kõik oli. Eelmisega võrreldes lausa nagu.... Nagu Päike ja Pluto :D 
Kõik oli kuidagi paigas. Väikesed ja suured detailid. Heli, eriti kultuurimaja saalis, oli lausa mesi mu kõrvadele. Mikk tegi imesid. Ma olen nii-nii-nii uhke nende kõigi üle :D Minu kallid armsad ja tublid poisid. Ma olen alati nii õnnelik, kui nad millegagi eriliselt hästi hakkama saavad, nagu uhke kanaema :D 
Ma armastasin Revolverit. Õigem oleks vist öelda, et eile öösel armusin ma uuesti Revolverisse. Sest paar viimast nende laivi on mulle suhu pigem sellise metallise pettumusemeki jätnud. Aga eilne oli... Nagu vana hea :) Nagu jälle see bänd, mis mulle kunagi ammu-ammu meeldima hakkas. Ma ei tea, kas asi on selles, et laval on jälle natukene originaalilähedasem koosseis või on nad viimasel ajal rohkem proovikates orjanud, aga tulemus oli delicious :) Ainuke esinemine terves õhtus, mis minu jaoks liiga lühikeseks jäi.
Ja Rasmus Rändvee üllatas mind oma rokkstaari omadustega :D Ma vist tahan plaati lausa... Ma pean tunnistama, et Märdil oli ilmselt õigus, kui ta neist vaimustus. 
Mikk Tammepõld ei üllatanud mind üldse. Sest ma juba teadsin, et tema esinemine on rosin minu õhtus. Oli ka. Ma olen uhke, et ma tema plaati toetasin ja nüüd ka üht väga erilist pühendusega copyt oman. What else would a girl want? :D
Üldse olin ma kõigega rahul ja ütleksin, et bändide nimistu oli üllatavalt ühtlane ja tugev. Mina annan üheksa punkti kümnest lihtsalt selleks, et korraldusmeeskond laisaks ei muutuks :) 
Ja kogu selle ilu juures häirib mind ainult vastukaja ja poleemika. Mis mõttes, pilet on kallis? Mis mõttes, reklaami on vähe? Tagamaid teades ajab vihaseks küll. Aga mina pole õige inimene ja see pole õige koht sellest rääkimiseks. 
Lihtsalt, kõigi nende Rakvere debattide valguses on kogu asi eriti halenaljakas.

 

Asjad, mis mind vihastavad

Tegelikult on sellest üksjagu aega möödas, kui ma sellest teemast mõtlema hakkasin. Aga siis lasin ma sellel olla. Marineerida. Jõudsin rahuneda ja uuesti vihastada ja uuesti rahuneda. Ja nüüd, juba päris tükk aega hiljem, on see mõte mul ikka peas. Seega: jagan ka teiega. Et need, kes tahavad ja oskavad, saaksid sõna sekka öelda.
Ma ütlen ausalt, et ma vihastasin endal kõrvust leegid välja, kui ma kuulsin üht tuttavat ütlemas: "Inimesed peaksid ausamad olema. Kui sa oled vihane, olegi vihane, ei ole vaja midagi paremaks teeselda. Nii närvi ajavad need, kelle jaoks kõik on alati nii hea. Kõik on alati nii roosa ja ilus. Sõbrad peaksid ikka ausad olema üksteisega, kui miski ei meeldi, siis ütlegi välja." Või umbes nii. Ma olen seda teksti ennegi palju kordi kuulnud ja see on ilmselt pigem ülevaatlik kokkuvõte kõigist variantidest, kui tegelik tsitaat.
Ja teate, mis mind selle juures vihaseks ajab? See, kui inimesed nii ütlevad ja seda tegelikult ei mõtle. Kui inimesed muudavad optimistid mingitekt jubedateks teesklejateks ja võltsideks. Mind vihastab see, et vahel nõuab positiivsus kuradima palju rohkem jõudu ja pühendumist, kui "ausus". Vahel tuleb hea väljanoppimiseks sitamerest päris palju pingutada. Ja see ei ole nõrkus. See ei ole valskus. See ei ole teeklus. Vahel, ja andke andeks, on just sellised inimesed need, kes maailma toimimas hoiavad.
Ma olen seda nii palju näinud. Keegi ei taha tegelikult ausust. Keegi ei taha tõde. Keegi ei taha TEGELIKULT teada, kui sitasti kõik on, kui lootusetu ja vastik. Tegelikult tahavad kõik, et sa naerataksid ja oma suu kinni hoiaksid. Kõik on hästi. Kõik on jube hästi. Ja kõige hullem on, et vahel on see mantra ainus, mida sa korrutada saad, sest lõpuks tuleb seda ju endalgi uskuma hakata. Vahel on see kõik, millest sul kinni on hoida.
Aususe all kujutavad inimesed ette seda, et nende sõbrad aeg-ajalt veinipudeliga välja ilmuvad, ütlevad, et neil oli kehv päev ja valavad sulle ka sortsu. Ausus on see, kui su sõber ütleb, et roheline pole sinu värv. Et see jõulukampsun, mille vanaema sulle eile kinkis, on su seljas üsna kole. Ja et sa ei kasutaks enam kunagi sinist lauvärvi. Või, et on aeg pead pesta. See on tegelikult kogu ausus, millega nad toime tulevad. Aususe all ei mõelda seda, et su sõbrad sulle otse ütlevad, et sa oled piiratud silmaringi ja kehva iseloomuga ärahellitatud titt, kes ei tea, millest ta räägib. See pole enam ausus, vaid andestamatu solvang. Aga miks? Kui see tõsi on. Kas sõbrad ei peaks sinuga siis täiesti ausad olema? Ausus ei ole see, kui keegi sulle ütleb, et mitte miski, mida sa ütled, ei tee ta olemist paremaks ja tegelikult võiksid sa vahelduseks vait olla. See on ebaviisakus. Ausus ei ole see, kui keegi sulle näkku karjub, et tal on maailma kõige sitem päev ja ta on lihtsal niiiiiii vihane, et... Ja käsib sul ära minna. See on valus. Aga kui see on tõsi? Kui see on täiesti siiras, filtriteta, vaoshoidmatu ausus? Seda sa ju tahtsidki?
Ma ütlen teile, kuidas on. Neid täiesti ausaid inimesi on maailmas käputäis. Ja nendega toime tulemiseks on vaja tervet ülejäänud populatsiooni, kes OMA tunded vaos hoiavad ja selle täieliku aususe kuidagi ära püüavad kannatada. Naeratavad, ütlevad, et kõik läheb paremaks, et kõik on hästi... Ja tänu sellele püsivad sõprused ja püsib maailm. Nii näen mina seda.
Te ei taha minu ausust. Te ei taha minu filtreerimata tujusid. Te ei taha mind tegelikult isegi päriselt tunda. Te tahate seda inimest, kelleks olemise nimel ma iga päev, iga sekund, iga tund metsikult tööd teen. Ma pingutan nagu hull, et asjades head näha, et leida põhjus naeratamiseks ja öelda: kõik on tegelikult okei. Ma annan teile ainult mõnikord ainult killukese sellest, kes ma päriselt olen ja uskuge, te ei suudaks rohkemaga hakkama saadagi. Ja mina ei taha olla üksi. Ma ei taha olla AUS, sest ma ei usu, et ma ilma selle pingutatud positiivsuse ja "võltside" naeratusteta elada suudaksin. Aga ma ju naeratan? Ja ma võin oma naeratusele leida sada põhjust. Miks see siis äkki kuidagi halvem on? Kui palju mul neid ausaid sõpru tegelikult alles jääks, kui ma pidevalt pilves näoga ringi käiksin ja nuttes Poed tsiteeriksin? Ma kahtlen, et eriti palju.
Jah, ka sellele tuttavale, kes tol õhtul oma aususe ja siiruse kõnet pidas, ei öelnud ma midagi. Keerasin raadio kõvemaks, laulsin täiest kõrist Queeni Don't Stop Me Now-d ja ootasin, et viha üle läheks. Ma kahtlen, et ta oleks osanud hinnata mu praegust tiraadi siin. Ma kahtlen, et ta oleks mulle öelnud: aitäh sulle su siiruse eest. Ma saan aru, mida sa mõtled.
Muidugi olen ma mingi piirini temaga nõus. Lõputult ei saa iseenda sees keeda. Lõputult ei saa ennast peita. ja lõputult ei saa naeratada. Aga ärge söötke mulle oma täieliku aususe sitta. Selleks, et üks inimene saaks olla ausalt ja avalikult vihane, kurb, masendunud, õnnelik ja mida iganes ning omada sealjuures veel sõpru, on tal vaja umbes kümmet inimest, kes ta ära kuulavad ega ütle talle otse: kasva suureks ja lõpeta ära. Tal on vaja vähemalt kümmet üsna piiratud aususega inimest, kes naeratavad ja ütlevad: kõik on okei, karju rahus, räägime minu probleemidest homme. Või kunagi.
Ma ei ole võlts ega nõrk ega rumal, sest ma leian põhjuseid, miks kõik on hästi. Vahel arvan ma, et selline mõtteviis nõuab veel kõige rohkem tugevust üldse. Kunagi jään ma ehk ise ka ennast uskuma. Aga kellele ma helistan kell kolm öösel, kui ma enam ei jaksa ja tahan ainult kedagi, kes tuleks kasvõi sadade kilomeetrite kauguselt, naerataks ja ütleks: kõik on hästi. Karju rahus. Räägime minu probleemidest homme. Või millalgi.
Mina püüan selline inimene olla. Aga iseenda rahustamine on palju raskem, kui kedagi teist rahustada. Iseenda karjumist kuulata on kõvasti keerulisem, kui kellegi teise karjeid vaigistada. Ja üldse: kas pole seegi täielik ausus, kui ma kell kolm öösel sulle nuttes helistan ja ütlen, et ma ei saa magada ja ei taha üksi olla? Kui kõrgelt sa seda siis hindaksid? Ma kahtlen, et väga. Ma võin ilmselt loota ainult sinu täielikule aususele, kui sa mulle ütled, et ma oma lollused lõpetaksin ja sul magada laseksin.

Miks ma põhimõtteliselt reedel Sirpi ostma torman.

Ma tegelikult ilmselt juba neljapäevast saadik kämbin mõne poe ukse ees ja ootan hommikut. Uskumatult närvi on mind ajanud need kokutavad-ämmitavad-kogelevad-pudrutavad inimesed, kes toda Sirbi-teemat nii magedalt ja emotsioonitult lahkavad. Ainus eredam isiksus kogu selles pudrus ongi minu jaoks Kaur Kender, kes reaalselt tundub teadvat, millest ta räägib. Või omab vähemalt mingitki kübet enesekindlust, karismat ja oskust rääkida kübekestki soravat ja arusaadavat juttu.
Mul on absoluutselt kõrini kõigist neist, kahtlemata asjalikest ja tarkadest, kultuuritegelastest, kelle kogu intervjuu võtab kokku lause: "Aga see..... ämmm... ikkagi miks koondati kõik need toredad inimesed... eee.. ämmm... ilmsegelt on tegu poliitilise kokkumänguga ja... eemmmm... äääää." Ma olen nüüd päris mitut saadet näinud sel teemal ja iga kord tahaks lihtsalt oksendada.
Mõtle kodus loogiliselt välja, mida sa tegelikult öelda tahad. Kirjuta see üles. Loe läbi. Korrigeeri. Õpi pähe. Nagu kooliajal kirjanduse tunnis. Näiteks. Ja tee siis minusugusele absoluutselt Sirbi-kaugele ja tuhmile inimesele ka selgeks, miks see koondamine-vallandamine on äkki hullem kui kõik need, mis toimuvad iga päev igalpool mujal. Keegi lasti lahti. Okei. Ma tean ka paari inimest, kes kunagi kusagilt lahti on lastud. Miks nende pärast üleriiklikku poleemikat ei toimunud?
Ja kuidas see reformierakonna propaganda seal Sirbis nüüd siis välja hakkab nägema? Ma ei ole kunagi olnud Reformi valija, aga kui ma reedle Sirbi ostan, kuidas nad mulle seda ajupesu täpselt tegema hakkavad? Kultuuriuudiste asemel hakatakse kajastama ainult reformikate õhupallijagamisi või mis? Milline see apokalüpsis välja nägema hakkab? Kuidas valmistuda? Kas ma peaksin hakkama konserve ja küünlaid varuma?
Põhimõtteliselt on Sirp minu silmis praegu nagu Tallinna Linnavalitsus. Enne valimisi röögivad kõik täiest kõrist, kuidas tuleb valida muutus, muidu võetakse meilt pealinn käest ära, aga lõpuks on kõik ikka nii nagu enne ja keegi ei köhi. Kui ma tahan, istun homme bussi ja sõidan kohale. Ilmselt ei küsita endiselt linnapiiril dokumenti ega midagi. Samamoodi ka praegu: kui tahan, ostan reedel ajakirja ja ilmselt ei saa minust sellepärast paadunud reformarit. Või keda iganes. Ainus muutus, mida ma näen, on see, et nüüd mind reaalselt esimest korda elus huvitab, millist salajast ajupesu-tehnikat selles ajakirjas kasutatakse ja ma reaalselt kaalun esimest korda elus selle ajakirja ostmist.
Mis õudused on siis lõpuks laskumas eesti rahva peale? Konkurss kukkus läbi, leiti keegi, kes on reaalselt huvitatud asja ajamisest. Talle anti roheline tuli. Osad inimesed koondati, osad läksid ise, enamus läks lihtsalt lolliks. Ja kui jubedaks ta selle va kultuuriajakirja nüüd siis ajada saab? Enamuse inimeste jaoks on Õhtuleht nagunii kogu kultuur, mida neil vaja. Eriliselt kultuurilised loevad lisaks ka Elu24 ja Delfit. Ma ei usu, et Kender igaveseks Sirbi etteotsa jääb. Tuleb aeg, saab mõni neist patroniseerivatest usukuulutajatest ise võimaluse asju ajada ja kõik õigele teele tagasi pöörata. Ja täpselt nagu valimistulemused, ei muuda ka see minu elus mitte muhvigi. Just nii tuhm ja kultuurikauge ma olengi. Täiesti lootusetu keiss, ilmselgelt.
Aga hetkel pooldan ma Kaur Kenderit puhtalt sellepärast, et ta ongi julm ja lihtne ja otsekohene. Vähemalt suudab ta mulle paari lausega midagi arusaadavaks teha. Ta mõjub kuidagi ausamalt ja usutavamalt kui kõik need teised tüübid kokku. Isegi, kui ta on sala-reformar või kultuuriministeeriumi nuhk. Või midagi veel. Ta on ropp ja tahumatu, Aga sellisena minu jaoks palju meeldivam, kui kõik need ömm-ämmm kultuuriinimesed kokku. Ja ma kahtlen, et ta isegi koos oma kolme kamraadiga suudab Eesti kultuuri maamunalt täielikult pühkida ja muuta Reformierakonna suurkogu minu jaoks meeldivaks kultuurielamuseks. Täitsa ausalt.
Ja Kaur, kui sul huvi on, siis on mul ka. Tulen hea meelega Sirbile kaastööd tegema. Kuni ma reformariks ei pea hakkama ja päevade kaupa suurkogudel ja õhupallijagamistel osalema. Ma olen ikkagi lihtne inimene. Nii kõrge kultuur on minu jaoks tiba palju.

Lõpusirge paistab

Ma olen nii-iiii väsinud. Käige pekki. Tänane oli julm päev. Kõvasti rabistamist, kõvasti tormamist.... Aga valmis ikka ei saanud. Nii piinlik, kui see ka poleks :D Me ei suutnud oma mõttelisest tähtajast kinni pidada. 
Eile jõudsime tapeeditud, lootus oli kõrgel, aga öösel käisin veel Tallinnas Krissil järel, värvisin üht väikest kapikest ja viisin päris mitu prügikotti kodust minema. Mitte metsa alla :D 
Täna oli algus kell üksteist taas. Ostsime ehituspoest ära parketi, alusmati ja hunniku kruve-tüübleid. Üsna palju mööbliliigutamist, koristustöid, kappide nihutamist ja muud väikest pudi hiljem oli põrand paigas. Me ise naiivselt arvasime, et nüüd on küll lõpp käes peaaegu, aga muidugi mitte. Siis jäi veel mööblipaigutus, riiulite, seinalampide ja peegli seinapanek ja üldine koristus. Me jõudsime mööbli enamikus paika panna, sest Krissi juhatusel tõstsime me päris mitut asja päris mitu korda ringi. Ja ühed riiulid saime laias laastus seina. Lõpuks oli aju nii tuim juba, et mõõtmised kippusid valesti minema. Lõpuks andsime me lihtsalt alla. Homseks on seega veel mõned õnnelikud tunnid kindlustatud. 
Mul valutavad praktiliselt kõik kohad kehal, eriti selg ja kannakõõlused. Ei taha homsest mõeldagi. Ainus innustus on, et homme peaks valmis olema ja siis on rahu. Vähemalt kuu aega :D 

Aga pilte ka teile: 

 

Kuidas kõik korraks käest ära läks

Tänane hakkas ootamatult suurte lootustega, aga muutus vahepeal väga õudusunenäo sarnaseks :D Ja algas kõik niiviisi: 

Mul oli äratus kell kolmveerand üksteist. Kella üheteistkümneks lohistasin end juba oma alltöövõtjate juurde, et üheskoos rasket tööd alustada. Kui ma oleksin füürer, siis oleksin ma lihtsalt tollest esimesest poest need esimesed kenad tapeedid võtnud ja me oleksime koos läinud neid seina panema. Aga ma ei ole füürer. Tegin pilti, saatsin Krissile. Krissil läks vastamisega aega, jõudsime juba uude poodi. Krissile ei meeldinud mu variant. Tegin uue pildi, saatsin Krissile ja tegelesin hoopis mööblivärvi valimisega. Krissile ei meeldinud ka teine variant, saatsin talle närvirahustuseks paar pilti hoopis võimalikest uutest lampidest, me jõudsime vahepeal käia toidupoes ja jõuda otsaga kolmandasse ehituspoodi. Kriss ei osanud midagi öelda lampide kohta, sest tema hing oli kindlalt tapeetide juures. Saatsin talle kolmanda, neljanda ja viienda variandi, me nutsime Andrese ja Anneliga üksteise najal keset ehituspoodi ja rahustasime närvi parkettide vaatamisega. Krissile meeldis neljas variant. Olime üliõnnelikud. Aga osta ei julgenud. Kriss arutas asja veel Kairega, kellele samuti meeldis neljas variant, aga kuna valemis oli veel ka Birgit, kes alles kell kaks töölt vabanes, käisime me kiirelt veel ühes poes ja suundusime minu juurde kohvi ja kukleid sööma. Ja nutma. Aga seda ei pea mainimagi, selles seisus nutaks vist juba igaüks. 
Kella kaheni oli kolmveerand tundi. Selle aja täitsime kukliküpsetuse, kohvikeetmise, radikavärvimise, seinaliistude ja vana tapeedi eemaldamisega. Birgit saabus levisse kell pool kolm. Talle meeldis ka neljas variant. Ilmselt sellepärast, et ma talle ainult esimese ja neljanda saatsingi. Ei tahtnud enam riskida, et miski võiks valesti minna :D 
Sõitsin poodi, ostsin tapeedi, liimi ja bordüüri. Õhtul selgus, et borde pole ilus. Pole viga, homme ostame uue. Veel selgus õhtul, et tapeeti jääb puudu. Minu naiivne lootus, et ehk pole vaja paari puuduva ruutmeetri pärast tervet rulli osta, osutus naiivseks. Pole viga, homme ostame juurde. 
Ja siin on teile pildimaterjali ka: 

 Valik number 1

 Valik number 2

 Valik number 3

 

 Valik number 4

Valik number 5

 Valik number neli katsetamine reaalsetes oludes.

 Praegu näeb, jah, välja nagu Murru vangla, aga homme on hoopis teine pilt..

 Läheb paremaks.

 Number neli öistes tingimustes.

Number neli seinas. Väikeses osas.

Ja remonditrall jätkub

Kui mul oma eluga enam mitte midagi teha pole, igavus hakkab tapma ja meeleheide võtab maad, siis alustame me Andresega alati uut remonditralli. Nii ka seekord. Minu kallid sistad saavad uue toa, maast laeni. Ja mina saan uue projekti, millega omale halle juuksekarvu teenida :) 
Igatahes alustasime täna eeltöödega, Andres võõpas lae esimest korda üle ja Anneli kaapis vana tapeeti seinast maha. Tõesti-tõesti, meie Trickyga passisime suurema osa ajast kummuli põrandal ja lasime endale värvirulliga värvi peale kanda :D 

Pildimaterjal on siin: 

 Kotil kukkus põhi alt ära. Ikka juhtub.

 Andres valmistub tööks. 

 

Kõik on uus oktoobrikuus

Ma tunnistan ausalt, et ma pole absoluutselt mitte MIDAGI kasulikku teinud. Peale väikese sünnipäevapeo, kiire loomaaiakülastuse ja kauni sügisese päevatripi mööda Põhja-Eesti rannikut. Aga üldiselt. Mitte midagi põnevat. :D 
Ma olen üldse olnud üllatavalt ebaproduktiivne. Ainus, millega ma hakkama olen saanud, on kapi ukseklaasi lõhkumine :D Ma olen üsna lootusetu... 
Enivei... Nüüd on täiesti tagumine aeg valida aastalõpu balliks välja kleit ja see ära tellida. Ma tunnistan kohe, et olen ka selles lootusetu. Mul on mõned lemmikud ja mõned veel lemmikumad... Kui kleidiäride saite vahtida, siis võiks ilmselt pool elu ilatseda ja needa end, et sa ikka õigel ajal oma suguvõsa ei kuulanud ja juba seitsmeselt rangele leiva-ja-vee dieedile ei jäänud. Nüüd on minu jaoks kahjuks juba liiga hilja. Tuleb töötada figuuriga, mis ma oma 27 eluaasta jooksul olen suutnud akumuleerida.Noh... Õnneks nad teevad igasuguseid põnevaid asju ka minusugustele ebatraditsioonilistele inimestele :D Ja siit ka küsimus: mida teha? Nii palju valikuid, nii palju võimalusi näha oma elu esimesel tõelisel ballil välja nagu musliini mähitud heinasaad... Siin on mu kolm lemmikut. Kujutlege neid neli korda suurematena ja avaldage vabas vormis arvamust. Ega see halba ka teha saa :D Tellimishetk on mõne nädala kaugusel. 

Hakkame siis aga pihta. Ma tahan, et mu kleit oleks sügavrohelist värvi. Ütlen kohe ära, et järgmine kleit mulle iseenesest ei meeldi, aga kujutlege kõiki reaalseid võistlejaid just selles toonis: 

Minu hetke lemmik on hoopis see iludus: 

Aaaaga siis ma hakkasin mõtlema, et mu kleidil peaks äkki V-kaelus olema... Ja siis ma leidsin selle: 

 Aga eelmisel on sügav seljaväljalõige ja ma kardan, et minu rohkete võlude juures ei ole vist eriti hea, kui pool selga on paljas ja see tähendab olulisi järeleandmisi pesuosakonnas :D Mis tähendab, et ma otsisin edasi ja leidsin sellise kenaduse: 

Sellel ma ei hakkaks isegi värvi muutma, sest see on must-valgena nii pagana efektne. Ma ei tea. See vist ei tee mu lopsakale kõhupekile just erilist teenet. Ja siis ma avastasin, et sellel ei ole ka just väike seljaväljalõige. Pagan. Tegelikult oleks see mu isiklikus edetabelis napp teine, sest see on lihtsalt nii efektne kleit. 
Ja siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult tahaksin ma oma kallist ja vägevat kleiti ju peale balli elus veel korra või paar kanda. Et see peaks äkki natuke tagasihoidlikum ja üldkasutatavam olema. Sellest tingituna järgmine võistleja: 

 Okei. Ükski mu lemmikutest ei ole eriti tagasihoidlik :D Ma tunnistan, mulle meeldib bling. Aga kes ütleb, et ma oma elus veel paari-kolme Oscari galat ei korralda. Siis ma kannaks sellist kleiti raudselt. Ja see hall on lihtsalt niiiii armas. Aga ma ei tea, äkki on ikka liiga bling... 
Ma tean üldjoontes seda, et ma tahaksin ikka mingeid õlapaelu, et välistada võimalikud garderoobilised äpardused, ma tahan, et mu kleit oleks täispikk ning rohke seelikuosaga. Ei mingit liibuvat keskkohta ega jubeläikivat satiini või siidi. Vot. ja selleks, et te teaksite: nad teevad minu suuruses ka täitsa võimsaid kleite, annan ma teile veel paar silmarõõmu (mida ma loomulikult kunagi ei ostaks. No kui keegi just annaks mulle, siis... Aga ei)

Sellega on mu kleidisaaga ammendatud. Öelge siis, mida ma teen? Sest tellima peaks novembri alguses, muidu läheb valmistamise ja saatmisega üüberkiireks ja ma pean äkki ballile oma põhikooli lõpukleidis minema. Ja mu põhikooli lõpukleit ei lähe mulle juba põhikooli lõpust saati selgagi.

Remondikomando taas töös!

Nii. Jõudsime täna nii kaugele, et hakkasime ülemise korruse põrandakatteid vahetama. Ikka vana vaipkate maha ja uus laminaatparkett asemele. Mul seisab ju keldris veel köögiremondi ajast ligi kümme ruutmeetrit parketti, ostsime kuus juurde, nüüd on ülemine esik tehtud, homme üks magamistuba... Ja siis jääb oktoobriks veel teine, suurem magamistuba. Juba on põrandatevahetus tekitanud ka uusi remondiideid, mida ma tahaksin tulevikus käiku lasta. No unistada ikka võib ju :)
Ma olen ikka väga õnnelik, et mul sellised ülitoredad ja tublid sõbrad on, kes tulevad ja minu heaks päevad läbi orjavad. Koridor näeb tõesti armas välja. Seinavärv tundub ehk selle heleda parketi taustal natuke liiga plass. Aga värvimine on see kõige kergem remonditöö :D Küll kunagi jõuab sellenigi.
Kell kolm saime kokku, kell viis hakkasime meie juures peale ja kella üheksaks oli koridor lamineeritud :D Nüüd tassin öösel veel ema toa kapid tühjaks, voodimadratsid teise tuppa ja kõik selle muu eeltöö, et homme saaks täie auruga põrandatele keskenduda.
Vaene koer on mul küll päris arust ära, midagi aru ei saa. Kõik jooksevad ringi, saed mürisevad, puurid undavad, rahu üldse pole... Kaks korda tahtis suurest meeleheitest end klaveri alla heita, ja korra pidi peaaegu pea saetera ette lükkama :D Kohe näha, loom armastab meil rutiini. Ja kui seda rikutakse, on kergem juba surra :D
Aga mis ma ikka niisama pläkutan, siin on teile pildimaterjali. Ja öelge ausalt, kas poleks see koridor veel kordi ilusam, kui seinas oleks selline merelises stiilis valge-tindisinise triibuline tapeet näiteks? :D Minu järgmine sisekujunduslik unistus :D

Jah, fotod on mobiilsed. Jah, ma tean, et kvaliteet annab soovida. Ma loodan oma sünnipäeva peale fotokafondi osas, ehk oktoobrist on meil juba ilusamat pildimaterjali :)

Meresõitja

Ma käisin jälle üksi teatris. Ja lähen täna jälle :) Ma pean ütlema, et ülimõnus on niiviisi. Äkki peaks igaks kuuks paar sellist õhtut planeerima. Kuidagi mõnus mediteerimise tunne tuleb sisse. Muidugi, kui Rakvere Teater teeb oma kurikuulsat poole-hinna-kampaaniat, siis on asjad eriti hullud. No kuidagi ei saa alla kolme pileti osta :D Nii palju häid asju toimub lihtsalt.
Aga igatahes. Eile oli Meresõitja. Mmhmm. Rakvere väga tugev meespere oli suures osas laval. Ja ma pean ütlema, et selle etendusega mul mingit sügavat kontakti ei tekkinud. Ärge saage valesti aru, meeldis küll. Naerda sai ja puha, aga... See on vist üks neist lavastustest, kus mulle iga eraldiseisev osa meeldis oluliselt rohkem kui kõigi nende osade summa. 
Polnud vist ühtki näitlejat eile laval, kelle mängu ma poleks tõeliselt nautinud. Kõik oli justkui väga hästi. Minu lemmikud Erni ja Peeter olid ju siiski laval ja.. :D Nende mängu nautisingi ma kõige rohkem. Ma pole kindel, kas peaksin seda sõna siin kasutama, aga... Kuidagi orgaaniline, elav, usutav oli nende esitus(?). 
Ma olen valmis täiesti siiralt tunnistama, et asi võis olla taaskord minus endas. Jälle olin ma juba eelnevalt oma peas kujutlusi loonud, lavastanud, kirjutanud/kirjeldanud. Ma olin lihtsalt välja mõelnud samal teemal nii erineva asja, et reaalsus tundus juba kuidagi.. vale. Serves me right. Ma ikka ei tohi lasta endal neid väikeseid kirjeldavaid nupukesi teatri kodulehelt lugeda :D Võimatu on pärast nö "õigesse asja" sisse elada. 
Nii. Nüüd ma olen saanud oma mure hingelt ära rääkida. Positiivsest küljest: soovitan vaatama minna küll. Ma tegelikult tahaksin seda lavastust isegi korra veel näha. Sest ma tõesti-tõesti tahaksin näha, kuidas teeb mr Lockharti Üllar Saaremäe. Mul on tunne, et tema nägemus sellest rollist võib minu omaga rohkem kokku minna. Mitte, et Toomas Suuman poleks hea olnud. Oli küll. Aga minu jaoks ei läinud ta selle rolliga päris nii kaugele, kui oleks võinud. Või ma ei teagi. Kes olen mina, et midagi öelda. Minu jaoks oli see lihtsalt selline.. Ei liha ega kala. Ma oleksin tahtnud midagi rohkemat, midagi jõulisemat, midagi... Ilmselt on lihtsalt väga raske mängida miljonite aastate vanust kedagit nii, et ei oleks nagu tsirkus, aga ei oleks "meh" ka. 
Kes tüüris eelmise lõigu ajal sujuvalt tagasi negatiivsele teemale? :D Siiralt: ma alati naudin Rakvere Teatri etendusi ja seegi polnud erinev. Minu lemmikteatril on meeletult tugev trupp ja ma olen alati õnnelik, kui saan neid oma asja tegemas näha. Seega, mina maksin küll ainult poole tavapileti hinnast, aga olen täitsa rahul, et see investeering tehtud sai. Kui ma nüüd kuidagi suudaksin välja mõelda, kuidas teada saada, millal Üllar Saaremäe kaasa lööb, siis ma läheksin ühe korra veel. Kasvõi täisraha eest :D 
Üks asi vaid: ma ei tea, kas asi on hooaja alguses või mis, aga paratamatult oleks tahtnud võtta mingi nööri ja kogu selle asja veidi kindlamalt kokku köita. Veidi kaootiline mulje jäi. Olen ma liiga kriitiline? Kahtlemata. Aga selline ma kord juba olen. Tähenärija. 
Mina nägin eile lootusetust. Oskamatust. Abitust. Vooluga kaasaminekut. Ja lõpuks, kui enam midagi üle ei jäänud, ainult luuserile omast pea ees lainetesse hüppamist, tulgu mis tuleb. Sest kui kõik on juba läinud, kui sulle on neoonvalguses säravate tähtedega silme ette kirjutatud, kui tühine ja raisatud su elu on, siis pole enam midagi karta. Või tegelikult on küll, aga oma meeleheites ja abituses leiad sa äkitselt ühe ajahetke vältel mõõtmatu koguse hüsteerilist julgust. Sest mis on siis kõige hullem, mis juhtuda saab. Ja äkki läheb kõik veel hästi... 
Ma nägin armastust. Lootust. Hoolimist. Unistusi, mis kunagi millekski enamaks ei saanudki, aga olid siiski helged ja ilusad puhtalt sellepärast, et nad olid unistused. Ma nägin uusi võimalusi, mida anti, võeti, raisati ja ignoreeriti. 
Elu. Pagana keeruline on see. Keeruline ja hoomamatu. Kuidas siis elada seda piiratud aega nii, et see poleks raisatud, kui iga väike päev on justkui kullakaaluga, aga kaob nii ruttu? Ja äkitselt sa avastad, et ignoreerides päevi, oled sa järsku unustanud märgata ka kuid ja aastaid... Millal on juba liiga hilja? Ja millal on täiesti kindel, et sa oled ainult luuser?
Need olid minu mõtted. Ja see oli see, mida mina nägin. Aga ma annan teile midagi veidi teistsugust sellel teemal. SIIN on üks Virumaa Teataja artikkel selle lavastuse teemal. Hoopis teistsugune ja kahtlemata palju diibim nägemus. Leidke siis nende kahe vahel mingi kesktee :D

... ja siis süüdati rannikul tuled

Ma mõtlesin sulle jälle sel ööl. Mida muud mul oma ajaga teha oligi? Taevas oli must ja tähti täis, Tema norskas mu kõrval... Ja mina ei saanud magada. Jälle. Aga ka selles pole midagi uut. 
Ma mõtlesin sulle ja oleksin sel hetkel tahtnud sind nii väga puudutada. Kasvõi ainult oma sõnadega. Ning siin ma nüüd siis olen. Lootes, et mu sõnad leiavad su ühel hetkel ja saavad teha seda, milleni mina ei küüni. Puudutada, inspireerida, ravida. 
Ma olin merest nii kaugel, kui öö laskus.. Ja kui rannikul süüdati tuled. Ma olin nii kaugel, kui kogu see ilu veepinnalt vastu peegeldus ning üle kõige hõljus sügisene udu ja muusika. See oli minu valik. Ma ei tahtnud minna. Ei tahtnud istuda selle kõige keskel ning mõelda. Seega jäin ma siia. Kõige rahulikumasse, igavamasse ja vähem inspireerivasse kohta, mille ma välja suutsin mõelda. Ning tõepoolest, ma ei mõelnud mitte millestki, ei avanud ühtki akent, ei praotanud ühtki ust. 
Taaskord on sügis. Õhk on kolletuvate lehtede raskest lõhnast tulvil, pilved on vihmast rasked ja hommikud jõuavad kätte aina hiljem. Tõepoolest, varsti on jälle see aeg aastas. Ära mõista mind valesti, ma ootan väga neid rõskeid hommikuid, kus veel kannatab kohvitassiga rõdul istuda, aga paljajalu murul käia enam mitte. Minu meeltes on suvi lihtsalt see aeg, mis meid kõige enam ühendab. Soojad ilmad ja päike tekitasid minus millegipärast tunde, et sa oled kusagil siin. Minu lähedal. Suvi pettis ära mu rumala südame. Täpselt nii, nagu pimedus petab ära mu ekslikud meeled. Kõik näib nii palju lähemal. Kõik näib nii palju lihtsam. Ja kõik inimesed on pimeduses täpselt üht nägu. 
Minu probleem on selles: tegelikult on mul võimatu kujutleda maailma, kus sind ei oleks. Aga täpselt sama võimatu tundub maailm, kus sa reaalselt eksisteerid. Tajutava, kuuldava, mõistetavana. Ma ei oska sind kaotada, aga ei oska ka tagasi võluda. Sa oled minu Schrödingeri kass. Ja mulle pakub lohutust juba puhtalt mõte sinust. Sa ei ole lõplikult kadunud, kuni ma sinust lahti ei lase. Ja ma ei suuda lasta sul minna. 
Vahel kadestan ma sind. Ka mina tahaksin osata olla inimene, kes teiste peadest ja südametest sisse-välja hõljub, neid pidevalt kummitab ning kunagi maha ei jäta. Ma tahaksin osata seda maagiat, millega sa minu maailma puudutasid. Tahaksin osata täpselt samuti maailma mateeriasse oma märki põletada. Ka mina ihkan surematust. 
Kui oleks veel suvi, vaataksin ma juba päikesetõusu. Aga praegu on hommik veel kaugel. Ma ei saa öelda, et oleksin selle pärast kurb.Mulle meeldib pimedus. Ja minu öö on nüüd natuke helgem, sest pühendades need sõnad sulle, saan ma taaskord kinnitada maailmale, et sa oled olemas. Ma olen sind jälle natuke reaalsemaks teinud. Ühel päeval kirjutan ma sulle Eiffeli tipust, ehk on siis see päev, mil me hüvasti jätame. Aga veel mitte. Veel mitte. Ole õnnelik, mu armas. Kus iganes sa ka ei oleks. Ole õnnelik. 

Kardinaalsed otsused ja palju tegevust

Notsu on vahepeal haige olnud, oleme arstil käinud ja jubedaid hetki üle elanud, sellepärast ka täielik vaikus siin. Õnneks midagi hullu pole, 10 päeva antibiootikume ja tundub, et hoolimata oma 13 aasta pikkusest elueast tõmbab ta ikka mõned aastad veel :) Millega ma olen rahul, sest nii palju, kui asi mind puudutab, peaks Tricky igavesti elama. 
Me oleme vahepeal ka muud moodi tegusad olnud. Käisime hiphop festivalil Elvas, mis oli definitely kogemus omaette. Päris kehv kämpingumajake oli meil sel aastal, aga sellest hoolimata sai päris palju magatud ja üsna vähe lava ees töllerdatud. Millegipärast oli eelmine aasta kuidagi... Elavam. Või põnevam. Või mida iganes. Kahju just pole, et käidud sai, aga suurem aur kulus naabrite külalistele teed juhatades, Leeni õunu ja tomateid hävitades ja üritades suures majas tasuta peldikusse hiilida. No ausalt: mis ajast WC terve euroka maksma on hakanud?? See oli omal ajal peaaegu kuusteist krooni, selle eest juba sai asju! Chalice oli tore. Üks ilusamaid hetki minu selle-aastasest festarist. Lihtsalt nii hingeline ja armas ja ilus ja... Rrrhhh. 
Üldse on tempo kuidagi päris kiireks läinud viimasel ajal. Eriti seoses selle suvelõpukaga, mille me eile Võsul korraldasime. Ütleme nii, et algus oli oodatust ilusam ja lõpp oli ilusast valgusaastate kaugusel. Aga ma olen nüüdseks oma viha juba nii palju välja elanud, et võin öelda ainult: ma olen täiesti ametlikult ja täiesti kindlalt lõpetanud oma professionaalse kaine juhi karjääri. Ja parem oleks, kui ma enam kunagi-kunagi ei peaks kell kolm öösel ärkama oma autos, külmast praktiliselt kondiks jäätununa, ja avastama, et mingi suvaline jorss üritab mu autosse sisse murda. Ma ei taha sellest isegi rääkida. It was a nice evening and a disastrous night. 
Üldiselt olen ma täiega rahul, et me Notsuga nüüd kahekesi kodus oleme jälle. Täna on ainsad aktiivsed asjad, millega me hakkama oleme saanud, kaks kuuvalgel tehtud jalutuskäiku ja tass hommikukohvi. Ja ma olen selle üle uhke. Sest mina olen ikkagi juba vana ja ma tõesti ei jaksa enam pidevalt tempos püsida. 
Ma ei tea, kuidas suurem üldsus seda teeb, aga ma tunnen, et minu haprale närvisüsteemile ei sobi koidikul lõppevad peod, autoaknaid lakkuvad purjus inimesed ja täiesti suvalised ootamatused, mis mind millegipärast igal sammul varitsevad. Ma tahan stabiilsust ja rahu ja graafikuid ja reaalseid kokkuleppeid, millest kinni peetakse. Jah, ma olen pensionär. Aga see hullumeelne elustiil tekitab minus tahtmise nutta ja erakuks hakata. Ma kaalun praegugi veel täiesti tõsiselt mõlemat varianti. 
Mina ei tea, mis hetkel ma absoluutselt enam ühtki meie sotsiaalset üritust ei nautinud, aga aina teravamalt tunnen ma, et parema meelega vaataksin ma kodus Doctor Who vanu osi ja ei hakkaks üldse pingutamagi. Ma lihtsalt ei saa seda positiivset emotsiooni, mida kõik teised näivad nautivat. Minul on ainult tühjus. Tühjus ja tüdimus ja enesehaletsus. Ma ei mäleta enam, millal ma viimati mõne peo või väljaskäimise tõeliselt positiivse noodiga lõpetasin. Ilmselt see millalgi ikka oli, hetkel lihtsalt üldse ei meenu. 
Ja et kõik selge oleks: ma pole isegi kuri ega vihane. Lihtsalt natuke pettunud ja väga väsinud ja veidi kurb. Millal sai alkoholist see ainuke liim, mis kõike kinni hoiab? Sest ma ei näe, et ilma jookideta enam üldse midagi toimuks. Ever. Ja minu arust on see kirjeldamatult hale.

Sinule

Tulin tegelikult ainult kööki vett võtma, aga... Kraanikausile nõjatudes sain ma äkitselt NII selgelt aru, et meie ajad on möödas. MEIE ajad. Need, mille me veetsime just sellistel poolsoojadel, poolpimedatel öödel autos istudes ja lobisedes. Ajad, mil me pidevalt ninapidi koos olime ja kuidagi teisiti ei kujutanud maailma ettegi. Enam ei ole meie vahel seda konkurentsitut lähedust ja soojust. Sa oled mulle kadunud. Ja mina sulle samuti. Kuigi ma sooviksin nii väga, et asjad oleksid teisiti. 
Ma igatsen sind. Igatsen nii väga, et hing nutab sees. Igasugused väikesed asjad toovad su taas minu pähe: kõik need hetked, mida ma tahaksin sinuga jagada, sest sa oskaksid neid hinnata; kõik need vaiksed-vaiksed ja pimedad ööd, mil ma olen harjunud sulle helistama. Hei, ma sõitsin ju maha sadu kilomeetreid, et vaadata paar tundi, kuidas sa magad. Sa olid mu parim sõber. Mingil ajavahemikul olid sa mu kõige-kõigem. 
Tegelikult oled praegugi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi meie vahelist distantsi ületada. Ma ei oska sulle enam läheneda. Ja kõige hullem on see, et ma kardan, et mu üritused jääksid asjatuteks. Liiga palju aega on möödunud. Liiga palju vett on merre voolanud. 
Ma tahaksin lihtsalt MEIE aegu veel korraks tagasi. Et ma saaksin hüvasti jätta. Et ma saaksin rohkem hinnata, rohkem tähele panna. 
Ja ma tean, mis sulle kogu selle südamepuistamise juures kõige enam meelde jäi: jah, sa rumaluke, muidugi sõitsin ma kogu selle maa maha ainult sinu pärast. Sest juba siis igatsesin ma sind. Ja ometi olid sa mul sel ajal veel täiesti olemas. 
Mina jään alati su parimaks sõbraks. Lihtsalt, et sa teaksid. Ma jään alati sind igatsema. 

Troublesome days

Ma ei tea, mis nende viimaste päevadega on, aga kõik ajab mind lihtsalt närvi. Ei taha kohe nina kodust välja pistagi. 
Esiteks on kodu ja linna vahel suur teeremont, tavalise seitsme asemel sõidan nüüd linna viisteist minutit. Jube pikad on need ooteajad ja muidugi on alati vähemalt kolm jobukakku, kes punase all seisma ei saa jääda, vaid peavad veel "läbilipsama". See pole enam mingi lipsamine, idikas, kui sulle autod juba vastu sõidavad!!! Millal mõned küll selle lollimahla üledoosi said, ma ei tea. 
Teiseks on meie postiljon ilmselt kusagil otsad andnud. Heal päeval saabub post meile kella nelja ajal pärastlõunal. Halval päeval seda ei tulegi. Ma ei saa aru. Ja postiga seoses: see suur pakk, mille ma Inglismaalt tellisin, saabus kohale poolikuna. St, pakk ise oli terve, aga sees olid pooled asjad ainult. Tähendab, kusagil on teine pakk veel. Siiani pole ma saanud mingit teadet, pood ütleb, et neilt on kõik välja läinud. Ma ei saa aru. Kas ma pidin siis ühe pakiteatisega kaks pakki korraga saama? Või... Esmaspäeval lähen ja uurin, aga praegu olen üsna pahane juba. Ma tahan oma saapaid! 
Kolmandaks leian ma, et ma pole veel vanuses, kus mind peaks prouatama. Ausalt. See teema kerkis nimelt üles seoses ühe väga tegusa ja edumeelse tolmuimejate müügiga tegeleva ettevõttega. Helistas mulle koju hääle järgi selline nooruke-nooruke näitsik. Tegelikult tahtis mu emaga rääkida, aga oli täiesti nõus ka minuga lobisema. Ja terve kuramuse kõne ajal ta muudkui prouatas mind. Esiteks, selle, et ma olen peretütar, mitte majapidajanna või vanaema, tegime me kõne alguses kohe selgeks, see tähendab, et ma ilmselt ei ole umbes kuuekümne aastane, sest siis minu üheksakümne aastane ema ilmselt enam soomes ei töötaks. Jah, selle töökoha värgini jõudsime me ka suht kohe. Ja ma mõistan, et mu hääl on telefonis selline tüdinud, tülpinud ja jõuetu, aga ma soovitan ikkagi mitte ennustada, kas ma olen kuuskümmend või kuusteist. Pealegi, kust pagana kohast sa üldse võtad, et ma mehele olen saanud? Miks just proua, aga mitte preili? Ilmselt kõlasin ma ikka jubedalt sedamoodi, et ma päevast päeva sama hääletooniga kamandan oma abikaasat prügiämbrit välja viima vms. Proua... Juba selle sama sõna pärast ma neid oma tolmuimejaga üle enda ukseläve ei lase. Proua...
See tuletab mulle meelde, et ma üldiselt kõigile vist keskealise mulje jätan. Kingsepp arvas kunagi, et mu õe 40 number saapad kuuluvad mu tütrele, ja ma olin sel ajal vaevu 20 aastat vana.. Ja poes pole minu käest iialgi dokumenti küsitud, juba 15-aastasest saadik. Ehk peaks alla andma. On inimesi, kes on juba sünnist saadik vanad hinged, mina olen ilmselgelt vana keha. Whatcha gonna do.
Kõigele lisaks avastasin ma internetist sellise artikli. No ausalt. Hea teada, et täiskasvanud inimesena ei ole ma vastutav, kui laps tahab "suurt inimest mängida" ja näiteks suitsetada, viina juua või keppi teha, siis ma võin vabalt teda nendes tegevustes abistada. Noh, sest ta ise ju tahtis ja käitus vastavalt, ärgu pärast siis podisegu, kui pea valutab, süda on paha ja pissimine on valus. 
Ma lähen nii raevu nende lollide vanaättide peale, kes selliseid asju nagu muuseas suust välja ajavad. Noh, et kui vägistamine oleks ikka reaalselt vägistamine, siis naise keha ei laseks sellel toimuda (tore teada, aitähh, 70-aastane vanaonu) ja nüüd siis, et lapsed, kes käituvad ise täiskasvanulikult, peaksid saama ka täiskasvanutena koheldud ja ärgu maailm kobisegu (kas see pole mitte iga pedofiili lemmik-õigustus endale: aga see lapsuke ise tahtis!!). Mul on tunne, et sellised sõnavõtud peaks automaatselt liigitama mentaalse haiguse nähtude alla ja panema sellised inimesed kusagile turvalisse kohta luku taha. Ausalt.
Üldiselt eelistan ma viimasel ajal kodust üldse mitte lahkuda. Lihtsalt vaatan, kuidas mu tomatid kasvavad, nässerdan koera ja hoian madalat profiili. Peale dokumentaalfilmide meeldib mulle muusikat ka kuulata. Siin on näiteks lugu, mis mulle viimasel ajal päris hästi meeldib: 

The Bridge

Ma olen jälle dokumentaalide lainel. Viimase paari päevaga olen neid neelanud päris korralikult. Aga see siin on üks kõige-kõige valusamaid ja mõjuvamaid. Okei, peale selle ühe dokumentaalseriaali, mis rääkis Auschwitzist, aga seda ma siia riputama ei hakka. 
Igatahes... Kusagil seal keskpaigas räägib üks tüüp, kes sellest hüppest eluga välja tuli. Päris uskumatu, aga tõsi. Ja siis on üks tüüp, kes tahtis hüpata, aga politseinikud "kasutasid tema poega tema vastu ära" ja veensid teda mitte hüppama. Üldse... Väga kummaline ja natuke hirmutav vaadata. Kuidas inimesed reaalselt üle reelingu ronivad ja tühjusse hüppavad. Seal samas, sinu silme ees. 
Ja ma pean elule tänulik olema, sest ma istun siin, oma elutoa diivanil, ja hetkel on mu ainus mure see, et koer magab juba pool tundi mu varvastel ja ma kahtlustan oma jalalabas gangreeni. Igatahes ei seisa ma ööpimeduses kusagil sillal, ei vahi vett ega mõtle... Millest iganes. Mitte millestki. 
Ainus, mis mind tõeliselt rööpast välja lõi, olid mõned kadunute omaksed, kes puhta südamega tunnistasid, kuidas nad oma kallid vabaks lasid. Lasid neil minna. Mina nii võimekas vist ei oleks. Never know, muidugi, aga... Kui keegi minu armsatest tuleks ja ausalt ütleks, et ta kavatseb enesetappu, kas ma suudaksin siis lihtsalt paluda, et ta hüvastijätmata ei lahkuks? Ma ei kujuta seda ettegi. 
Samas kujutan ma vägagi selgelt ette, kuidas keegi on otsustanud end ära tappa ning ei mõtle mitte sekunditki sellele, kuidas see teistele inimestele tema ümber mõjub. Surm tundub nii individuaalne, nii üksildane, nii isiklik... Aga keegi pole kunagi päris üksi. Sul on alati inimesed, kes hoolivad, sel hetkel on seda lihtsalt täiesti võimatu tajuda. Või pigem, uskuda. Ma olen olnud mõlemal pool seda situatsiooni. Ja ma ei oska öelda, kumb seis raskem oli. Ma võin vaid väita, et ma tean, mida kumbki pool tunneb. Ja soovitada: ärge minge, ilma hüvasti jätmata. Andke maailmale vähemalt väike võimalus ennast tõestada ja teid ümber veenda, okei? 

Minu notsu esimene festival

Esiteks pean ma alustama sellest, et kui minu lemmikvennad midagi tahavad, siis mina olen see sucker, kes oma sõnu sööb ja järele annab. Nii eile ka. Aga selleni me veel jõuame. 
Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes). 
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D 
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla. 
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki. 
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära. 
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D 
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D 

Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)