Tegelikult on sellest üksjagu aega möödas, kui ma sellest teemast mõtlema hakkasin. Aga siis lasin ma sellel olla. Marineerida. Jõudsin rahuneda ja uuesti vihastada ja uuesti rahuneda. Ja nüüd, juba päris tükk aega hiljem, on see mõte mul ikka peas. Seega: jagan ka teiega. Et need, kes tahavad ja oskavad, saaksid sõna sekka öelda.
Ma ütlen ausalt, et ma vihastasin endal kõrvust leegid välja, kui ma kuulsin üht tuttavat ütlemas: "Inimesed peaksid ausamad olema. Kui sa oled vihane, olegi vihane, ei ole vaja midagi paremaks teeselda. Nii närvi ajavad need, kelle jaoks kõik on alati nii hea. Kõik on alati nii roosa ja ilus. Sõbrad peaksid ikka ausad olema üksteisega, kui miski ei meeldi, siis ütlegi välja." Või umbes nii. Ma olen seda teksti ennegi palju kordi kuulnud ja see on ilmselt pigem ülevaatlik kokkuvõte kõigist variantidest, kui tegelik tsitaat.
Ja teate, mis mind selle juures vihaseks ajab? See, kui inimesed nii ütlevad ja seda tegelikult ei mõtle. Kui inimesed muudavad optimistid mingitekt jubedateks teesklejateks ja võltsideks. Mind vihastab see, et vahel nõuab positiivsus kuradima palju rohkem jõudu ja pühendumist, kui "ausus". Vahel tuleb hea väljanoppimiseks sitamerest päris palju pingutada. Ja see ei ole nõrkus. See ei ole valskus. See ei ole teeklus. Vahel, ja andke andeks, on just sellised inimesed need, kes maailma toimimas hoiavad.
Ma olen seda nii palju näinud. Keegi ei taha tegelikult ausust. Keegi ei taha tõde. Keegi ei taha TEGELIKULT teada, kui sitasti kõik on, kui lootusetu ja vastik. Tegelikult tahavad kõik, et sa naerataksid ja oma suu kinni hoiaksid. Kõik on hästi. Kõik on jube hästi. Ja kõige hullem on, et vahel on see mantra ainus, mida sa korrutada saad, sest lõpuks tuleb seda ju endalgi uskuma hakata. Vahel on see kõik, millest sul kinni on hoida.
Aususe all kujutavad inimesed ette seda, et nende sõbrad aeg-ajalt veinipudeliga välja ilmuvad, ütlevad, et neil oli kehv päev ja valavad sulle ka sortsu. Ausus on see, kui su sõber ütleb, et roheline pole sinu värv. Et see jõulukampsun, mille vanaema sulle eile kinkis, on su seljas üsna kole. Ja et sa ei kasutaks enam kunagi sinist lauvärvi. Või, et on aeg pead pesta. See on tegelikult kogu ausus, millega nad toime tulevad. Aususe all ei mõelda seda, et su sõbrad sulle otse ütlevad, et sa oled piiratud silmaringi ja kehva iseloomuga ärahellitatud titt, kes ei tea, millest ta räägib. See pole enam ausus, vaid andestamatu solvang. Aga miks? Kui see tõsi on. Kas sõbrad ei peaks sinuga siis täiesti ausad olema? Ausus ei ole see, kui keegi sulle ütleb, et mitte miski, mida sa ütled, ei tee ta olemist paremaks ja tegelikult võiksid sa vahelduseks vait olla. See on ebaviisakus. Ausus ei ole see, kui keegi sulle näkku karjub, et tal on maailma kõige sitem päev ja ta on lihtsal niiiiiii vihane, et... Ja käsib sul ära minna. See on valus. Aga kui see on tõsi? Kui see on täiesti siiras, filtriteta, vaoshoidmatu ausus? Seda sa ju tahtsidki?
Ma ütlen teile, kuidas on. Neid täiesti ausaid inimesi on maailmas käputäis. Ja nendega toime tulemiseks on vaja tervet ülejäänud populatsiooni, kes OMA tunded vaos hoiavad ja selle täieliku aususe kuidagi ära püüavad kannatada. Naeratavad, ütlevad, et kõik läheb paremaks, et kõik on hästi... Ja tänu sellele püsivad sõprused ja püsib maailm. Nii näen mina seda.
Te ei taha minu ausust. Te ei taha minu filtreerimata tujusid. Te ei taha mind tegelikult isegi päriselt tunda. Te tahate seda inimest, kelleks olemise nimel ma iga päev, iga sekund, iga tund metsikult tööd teen. Ma pingutan nagu hull, et asjades head näha, et leida põhjus naeratamiseks ja öelda: kõik on tegelikult okei. Ma annan teile ainult mõnikord ainult killukese sellest, kes ma päriselt olen ja uskuge, te ei suudaks rohkemaga hakkama saadagi. Ja mina ei taha olla üksi. Ma ei taha olla AUS, sest ma ei usu, et ma ilma selle pingutatud positiivsuse ja "võltside" naeratusteta elada suudaksin. Aga ma ju naeratan? Ja ma võin oma naeratusele leida sada põhjust. Miks see siis äkki kuidagi halvem on? Kui palju mul neid ausaid sõpru tegelikult alles jääks, kui ma pidevalt pilves näoga ringi käiksin ja nuttes Poed tsiteeriksin? Ma kahtlen, et eriti palju.
Jah, ka sellele tuttavale, kes tol õhtul oma aususe ja siiruse kõnet pidas, ei öelnud ma midagi. Keerasin raadio kõvemaks, laulsin täiest kõrist Queeni Don't Stop Me Now-d ja ootasin, et viha üle läheks. Ma kahtlen, et ta oleks osanud hinnata mu praegust tiraadi siin. Ma kahtlen, et ta oleks mulle öelnud: aitäh sulle su siiruse eest. Ma saan aru, mida sa mõtled.
Muidugi olen ma mingi piirini temaga nõus. Lõputult ei saa iseenda sees keeda. Lõputult ei saa ennast peita. ja lõputult ei saa naeratada. Aga ärge söötke mulle oma täieliku aususe sitta. Selleks, et üks inimene saaks olla ausalt ja avalikult vihane, kurb, masendunud, õnnelik ja mida iganes ning omada sealjuures veel sõpru, on tal vaja umbes kümmet inimest, kes ta ära kuulavad ega ütle talle otse: kasva suureks ja lõpeta ära. Tal on vaja vähemalt kümmet üsna piiratud aususega inimest, kes naeratavad ja ütlevad: kõik on okei, karju rahus, räägime minu probleemidest homme. Või kunagi.
Ma ei ole võlts ega nõrk ega rumal, sest ma leian põhjuseid, miks kõik on hästi. Vahel arvan ma, et selline mõtteviis nõuab veel kõige rohkem tugevust üldse. Kunagi jään ma ehk ise ka ennast uskuma. Aga kellele ma helistan kell kolm öösel, kui ma enam ei jaksa ja tahan ainult kedagi, kes tuleks kasvõi sadade kilomeetrite kauguselt, naerataks ja ütleks: kõik on hästi. Karju rahus. Räägime minu probleemidest homme. Või millalgi.
Mina püüan selline inimene olla. Aga iseenda rahustamine on palju raskem, kui kedagi teist rahustada. Iseenda karjumist kuulata on kõvasti keerulisem, kui kellegi teise karjeid vaigistada. Ja üldse: kas pole seegi täielik ausus, kui ma kell kolm öösel sulle nuttes helistan ja ütlen, et ma ei saa magada ja ei taha üksi olla? Kui kõrgelt sa seda siis hindaksid? Ma kahtlen, et väga. Ma võin ilmselt loota ainult sinu täielikule aususele, kui sa mulle ütled, et ma oma lollused lõpetaksin ja sul magada laseksin.
Dec 7, 2013
Nov 19, 2013
Miks ma põhimõtteliselt reedel Sirpi ostma torman.
Ma tegelikult ilmselt juba neljapäevast saadik kämbin mõne poe ukse ees ja ootan hommikut. Uskumatult närvi on mind ajanud need kokutavad-ämmitavad-kogelevad-pudrutavad inimesed, kes toda Sirbi-teemat nii magedalt ja emotsioonitult lahkavad. Ainus eredam isiksus kogu selles pudrus ongi minu jaoks Kaur Kender, kes reaalselt tundub teadvat, millest ta räägib. Või omab vähemalt mingitki kübet enesekindlust, karismat ja oskust rääkida kübekestki soravat ja arusaadavat juttu.
Mul on absoluutselt kõrini kõigist neist, kahtlemata asjalikest ja tarkadest, kultuuritegelastest, kelle kogu intervjuu võtab kokku lause: "Aga see..... ämmm... ikkagi miks koondati kõik need toredad inimesed... eee.. ämmm... ilmsegelt on tegu poliitilise kokkumänguga ja... eemmmm... äääää." Ma olen nüüd päris mitut saadet näinud sel teemal ja iga kord tahaks lihtsalt oksendada.
Mõtle kodus loogiliselt välja, mida sa tegelikult öelda tahad. Kirjuta see üles. Loe läbi. Korrigeeri. Õpi pähe. Nagu kooliajal kirjanduse tunnis. Näiteks. Ja tee siis minusugusele absoluutselt Sirbi-kaugele ja tuhmile inimesele ka selgeks, miks see koondamine-vallandamine on äkki hullem kui kõik need, mis toimuvad iga päev igalpool mujal. Keegi lasti lahti. Okei. Ma tean ka paari inimest, kes kunagi kusagilt lahti on lastud. Miks nende pärast üleriiklikku poleemikat ei toimunud?
Ja kuidas see reformierakonna propaganda seal Sirbis nüüd siis välja hakkab nägema? Ma ei ole kunagi olnud Reformi valija, aga kui ma reedle Sirbi ostan, kuidas nad mulle seda ajupesu täpselt tegema hakkavad? Kultuuriuudiste asemel hakatakse kajastama ainult reformikate õhupallijagamisi või mis? Milline see apokalüpsis välja nägema hakkab? Kuidas valmistuda? Kas ma peaksin hakkama konserve ja küünlaid varuma?
Põhimõtteliselt on Sirp minu silmis praegu nagu Tallinna Linnavalitsus. Enne valimisi röögivad kõik täiest kõrist, kuidas tuleb valida muutus, muidu võetakse meilt pealinn käest ära, aga lõpuks on kõik ikka nii nagu enne ja keegi ei köhi. Kui ma tahan, istun homme bussi ja sõidan kohale. Ilmselt ei küsita endiselt linnapiiril dokumenti ega midagi. Samamoodi ka praegu: kui tahan, ostan reedel ajakirja ja ilmselt ei saa minust sellepärast paadunud reformarit. Või keda iganes. Ainus muutus, mida ma näen, on see, et nüüd mind reaalselt esimest korda elus huvitab, millist salajast ajupesu-tehnikat selles ajakirjas kasutatakse ja ma reaalselt kaalun esimest korda elus selle ajakirja ostmist.
Mis õudused on siis lõpuks laskumas eesti rahva peale? Konkurss kukkus läbi, leiti keegi, kes on reaalselt huvitatud asja ajamisest. Talle anti roheline tuli. Osad inimesed koondati, osad läksid ise, enamus läks lihtsalt lolliks. Ja kui jubedaks ta selle va kultuuriajakirja nüüd siis ajada saab? Enamuse inimeste jaoks on Õhtuleht nagunii kogu kultuur, mida neil vaja. Eriliselt kultuurilised loevad lisaks ka Elu24 ja Delfit. Ma ei usu, et Kender igaveseks Sirbi etteotsa jääb. Tuleb aeg, saab mõni neist patroniseerivatest usukuulutajatest ise võimaluse asju ajada ja kõik õigele teele tagasi pöörata. Ja täpselt nagu valimistulemused, ei muuda ka see minu elus mitte muhvigi. Just nii tuhm ja kultuurikauge ma olengi. Täiesti lootusetu keiss, ilmselgelt.
Aga hetkel pooldan ma Kaur Kenderit puhtalt sellepärast, et ta ongi julm ja lihtne ja otsekohene. Vähemalt suudab ta mulle paari lausega midagi arusaadavaks teha. Ta mõjub kuidagi ausamalt ja usutavamalt kui kõik need teised tüübid kokku. Isegi, kui ta on sala-reformar või kultuuriministeeriumi nuhk. Või midagi veel. Ta on ropp ja tahumatu, Aga sellisena minu jaoks palju meeldivam, kui kõik need ömm-ämmm kultuuriinimesed kokku. Ja ma kahtlen, et ta isegi koos oma kolme kamraadiga suudab Eesti kultuuri maamunalt täielikult pühkida ja muuta Reformierakonna suurkogu minu jaoks meeldivaks kultuurielamuseks. Täitsa ausalt.
Ja Kaur, kui sul huvi on, siis on mul ka. Tulen hea meelega Sirbile kaastööd tegema. Kuni ma reformariks ei pea hakkama ja päevade kaupa suurkogudel ja õhupallijagamistel osalema. Ma olen ikkagi lihtne inimene. Nii kõrge kultuur on minu jaoks tiba palju.
Mul on absoluutselt kõrini kõigist neist, kahtlemata asjalikest ja tarkadest, kultuuritegelastest, kelle kogu intervjuu võtab kokku lause: "Aga see..... ämmm... ikkagi miks koondati kõik need toredad inimesed... eee.. ämmm... ilmsegelt on tegu poliitilise kokkumänguga ja... eemmmm... äääää." Ma olen nüüd päris mitut saadet näinud sel teemal ja iga kord tahaks lihtsalt oksendada.
Mõtle kodus loogiliselt välja, mida sa tegelikult öelda tahad. Kirjuta see üles. Loe läbi. Korrigeeri. Õpi pähe. Nagu kooliajal kirjanduse tunnis. Näiteks. Ja tee siis minusugusele absoluutselt Sirbi-kaugele ja tuhmile inimesele ka selgeks, miks see koondamine-vallandamine on äkki hullem kui kõik need, mis toimuvad iga päev igalpool mujal. Keegi lasti lahti. Okei. Ma tean ka paari inimest, kes kunagi kusagilt lahti on lastud. Miks nende pärast üleriiklikku poleemikat ei toimunud?
Ja kuidas see reformierakonna propaganda seal Sirbis nüüd siis välja hakkab nägema? Ma ei ole kunagi olnud Reformi valija, aga kui ma reedle Sirbi ostan, kuidas nad mulle seda ajupesu täpselt tegema hakkavad? Kultuuriuudiste asemel hakatakse kajastama ainult reformikate õhupallijagamisi või mis? Milline see apokalüpsis välja nägema hakkab? Kuidas valmistuda? Kas ma peaksin hakkama konserve ja küünlaid varuma?
Põhimõtteliselt on Sirp minu silmis praegu nagu Tallinna Linnavalitsus. Enne valimisi röögivad kõik täiest kõrist, kuidas tuleb valida muutus, muidu võetakse meilt pealinn käest ära, aga lõpuks on kõik ikka nii nagu enne ja keegi ei köhi. Kui ma tahan, istun homme bussi ja sõidan kohale. Ilmselt ei küsita endiselt linnapiiril dokumenti ega midagi. Samamoodi ka praegu: kui tahan, ostan reedel ajakirja ja ilmselt ei saa minust sellepärast paadunud reformarit. Või keda iganes. Ainus muutus, mida ma näen, on see, et nüüd mind reaalselt esimest korda elus huvitab, millist salajast ajupesu-tehnikat selles ajakirjas kasutatakse ja ma reaalselt kaalun esimest korda elus selle ajakirja ostmist.
Mis õudused on siis lõpuks laskumas eesti rahva peale? Konkurss kukkus läbi, leiti keegi, kes on reaalselt huvitatud asja ajamisest. Talle anti roheline tuli. Osad inimesed koondati, osad läksid ise, enamus läks lihtsalt lolliks. Ja kui jubedaks ta selle va kultuuriajakirja nüüd siis ajada saab? Enamuse inimeste jaoks on Õhtuleht nagunii kogu kultuur, mida neil vaja. Eriliselt kultuurilised loevad lisaks ka Elu24 ja Delfit. Ma ei usu, et Kender igaveseks Sirbi etteotsa jääb. Tuleb aeg, saab mõni neist patroniseerivatest usukuulutajatest ise võimaluse asju ajada ja kõik õigele teele tagasi pöörata. Ja täpselt nagu valimistulemused, ei muuda ka see minu elus mitte muhvigi. Just nii tuhm ja kultuurikauge ma olengi. Täiesti lootusetu keiss, ilmselgelt.
Aga hetkel pooldan ma Kaur Kenderit puhtalt sellepärast, et ta ongi julm ja lihtne ja otsekohene. Vähemalt suudab ta mulle paari lausega midagi arusaadavaks teha. Ta mõjub kuidagi ausamalt ja usutavamalt kui kõik need teised tüübid kokku. Isegi, kui ta on sala-reformar või kultuuriministeeriumi nuhk. Või midagi veel. Ta on ropp ja tahumatu, Aga sellisena minu jaoks palju meeldivam, kui kõik need ömm-ämmm kultuuriinimesed kokku. Ja ma kahtlen, et ta isegi koos oma kolme kamraadiga suudab Eesti kultuuri maamunalt täielikult pühkida ja muuta Reformierakonna suurkogu minu jaoks meeldivaks kultuurielamuseks. Täitsa ausalt.
Ja Kaur, kui sul huvi on, siis on mul ka. Tulen hea meelega Sirbile kaastööd tegema. Kuni ma reformariks ei pea hakkama ja päevade kaupa suurkogudel ja õhupallijagamistel osalema. Ma olen ikkagi lihtne inimene. Nii kõrge kultuur on minu jaoks tiba palju.
Oct 25, 2013
Lõpusirge paistab
Ma olen nii-iiii väsinud. Käige pekki. Tänane oli julm päev. Kõvasti rabistamist, kõvasti tormamist.... Aga valmis ikka ei saanud. Nii piinlik, kui see ka poleks :D Me ei suutnud oma mõttelisest tähtajast kinni pidada.
Eile jõudsime tapeeditud, lootus oli kõrgel, aga öösel käisin veel Tallinnas Krissil järel, värvisin üht väikest kapikest ja viisin päris mitu prügikotti kodust minema. Mitte metsa alla :D
Täna oli algus kell üksteist taas. Ostsime ehituspoest ära parketi, alusmati ja hunniku kruve-tüübleid. Üsna palju mööbliliigutamist, koristustöid, kappide nihutamist ja muud väikest pudi hiljem oli põrand paigas. Me ise naiivselt arvasime, et nüüd on küll lõpp käes peaaegu, aga muidugi mitte. Siis jäi veel mööblipaigutus, riiulite, seinalampide ja peegli seinapanek ja üldine koristus. Me jõudsime mööbli enamikus paika panna, sest Krissi juhatusel tõstsime me päris mitut asja päris mitu korda ringi. Ja ühed riiulid saime laias laastus seina. Lõpuks oli aju nii tuim juba, et mõõtmised kippusid valesti minema. Lõpuks andsime me lihtsalt alla. Homseks on seega veel mõned õnnelikud tunnid kindlustatud.
Mul valutavad praktiliselt kõik kohad kehal, eriti selg ja kannakõõlused. Ei taha homsest mõeldagi. Ainus innustus on, et homme peaks valmis olema ja siis on rahu. Vähemalt kuu aega :D
Aga pilte ka teile:
Eile jõudsime tapeeditud, lootus oli kõrgel, aga öösel käisin veel Tallinnas Krissil järel, värvisin üht väikest kapikest ja viisin päris mitu prügikotti kodust minema. Mitte metsa alla :D
Täna oli algus kell üksteist taas. Ostsime ehituspoest ära parketi, alusmati ja hunniku kruve-tüübleid. Üsna palju mööbliliigutamist, koristustöid, kappide nihutamist ja muud väikest pudi hiljem oli põrand paigas. Me ise naiivselt arvasime, et nüüd on küll lõpp käes peaaegu, aga muidugi mitte. Siis jäi veel mööblipaigutus, riiulite, seinalampide ja peegli seinapanek ja üldine koristus. Me jõudsime mööbli enamikus paika panna, sest Krissi juhatusel tõstsime me päris mitut asja päris mitu korda ringi. Ja ühed riiulid saime laias laastus seina. Lõpuks oli aju nii tuim juba, et mõõtmised kippusid valesti minema. Lõpuks andsime me lihtsalt alla. Homseks on seega veel mõned õnnelikud tunnid kindlustatud.
Mul valutavad praktiliselt kõik kohad kehal, eriti selg ja kannakõõlused. Ei taha homsest mõeldagi. Ainus innustus on, et homme peaks valmis olema ja siis on rahu. Vähemalt kuu aega :D
Aga pilte ka teile:
Oct 24, 2013
Kuidas kõik korraks käest ära läks
Tänane hakkas ootamatult suurte lootustega, aga muutus vahepeal väga õudusunenäo sarnaseks :D Ja algas kõik niiviisi:
Mul oli äratus kell kolmveerand üksteist. Kella üheteistkümneks lohistasin end juba oma alltöövõtjate juurde, et üheskoos rasket tööd alustada. Kui ma oleksin füürer, siis oleksin ma lihtsalt tollest esimesest poest need esimesed kenad tapeedid võtnud ja me oleksime koos läinud neid seina panema. Aga ma ei ole füürer. Tegin pilti, saatsin Krissile. Krissil läks vastamisega aega, jõudsime juba uude poodi. Krissile ei meeldinud mu variant. Tegin uue pildi, saatsin Krissile ja tegelesin hoopis mööblivärvi valimisega. Krissile ei meeldinud ka teine variant, saatsin talle närvirahustuseks paar pilti hoopis võimalikest uutest lampidest, me jõudsime vahepeal käia toidupoes ja jõuda otsaga kolmandasse ehituspoodi. Kriss ei osanud midagi öelda lampide kohta, sest tema hing oli kindlalt tapeetide juures. Saatsin talle kolmanda, neljanda ja viienda variandi, me nutsime Andrese ja Anneliga üksteise najal keset ehituspoodi ja rahustasime närvi parkettide vaatamisega. Krissile meeldis neljas variant. Olime üliõnnelikud. Aga osta ei julgenud. Kriss arutas asja veel Kairega, kellele samuti meeldis neljas variant, aga kuna valemis oli veel ka Birgit, kes alles kell kaks töölt vabanes, käisime me kiirelt veel ühes poes ja suundusime minu juurde kohvi ja kukleid sööma. Ja nutma. Aga seda ei pea mainimagi, selles seisus nutaks vist juba igaüks.
Kella kaheni oli kolmveerand tundi. Selle aja täitsime kukliküpsetuse, kohvikeetmise, radikavärvimise, seinaliistude ja vana tapeedi eemaldamisega. Birgit saabus levisse kell pool kolm. Talle meeldis ka neljas variant. Ilmselt sellepärast, et ma talle ainult esimese ja neljanda saatsingi. Ei tahtnud enam riskida, et miski võiks valesti minna :D
Sõitsin poodi, ostsin tapeedi, liimi ja bordüüri. Õhtul selgus, et borde pole ilus. Pole viga, homme ostame uue. Veel selgus õhtul, et tapeeti jääb puudu. Minu naiivne lootus, et ehk pole vaja paari puuduva ruutmeetri pärast tervet rulli osta, osutus naiivseks. Pole viga, homme ostame juurde.
Ja siin on teile pildimaterjali ka:
Mul oli äratus kell kolmveerand üksteist. Kella üheteistkümneks lohistasin end juba oma alltöövõtjate juurde, et üheskoos rasket tööd alustada. Kui ma oleksin füürer, siis oleksin ma lihtsalt tollest esimesest poest need esimesed kenad tapeedid võtnud ja me oleksime koos läinud neid seina panema. Aga ma ei ole füürer. Tegin pilti, saatsin Krissile. Krissil läks vastamisega aega, jõudsime juba uude poodi. Krissile ei meeldinud mu variant. Tegin uue pildi, saatsin Krissile ja tegelesin hoopis mööblivärvi valimisega. Krissile ei meeldinud ka teine variant, saatsin talle närvirahustuseks paar pilti hoopis võimalikest uutest lampidest, me jõudsime vahepeal käia toidupoes ja jõuda otsaga kolmandasse ehituspoodi. Kriss ei osanud midagi öelda lampide kohta, sest tema hing oli kindlalt tapeetide juures. Saatsin talle kolmanda, neljanda ja viienda variandi, me nutsime Andrese ja Anneliga üksteise najal keset ehituspoodi ja rahustasime närvi parkettide vaatamisega. Krissile meeldis neljas variant. Olime üliõnnelikud. Aga osta ei julgenud. Kriss arutas asja veel Kairega, kellele samuti meeldis neljas variant, aga kuna valemis oli veel ka Birgit, kes alles kell kaks töölt vabanes, käisime me kiirelt veel ühes poes ja suundusime minu juurde kohvi ja kukleid sööma. Ja nutma. Aga seda ei pea mainimagi, selles seisus nutaks vist juba igaüks.
Kella kaheni oli kolmveerand tundi. Selle aja täitsime kukliküpsetuse, kohvikeetmise, radikavärvimise, seinaliistude ja vana tapeedi eemaldamisega. Birgit saabus levisse kell pool kolm. Talle meeldis ka neljas variant. Ilmselt sellepärast, et ma talle ainult esimese ja neljanda saatsingi. Ei tahtnud enam riskida, et miski võiks valesti minna :D
Sõitsin poodi, ostsin tapeedi, liimi ja bordüüri. Õhtul selgus, et borde pole ilus. Pole viga, homme ostame uue. Veel selgus õhtul, et tapeeti jääb puudu. Minu naiivne lootus, et ehk pole vaja paari puuduva ruutmeetri pärast tervet rulli osta, osutus naiivseks. Pole viga, homme ostame juurde.
Ja siin on teile pildimaterjali ka:
Valik number 1
Valik number 2
Valik number 3
Valik number 4
Valik number 5
Valik number neli katsetamine reaalsetes oludes.
Praegu näeb, jah, välja nagu Murru vangla, aga homme on hoopis teine pilt..
Läheb paremaks.
Number neli öistes tingimustes.
Number neli seinas. Väikeses osas.
Oct 22, 2013
Ja remonditrall jätkub
Kui mul oma eluga enam mitte midagi teha pole, igavus hakkab tapma ja meeleheide võtab maad, siis alustame me Andresega alati uut remonditralli. Nii ka seekord. Minu kallid sistad saavad uue toa, maast laeni. Ja mina saan uue projekti, millega omale halle juuksekarvu teenida :)
Igatahes alustasime täna eeltöödega, Andres võõpas lae esimest korda üle ja Anneli kaapis vana tapeeti seinast maha. Tõesti-tõesti, meie Trickyga passisime suurema osa ajast kummuli põrandal ja lasime endale värvirulliga värvi peale kanda :D
Pildimaterjal on siin:
Igatahes alustasime täna eeltöödega, Andres võõpas lae esimest korda üle ja Anneli kaapis vana tapeeti seinast maha. Tõesti-tõesti, meie Trickyga passisime suurema osa ajast kummuli põrandal ja lasime endale värvirulliga värvi peale kanda :D
Pildimaterjal on siin:
Kotil kukkus põhi alt ära. Ikka juhtub.
Andres valmistub tööks.
Oct 16, 2013
Kõik on uus oktoobrikuus
Ma tunnistan ausalt, et ma pole absoluutselt mitte MIDAGI kasulikku teinud. Peale väikese sünnipäevapeo, kiire loomaaiakülastuse ja kauni sügisese päevatripi mööda Põhja-Eesti rannikut. Aga üldiselt. Mitte midagi põnevat. :D
Ma olen üldse olnud üllatavalt ebaproduktiivne. Ainus, millega ma hakkama olen saanud, on kapi ukseklaasi lõhkumine :D Ma olen üsna lootusetu...
Enivei... Nüüd on täiesti tagumine aeg valida aastalõpu balliks välja kleit ja see ära tellida. Ma tunnistan kohe, et olen ka selles lootusetu. Mul on mõned lemmikud ja mõned veel lemmikumad... Kui kleidiäride saite vahtida, siis võiks ilmselt pool elu ilatseda ja needa end, et sa ikka õigel ajal oma suguvõsa ei kuulanud ja juba seitsmeselt rangele leiva-ja-vee dieedile ei jäänud. Nüüd on minu jaoks kahjuks juba liiga hilja. Tuleb töötada figuuriga, mis ma oma 27 eluaasta jooksul olen suutnud akumuleerida.Noh... Õnneks nad teevad igasuguseid põnevaid asju ka minusugustele ebatraditsioonilistele inimestele :D Ja siit ka küsimus: mida teha? Nii palju valikuid, nii palju võimalusi näha oma elu esimesel tõelisel ballil välja nagu musliini mähitud heinasaad... Siin on mu kolm lemmikut. Kujutlege neid neli korda suurematena ja avaldage vabas vormis arvamust. Ega see halba ka teha saa :D Tellimishetk on mõne nädala kaugusel.
Hakkame siis aga pihta. Ma tahan, et mu kleit oleks sügavrohelist värvi. Ütlen kohe ära, et järgmine kleit mulle iseenesest ei meeldi, aga kujutlege kõiki reaalseid võistlejaid just selles toonis:
Minu hetke lemmik on hoopis see iludus:
Aga eelmisel on sügav seljaväljalõige ja ma kardan, et minu rohkete võlude juures ei ole vist eriti hea, kui pool selga on paljas ja see tähendab olulisi järeleandmisi pesuosakonnas :D Mis tähendab, et ma otsisin edasi ja leidsin sellise kenaduse:
Sellel ma ei hakkaks isegi värvi muutma, sest see on must-valgena nii pagana efektne. Ma ei tea. See vist ei tee mu lopsakale kõhupekile just erilist teenet. Ja siis ma avastasin, et sellel ei ole ka just väike seljaväljalõige. Pagan. Tegelikult oleks see mu isiklikus edetabelis napp teine, sest see on lihtsalt nii efektne kleit.
Ja siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult tahaksin ma oma kallist ja vägevat kleiti ju peale balli elus veel korra või paar kanda. Et see peaks äkki natuke tagasihoidlikum ja üldkasutatavam olema. Sellest tingituna järgmine võistleja:
Okei. Ükski mu lemmikutest ei ole eriti tagasihoidlik :D Ma tunnistan, mulle meeldib bling. Aga kes ütleb, et ma oma elus veel paari-kolme Oscari galat ei korralda. Siis ma kannaks sellist kleiti raudselt. Ja see hall on lihtsalt niiiii armas. Aga ma ei tea, äkki on ikka liiga bling...
Ma tean üldjoontes seda, et ma tahaksin ikka mingeid õlapaelu, et välistada võimalikud garderoobilised äpardused, ma tahan, et mu kleit oleks täispikk ning rohke seelikuosaga. Ei mingit liibuvat keskkohta ega jubeläikivat satiini või siidi. Vot. ja selleks, et te teaksite: nad teevad minu suuruses ka täitsa võimsaid kleite, annan ma teile veel paar silmarõõmu (mida ma loomulikult kunagi ei ostaks. No kui keegi just annaks mulle, siis... Aga ei)
Sellega on mu kleidisaaga ammendatud. Öelge siis, mida ma teen? Sest tellima peaks novembri alguses, muidu läheb valmistamise ja saatmisega üüberkiireks ja ma pean äkki ballile oma põhikooli lõpukleidis minema. Ja mu põhikooli lõpukleit ei lähe mulle juba põhikooli lõpust saati selgagi.
Ma olen üldse olnud üllatavalt ebaproduktiivne. Ainus, millega ma hakkama olen saanud, on kapi ukseklaasi lõhkumine :D Ma olen üsna lootusetu...
Enivei... Nüüd on täiesti tagumine aeg valida aastalõpu balliks välja kleit ja see ära tellida. Ma tunnistan kohe, et olen ka selles lootusetu. Mul on mõned lemmikud ja mõned veel lemmikumad... Kui kleidiäride saite vahtida, siis võiks ilmselt pool elu ilatseda ja needa end, et sa ikka õigel ajal oma suguvõsa ei kuulanud ja juba seitsmeselt rangele leiva-ja-vee dieedile ei jäänud. Nüüd on minu jaoks kahjuks juba liiga hilja. Tuleb töötada figuuriga, mis ma oma 27 eluaasta jooksul olen suutnud akumuleerida.Noh... Õnneks nad teevad igasuguseid põnevaid asju ka minusugustele ebatraditsioonilistele inimestele :D Ja siit ka küsimus: mida teha? Nii palju valikuid, nii palju võimalusi näha oma elu esimesel tõelisel ballil välja nagu musliini mähitud heinasaad... Siin on mu kolm lemmikut. Kujutlege neid neli korda suurematena ja avaldage vabas vormis arvamust. Ega see halba ka teha saa :D Tellimishetk on mõne nädala kaugusel.
Hakkame siis aga pihta. Ma tahan, et mu kleit oleks sügavrohelist värvi. Ütlen kohe ära, et järgmine kleit mulle iseenesest ei meeldi, aga kujutlege kõiki reaalseid võistlejaid just selles toonis:
Minu hetke lemmik on hoopis see iludus:
Aaaaga siis ma hakkasin mõtlema, et mu kleidil peaks äkki V-kaelus olema... Ja siis ma leidsin selle:
Sellel ma ei hakkaks isegi värvi muutma, sest see on must-valgena nii pagana efektne. Ma ei tea. See vist ei tee mu lopsakale kõhupekile just erilist teenet. Ja siis ma avastasin, et sellel ei ole ka just väike seljaväljalõige. Pagan. Tegelikult oleks see mu isiklikus edetabelis napp teine, sest see on lihtsalt nii efektne kleit.
Ja siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult tahaksin ma oma kallist ja vägevat kleiti ju peale balli elus veel korra või paar kanda. Et see peaks äkki natuke tagasihoidlikum ja üldkasutatavam olema. Sellest tingituna järgmine võistleja:
Ma tean üldjoontes seda, et ma tahaksin ikka mingeid õlapaelu, et välistada võimalikud garderoobilised äpardused, ma tahan, et mu kleit oleks täispikk ning rohke seelikuosaga. Ei mingit liibuvat keskkohta ega jubeläikivat satiini või siidi. Vot. ja selleks, et te teaksite: nad teevad minu suuruses ka täitsa võimsaid kleite, annan ma teile veel paar silmarõõmu (mida ma loomulikult kunagi ei ostaks. No kui keegi just annaks mulle, siis... Aga ei)
Sellega on mu kleidisaaga ammendatud. Öelge siis, mida ma teen? Sest tellima peaks novembri alguses, muidu läheb valmistamise ja saatmisega üüberkiireks ja ma pean äkki ballile oma põhikooli lõpukleidis minema. Ja mu põhikooli lõpukleit ei lähe mulle juba põhikooli lõpust saati selgagi.
Sep 21, 2013
Remondikomando taas töös!
Nii. Jõudsime täna nii kaugele, et hakkasime ülemise korruse põrandakatteid vahetama. Ikka vana vaipkate maha ja uus laminaatparkett asemele. Mul seisab ju keldris veel köögiremondi ajast ligi kümme ruutmeetrit parketti, ostsime kuus juurde, nüüd on ülemine esik tehtud, homme üks magamistuba... Ja siis jääb oktoobriks veel teine, suurem magamistuba. Juba on põrandatevahetus tekitanud ka uusi remondiideid, mida ma tahaksin tulevikus käiku lasta. No unistada ikka võib ju :)
Ma olen ikka väga õnnelik, et mul sellised ülitoredad ja tublid sõbrad on, kes tulevad ja minu heaks päevad läbi orjavad. Koridor näeb tõesti armas välja. Seinavärv tundub ehk selle heleda parketi taustal natuke liiga plass. Aga värvimine on see kõige kergem remonditöö :D Küll kunagi jõuab sellenigi.
Kell kolm saime kokku, kell viis hakkasime meie juures peale ja kella üheksaks oli koridor lamineeritud :D Nüüd tassin öösel veel ema toa kapid tühjaks, voodimadratsid teise tuppa ja kõik selle muu eeltöö, et homme saaks täie auruga põrandatele keskenduda.
Vaene koer on mul küll päris arust ära, midagi aru ei saa. Kõik jooksevad ringi, saed mürisevad, puurid undavad, rahu üldse pole... Kaks korda tahtis suurest meeleheitest end klaveri alla heita, ja korra pidi peaaegu pea saetera ette lükkama :D Kohe näha, loom armastab meil rutiini. Ja kui seda rikutakse, on kergem juba surra :D
Aga mis ma ikka niisama pläkutan, siin on teile pildimaterjali. Ja öelge ausalt, kas poleks see koridor veel kordi ilusam, kui seinas oleks selline merelises stiilis valge-tindisinise triibuline tapeet näiteks? :D Minu järgmine sisekujunduslik unistus :D
Jah, fotod on mobiilsed. Jah, ma tean, et kvaliteet annab soovida. Ma loodan oma sünnipäeva peale fotokafondi osas, ehk oktoobrist on meil juba ilusamat pildimaterjali :)
Ma olen ikka väga õnnelik, et mul sellised ülitoredad ja tublid sõbrad on, kes tulevad ja minu heaks päevad läbi orjavad. Koridor näeb tõesti armas välja. Seinavärv tundub ehk selle heleda parketi taustal natuke liiga plass. Aga värvimine on see kõige kergem remonditöö :D Küll kunagi jõuab sellenigi.
Kell kolm saime kokku, kell viis hakkasime meie juures peale ja kella üheksaks oli koridor lamineeritud :D Nüüd tassin öösel veel ema toa kapid tühjaks, voodimadratsid teise tuppa ja kõik selle muu eeltöö, et homme saaks täie auruga põrandatele keskenduda.
Vaene koer on mul küll päris arust ära, midagi aru ei saa. Kõik jooksevad ringi, saed mürisevad, puurid undavad, rahu üldse pole... Kaks korda tahtis suurest meeleheitest end klaveri alla heita, ja korra pidi peaaegu pea saetera ette lükkama :D Kohe näha, loom armastab meil rutiini. Ja kui seda rikutakse, on kergem juba surra :D
Aga mis ma ikka niisama pläkutan, siin on teile pildimaterjali. Ja öelge ausalt, kas poleks see koridor veel kordi ilusam, kui seinas oleks selline merelises stiilis valge-tindisinise triibuline tapeet näiteks? :D Minu järgmine sisekujunduslik unistus :D
Jah, fotod on mobiilsed. Jah, ma tean, et kvaliteet annab soovida. Ma loodan oma sünnipäeva peale fotokafondi osas, ehk oktoobrist on meil juba ilusamat pildimaterjali :)
Sep 12, 2013
Meresõitja
Ma käisin jälle üksi teatris. Ja lähen täna jälle :) Ma pean ütlema, et ülimõnus on niiviisi. Äkki peaks igaks kuuks paar sellist õhtut planeerima. Kuidagi mõnus mediteerimise tunne tuleb sisse. Muidugi, kui Rakvere Teater teeb oma kurikuulsat poole-hinna-kampaaniat, siis on asjad eriti hullud. No kuidagi ei saa alla kolme pileti osta :D Nii palju häid asju toimub lihtsalt.
Aga igatahes. Eile oli Meresõitja. Mmhmm. Rakvere väga tugev meespere oli suures osas laval. Ja ma pean ütlema, et selle etendusega mul mingit sügavat kontakti ei tekkinud. Ärge saage valesti aru, meeldis küll. Naerda sai ja puha, aga... See on vist üks neist lavastustest, kus mulle iga eraldiseisev osa meeldis oluliselt rohkem kui kõigi nende osade summa.
Polnud vist ühtki näitlejat eile laval, kelle mängu ma poleks tõeliselt nautinud. Kõik oli justkui väga hästi. Minu lemmikud Erni ja Peeter olid ju siiski laval ja.. :D Nende mängu nautisingi ma kõige rohkem. Ma pole kindel, kas peaksin seda sõna siin kasutama, aga... Kuidagi orgaaniline, elav, usutav oli nende esitus(?).
Ma olen valmis täiesti siiralt tunnistama, et asi võis olla taaskord minus endas. Jälle olin ma juba eelnevalt oma peas kujutlusi loonud, lavastanud, kirjutanud/kirjeldanud. Ma olin lihtsalt välja mõelnud samal teemal nii erineva asja, et reaalsus tundus juba kuidagi.. vale. Serves me right. Ma ikka ei tohi lasta endal neid väikeseid kirjeldavaid nupukesi teatri kodulehelt lugeda :D Võimatu on pärast nö "õigesse asja" sisse elada.
Nii. Nüüd ma olen saanud oma mure hingelt ära rääkida. Positiivsest küljest: soovitan vaatama minna küll. Ma tegelikult tahaksin seda lavastust isegi korra veel näha. Sest ma tõesti-tõesti tahaksin näha, kuidas teeb mr Lockharti Üllar Saaremäe. Mul on tunne, et tema nägemus sellest rollist võib minu omaga rohkem kokku minna. Mitte, et Toomas Suuman poleks hea olnud. Oli küll. Aga minu jaoks ei läinud ta selle rolliga päris nii kaugele, kui oleks võinud. Või ma ei teagi. Kes olen mina, et midagi öelda. Minu jaoks oli see lihtsalt selline.. Ei liha ega kala. Ma oleksin tahtnud midagi rohkemat, midagi jõulisemat, midagi... Ilmselt on lihtsalt väga raske mängida miljonite aastate vanust kedagit nii, et ei oleks nagu tsirkus, aga ei oleks "meh" ka.
Kes tüüris eelmise lõigu ajal sujuvalt tagasi negatiivsele teemale? :D Siiralt: ma alati naudin Rakvere Teatri etendusi ja seegi polnud erinev. Minu lemmikteatril on meeletult tugev trupp ja ma olen alati õnnelik, kui saan neid oma asja tegemas näha. Seega, mina maksin küll ainult poole tavapileti hinnast, aga olen täitsa rahul, et see investeering tehtud sai. Kui ma nüüd kuidagi suudaksin välja mõelda, kuidas teada saada, millal Üllar Saaremäe kaasa lööb, siis ma läheksin ühe korra veel. Kasvõi täisraha eest :D
Üks asi vaid: ma ei tea, kas asi on hooaja alguses või mis, aga paratamatult oleks tahtnud võtta mingi nööri ja kogu selle asja veidi kindlamalt kokku köita. Veidi kaootiline mulje jäi. Olen ma liiga kriitiline? Kahtlemata. Aga selline ma kord juba olen. Tähenärija.
Mina nägin eile lootusetust. Oskamatust. Abitust. Vooluga kaasaminekut. Ja lõpuks, kui enam midagi üle ei jäänud, ainult luuserile omast pea ees lainetesse hüppamist, tulgu mis tuleb. Sest kui kõik on juba läinud, kui sulle on neoonvalguses säravate tähtedega silme ette kirjutatud, kui tühine ja raisatud su elu on, siis pole enam midagi karta. Või tegelikult on küll, aga oma meeleheites ja abituses leiad sa äkitselt ühe ajahetke vältel mõõtmatu koguse hüsteerilist julgust. Sest mis on siis kõige hullem, mis juhtuda saab. Ja äkki läheb kõik veel hästi...
Ma nägin armastust. Lootust. Hoolimist. Unistusi, mis kunagi millekski enamaks ei saanudki, aga olid siiski helged ja ilusad puhtalt sellepärast, et nad olid unistused. Ma nägin uusi võimalusi, mida anti, võeti, raisati ja ignoreeriti.
Elu. Pagana keeruline on see. Keeruline ja hoomamatu. Kuidas siis elada seda piiratud aega nii, et see poleks raisatud, kui iga väike päev on justkui kullakaaluga, aga kaob nii ruttu? Ja äkitselt sa avastad, et ignoreerides päevi, oled sa järsku unustanud märgata ka kuid ja aastaid... Millal on juba liiga hilja? Ja millal on täiesti kindel, et sa oled ainult luuser?
Need olid minu mõtted. Ja see oli see, mida mina nägin. Aga ma annan teile midagi veidi teistsugust sellel teemal. SIIN on üks Virumaa Teataja artikkel selle lavastuse teemal. Hoopis teistsugune ja kahtlemata palju diibim nägemus. Leidke siis nende kahe vahel mingi kesktee :D
Aga igatahes. Eile oli Meresõitja. Mmhmm. Rakvere väga tugev meespere oli suures osas laval. Ja ma pean ütlema, et selle etendusega mul mingit sügavat kontakti ei tekkinud. Ärge saage valesti aru, meeldis küll. Naerda sai ja puha, aga... See on vist üks neist lavastustest, kus mulle iga eraldiseisev osa meeldis oluliselt rohkem kui kõigi nende osade summa.
Polnud vist ühtki näitlejat eile laval, kelle mängu ma poleks tõeliselt nautinud. Kõik oli justkui väga hästi. Minu lemmikud Erni ja Peeter olid ju siiski laval ja.. :D Nende mängu nautisingi ma kõige rohkem. Ma pole kindel, kas peaksin seda sõna siin kasutama, aga... Kuidagi orgaaniline, elav, usutav oli nende esitus(?).
Ma olen valmis täiesti siiralt tunnistama, et asi võis olla taaskord minus endas. Jälle olin ma juba eelnevalt oma peas kujutlusi loonud, lavastanud, kirjutanud/kirjeldanud. Ma olin lihtsalt välja mõelnud samal teemal nii erineva asja, et reaalsus tundus juba kuidagi.. vale. Serves me right. Ma ikka ei tohi lasta endal neid väikeseid kirjeldavaid nupukesi teatri kodulehelt lugeda :D Võimatu on pärast nö "õigesse asja" sisse elada.
Nii. Nüüd ma olen saanud oma mure hingelt ära rääkida. Positiivsest küljest: soovitan vaatama minna küll. Ma tegelikult tahaksin seda lavastust isegi korra veel näha. Sest ma tõesti-tõesti tahaksin näha, kuidas teeb mr Lockharti Üllar Saaremäe. Mul on tunne, et tema nägemus sellest rollist võib minu omaga rohkem kokku minna. Mitte, et Toomas Suuman poleks hea olnud. Oli küll. Aga minu jaoks ei läinud ta selle rolliga päris nii kaugele, kui oleks võinud. Või ma ei teagi. Kes olen mina, et midagi öelda. Minu jaoks oli see lihtsalt selline.. Ei liha ega kala. Ma oleksin tahtnud midagi rohkemat, midagi jõulisemat, midagi... Ilmselt on lihtsalt väga raske mängida miljonite aastate vanust kedagit nii, et ei oleks nagu tsirkus, aga ei oleks "meh" ka.
Kes tüüris eelmise lõigu ajal sujuvalt tagasi negatiivsele teemale? :D Siiralt: ma alati naudin Rakvere Teatri etendusi ja seegi polnud erinev. Minu lemmikteatril on meeletult tugev trupp ja ma olen alati õnnelik, kui saan neid oma asja tegemas näha. Seega, mina maksin küll ainult poole tavapileti hinnast, aga olen täitsa rahul, et see investeering tehtud sai. Kui ma nüüd kuidagi suudaksin välja mõelda, kuidas teada saada, millal Üllar Saaremäe kaasa lööb, siis ma läheksin ühe korra veel. Kasvõi täisraha eest :D
Üks asi vaid: ma ei tea, kas asi on hooaja alguses või mis, aga paratamatult oleks tahtnud võtta mingi nööri ja kogu selle asja veidi kindlamalt kokku köita. Veidi kaootiline mulje jäi. Olen ma liiga kriitiline? Kahtlemata. Aga selline ma kord juba olen. Tähenärija.
Mina nägin eile lootusetust. Oskamatust. Abitust. Vooluga kaasaminekut. Ja lõpuks, kui enam midagi üle ei jäänud, ainult luuserile omast pea ees lainetesse hüppamist, tulgu mis tuleb. Sest kui kõik on juba läinud, kui sulle on neoonvalguses säravate tähtedega silme ette kirjutatud, kui tühine ja raisatud su elu on, siis pole enam midagi karta. Või tegelikult on küll, aga oma meeleheites ja abituses leiad sa äkitselt ühe ajahetke vältel mõõtmatu koguse hüsteerilist julgust. Sest mis on siis kõige hullem, mis juhtuda saab. Ja äkki läheb kõik veel hästi...
Ma nägin armastust. Lootust. Hoolimist. Unistusi, mis kunagi millekski enamaks ei saanudki, aga olid siiski helged ja ilusad puhtalt sellepärast, et nad olid unistused. Ma nägin uusi võimalusi, mida anti, võeti, raisati ja ignoreeriti.
Elu. Pagana keeruline on see. Keeruline ja hoomamatu. Kuidas siis elada seda piiratud aega nii, et see poleks raisatud, kui iga väike päev on justkui kullakaaluga, aga kaob nii ruttu? Ja äkitselt sa avastad, et ignoreerides päevi, oled sa järsku unustanud märgata ka kuid ja aastaid... Millal on juba liiga hilja? Ja millal on täiesti kindel, et sa oled ainult luuser?
Need olid minu mõtted. Ja see oli see, mida mina nägin. Aga ma annan teile midagi veidi teistsugust sellel teemal. SIIN on üks Virumaa Teataja artikkel selle lavastuse teemal. Hoopis teistsugune ja kahtlemata palju diibim nägemus. Leidke siis nende kahe vahel mingi kesktee :D
Sep 2, 2013
... ja siis süüdati rannikul tuled
Ma mõtlesin sulle jälle sel ööl. Mida muud mul oma ajaga teha oligi? Taevas oli must ja tähti täis, Tema norskas mu kõrval... Ja mina ei saanud magada. Jälle. Aga ka selles pole midagi uut.
Ma mõtlesin sulle ja oleksin sel hetkel tahtnud sind nii väga puudutada. Kasvõi ainult oma sõnadega. Ning siin ma nüüd siis olen. Lootes, et mu sõnad leiavad su ühel hetkel ja saavad teha seda, milleni mina ei küüni. Puudutada, inspireerida, ravida.
Ma olin merest nii kaugel, kui öö laskus.. Ja kui rannikul süüdati tuled. Ma olin nii kaugel, kui kogu see ilu veepinnalt vastu peegeldus ning üle kõige hõljus sügisene udu ja muusika. See oli minu valik. Ma ei tahtnud minna. Ei tahtnud istuda selle kõige keskel ning mõelda. Seega jäin ma siia. Kõige rahulikumasse, igavamasse ja vähem inspireerivasse kohta, mille ma välja suutsin mõelda. Ning tõepoolest, ma ei mõelnud mitte millestki, ei avanud ühtki akent, ei praotanud ühtki ust.
Taaskord on sügis. Õhk on kolletuvate lehtede raskest lõhnast tulvil, pilved on vihmast rasked ja hommikud jõuavad kätte aina hiljem. Tõepoolest, varsti on jälle see aeg aastas. Ära mõista mind valesti, ma ootan väga neid rõskeid hommikuid, kus veel kannatab kohvitassiga rõdul istuda, aga paljajalu murul käia enam mitte. Minu meeltes on suvi lihtsalt see aeg, mis meid kõige enam ühendab. Soojad ilmad ja päike tekitasid minus millegipärast tunde, et sa oled kusagil siin. Minu lähedal. Suvi pettis ära mu rumala südame. Täpselt nii, nagu pimedus petab ära mu ekslikud meeled. Kõik näib nii palju lähemal. Kõik näib nii palju lihtsam. Ja kõik inimesed on pimeduses täpselt üht nägu.
Minu probleem on selles: tegelikult on mul võimatu kujutleda maailma, kus sind ei oleks. Aga täpselt sama võimatu tundub maailm, kus sa reaalselt eksisteerid. Tajutava, kuuldava, mõistetavana. Ma ei oska sind kaotada, aga ei oska ka tagasi võluda. Sa oled minu Schrödingeri kass. Ja mulle pakub lohutust juba puhtalt mõte sinust. Sa ei ole lõplikult kadunud, kuni ma sinust lahti ei lase. Ja ma ei suuda lasta sul minna.
Vahel kadestan ma sind. Ka mina tahaksin osata olla inimene, kes teiste peadest ja südametest sisse-välja hõljub, neid pidevalt kummitab ning kunagi maha ei jäta. Ma tahaksin osata seda maagiat, millega sa minu maailma puudutasid. Tahaksin osata täpselt samuti maailma mateeriasse oma märki põletada. Ka mina ihkan surematust.
Kui oleks veel suvi, vaataksin ma juba päikesetõusu. Aga praegu on hommik veel kaugel. Ma ei saa öelda, et oleksin selle pärast kurb.Mulle meeldib pimedus. Ja minu öö on nüüd natuke helgem, sest pühendades need sõnad sulle, saan ma taaskord kinnitada maailmale, et sa oled olemas. Ma olen sind jälle natuke reaalsemaks teinud. Ühel päeval kirjutan ma sulle Eiffeli tipust, ehk on siis see päev, mil me hüvasti jätame. Aga veel mitte. Veel mitte. Ole õnnelik, mu armas. Kus iganes sa ka ei oleks. Ole õnnelik.
Ma mõtlesin sulle ja oleksin sel hetkel tahtnud sind nii väga puudutada. Kasvõi ainult oma sõnadega. Ning siin ma nüüd siis olen. Lootes, et mu sõnad leiavad su ühel hetkel ja saavad teha seda, milleni mina ei küüni. Puudutada, inspireerida, ravida.
Ma olin merest nii kaugel, kui öö laskus.. Ja kui rannikul süüdati tuled. Ma olin nii kaugel, kui kogu see ilu veepinnalt vastu peegeldus ning üle kõige hõljus sügisene udu ja muusika. See oli minu valik. Ma ei tahtnud minna. Ei tahtnud istuda selle kõige keskel ning mõelda. Seega jäin ma siia. Kõige rahulikumasse, igavamasse ja vähem inspireerivasse kohta, mille ma välja suutsin mõelda. Ning tõepoolest, ma ei mõelnud mitte millestki, ei avanud ühtki akent, ei praotanud ühtki ust.
Taaskord on sügis. Õhk on kolletuvate lehtede raskest lõhnast tulvil, pilved on vihmast rasked ja hommikud jõuavad kätte aina hiljem. Tõepoolest, varsti on jälle see aeg aastas. Ära mõista mind valesti, ma ootan väga neid rõskeid hommikuid, kus veel kannatab kohvitassiga rõdul istuda, aga paljajalu murul käia enam mitte. Minu meeltes on suvi lihtsalt see aeg, mis meid kõige enam ühendab. Soojad ilmad ja päike tekitasid minus millegipärast tunde, et sa oled kusagil siin. Minu lähedal. Suvi pettis ära mu rumala südame. Täpselt nii, nagu pimedus petab ära mu ekslikud meeled. Kõik näib nii palju lähemal. Kõik näib nii palju lihtsam. Ja kõik inimesed on pimeduses täpselt üht nägu.
Minu probleem on selles: tegelikult on mul võimatu kujutleda maailma, kus sind ei oleks. Aga täpselt sama võimatu tundub maailm, kus sa reaalselt eksisteerid. Tajutava, kuuldava, mõistetavana. Ma ei oska sind kaotada, aga ei oska ka tagasi võluda. Sa oled minu Schrödingeri kass. Ja mulle pakub lohutust juba puhtalt mõte sinust. Sa ei ole lõplikult kadunud, kuni ma sinust lahti ei lase. Ja ma ei suuda lasta sul minna.
Vahel kadestan ma sind. Ka mina tahaksin osata olla inimene, kes teiste peadest ja südametest sisse-välja hõljub, neid pidevalt kummitab ning kunagi maha ei jäta. Ma tahaksin osata seda maagiat, millega sa minu maailma puudutasid. Tahaksin osata täpselt samuti maailma mateeriasse oma märki põletada. Ka mina ihkan surematust.
Kui oleks veel suvi, vaataksin ma juba päikesetõusu. Aga praegu on hommik veel kaugel. Ma ei saa öelda, et oleksin selle pärast kurb.Mulle meeldib pimedus. Ja minu öö on nüüd natuke helgem, sest pühendades need sõnad sulle, saan ma taaskord kinnitada maailmale, et sa oled olemas. Ma olen sind jälle natuke reaalsemaks teinud. Ühel päeval kirjutan ma sulle Eiffeli tipust, ehk on siis see päev, mil me hüvasti jätame. Aga veel mitte. Veel mitte. Ole õnnelik, mu armas. Kus iganes sa ka ei oleks. Ole õnnelik.
Aug 26, 2013
Kardinaalsed otsused ja palju tegevust
Notsu on vahepeal haige olnud, oleme arstil käinud ja jubedaid hetki üle elanud, sellepärast ka täielik vaikus siin. Õnneks midagi hullu pole, 10 päeva antibiootikume ja tundub, et hoolimata oma 13 aasta pikkusest elueast tõmbab ta ikka mõned aastad veel :) Millega ma olen rahul, sest nii palju, kui asi mind puudutab, peaks Tricky igavesti elama.
Me oleme vahepeal ka muud moodi tegusad olnud. Käisime hiphop festivalil Elvas, mis oli definitely kogemus omaette. Päris kehv kämpingumajake oli meil sel aastal, aga sellest hoolimata sai päris palju magatud ja üsna vähe lava ees töllerdatud. Millegipärast oli eelmine aasta kuidagi... Elavam. Või põnevam. Või mida iganes. Kahju just pole, et käidud sai, aga suurem aur kulus naabrite külalistele teed juhatades, Leeni õunu ja tomateid hävitades ja üritades suures majas tasuta peldikusse hiilida. No ausalt: mis ajast WC terve euroka maksma on hakanud?? See oli omal ajal peaaegu kuusteist krooni, selle eest juba sai asju! Chalice oli tore. Üks ilusamaid hetki minu selle-aastasest festarist. Lihtsalt nii hingeline ja armas ja ilus ja... Rrrhhh.
Üldse on tempo kuidagi päris kiireks läinud viimasel ajal. Eriti seoses selle suvelõpukaga, mille me eile Võsul korraldasime. Ütleme nii, et algus oli oodatust ilusam ja lõpp oli ilusast valgusaastate kaugusel. Aga ma olen nüüdseks oma viha juba nii palju välja elanud, et võin öelda ainult: ma olen täiesti ametlikult ja täiesti kindlalt lõpetanud oma professionaalse kaine juhi karjääri. Ja parem oleks, kui ma enam kunagi-kunagi ei peaks kell kolm öösel ärkama oma autos, külmast praktiliselt kondiks jäätununa, ja avastama, et mingi suvaline jorss üritab mu autosse sisse murda. Ma ei taha sellest isegi rääkida. It was a nice evening and a disastrous night.
Üldiselt olen ma täiega rahul, et me Notsuga nüüd kahekesi kodus oleme jälle. Täna on ainsad aktiivsed asjad, millega me hakkama oleme saanud, kaks kuuvalgel tehtud jalutuskäiku ja tass hommikukohvi. Ja ma olen selle üle uhke. Sest mina olen ikkagi juba vana ja ma tõesti ei jaksa enam pidevalt tempos püsida.
Ma ei tea, kuidas suurem üldsus seda teeb, aga ma tunnen, et minu haprale närvisüsteemile ei sobi koidikul lõppevad peod, autoaknaid lakkuvad purjus inimesed ja täiesti suvalised ootamatused, mis mind millegipärast igal sammul varitsevad. Ma tahan stabiilsust ja rahu ja graafikuid ja reaalseid kokkuleppeid, millest kinni peetakse. Jah, ma olen pensionär. Aga see hullumeelne elustiil tekitab minus tahtmise nutta ja erakuks hakata. Ma kaalun praegugi veel täiesti tõsiselt mõlemat varianti.
Mina ei tea, mis hetkel ma absoluutselt enam ühtki meie sotsiaalset üritust ei nautinud, aga aina teravamalt tunnen ma, et parema meelega vaataksin ma kodus Doctor Who vanu osi ja ei hakkaks üldse pingutamagi. Ma lihtsalt ei saa seda positiivset emotsiooni, mida kõik teised näivad nautivat. Minul on ainult tühjus. Tühjus ja tüdimus ja enesehaletsus. Ma ei mäleta enam, millal ma viimati mõne peo või väljaskäimise tõeliselt positiivse noodiga lõpetasin. Ilmselt see millalgi ikka oli, hetkel lihtsalt üldse ei meenu.
Ja et kõik selge oleks: ma pole isegi kuri ega vihane. Lihtsalt natuke pettunud ja väga väsinud ja veidi kurb. Millal sai alkoholist see ainuke liim, mis kõike kinni hoiab? Sest ma ei näe, et ilma jookideta enam üldse midagi toimuks. Ever. Ja minu arust on see kirjeldamatult hale.
Me oleme vahepeal ka muud moodi tegusad olnud. Käisime hiphop festivalil Elvas, mis oli definitely kogemus omaette. Päris kehv kämpingumajake oli meil sel aastal, aga sellest hoolimata sai päris palju magatud ja üsna vähe lava ees töllerdatud. Millegipärast oli eelmine aasta kuidagi... Elavam. Või põnevam. Või mida iganes. Kahju just pole, et käidud sai, aga suurem aur kulus naabrite külalistele teed juhatades, Leeni õunu ja tomateid hävitades ja üritades suures majas tasuta peldikusse hiilida. No ausalt: mis ajast WC terve euroka maksma on hakanud?? See oli omal ajal peaaegu kuusteist krooni, selle eest juba sai asju! Chalice oli tore. Üks ilusamaid hetki minu selle-aastasest festarist. Lihtsalt nii hingeline ja armas ja ilus ja... Rrrhhh.
Üldse on tempo kuidagi päris kiireks läinud viimasel ajal. Eriti seoses selle suvelõpukaga, mille me eile Võsul korraldasime. Ütleme nii, et algus oli oodatust ilusam ja lõpp oli ilusast valgusaastate kaugusel. Aga ma olen nüüdseks oma viha juba nii palju välja elanud, et võin öelda ainult: ma olen täiesti ametlikult ja täiesti kindlalt lõpetanud oma professionaalse kaine juhi karjääri. Ja parem oleks, kui ma enam kunagi-kunagi ei peaks kell kolm öösel ärkama oma autos, külmast praktiliselt kondiks jäätununa, ja avastama, et mingi suvaline jorss üritab mu autosse sisse murda. Ma ei taha sellest isegi rääkida. It was a nice evening and a disastrous night.
Üldiselt olen ma täiega rahul, et me Notsuga nüüd kahekesi kodus oleme jälle. Täna on ainsad aktiivsed asjad, millega me hakkama oleme saanud, kaks kuuvalgel tehtud jalutuskäiku ja tass hommikukohvi. Ja ma olen selle üle uhke. Sest mina olen ikkagi juba vana ja ma tõesti ei jaksa enam pidevalt tempos püsida.
Ma ei tea, kuidas suurem üldsus seda teeb, aga ma tunnen, et minu haprale närvisüsteemile ei sobi koidikul lõppevad peod, autoaknaid lakkuvad purjus inimesed ja täiesti suvalised ootamatused, mis mind millegipärast igal sammul varitsevad. Ma tahan stabiilsust ja rahu ja graafikuid ja reaalseid kokkuleppeid, millest kinni peetakse. Jah, ma olen pensionär. Aga see hullumeelne elustiil tekitab minus tahtmise nutta ja erakuks hakata. Ma kaalun praegugi veel täiesti tõsiselt mõlemat varianti.
Mina ei tea, mis hetkel ma absoluutselt enam ühtki meie sotsiaalset üritust ei nautinud, aga aina teravamalt tunnen ma, et parema meelega vaataksin ma kodus Doctor Who vanu osi ja ei hakkaks üldse pingutamagi. Ma lihtsalt ei saa seda positiivset emotsiooni, mida kõik teised näivad nautivat. Minul on ainult tühjus. Tühjus ja tüdimus ja enesehaletsus. Ma ei mäleta enam, millal ma viimati mõne peo või väljaskäimise tõeliselt positiivse noodiga lõpetasin. Ilmselt see millalgi ikka oli, hetkel lihtsalt üldse ei meenu.
Ja et kõik selge oleks: ma pole isegi kuri ega vihane. Lihtsalt natuke pettunud ja väga väsinud ja veidi kurb. Millal sai alkoholist see ainuke liim, mis kõike kinni hoiab? Sest ma ei näe, et ilma jookideta enam üldse midagi toimuks. Ever. Ja minu arust on see kirjeldamatult hale.
Aug 12, 2013
Sinule
Tulin tegelikult ainult kööki vett võtma, aga... Kraanikausile nõjatudes sain ma äkitselt NII selgelt aru, et meie ajad on möödas. MEIE ajad. Need, mille me veetsime just sellistel poolsoojadel, poolpimedatel öödel autos istudes ja lobisedes. Ajad, mil me pidevalt ninapidi koos olime ja kuidagi teisiti ei kujutanud maailma ettegi. Enam ei ole meie vahel seda konkurentsitut lähedust ja soojust. Sa oled mulle kadunud. Ja mina sulle samuti. Kuigi ma sooviksin nii väga, et asjad oleksid teisiti.
Ma igatsen sind. Igatsen nii väga, et hing nutab sees. Igasugused väikesed asjad toovad su taas minu pähe: kõik need hetked, mida ma tahaksin sinuga jagada, sest sa oskaksid neid hinnata; kõik need vaiksed-vaiksed ja pimedad ööd, mil ma olen harjunud sulle helistama. Hei, ma sõitsin ju maha sadu kilomeetreid, et vaadata paar tundi, kuidas sa magad. Sa olid mu parim sõber. Mingil ajavahemikul olid sa mu kõige-kõigem.
Tegelikult oled praegugi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi meie vahelist distantsi ületada. Ma ei oska sulle enam läheneda. Ja kõige hullem on see, et ma kardan, et mu üritused jääksid asjatuteks. Liiga palju aega on möödunud. Liiga palju vett on merre voolanud.
Ma tahaksin lihtsalt MEIE aegu veel korraks tagasi. Et ma saaksin hüvasti jätta. Et ma saaksin rohkem hinnata, rohkem tähele panna.
Ja ma tean, mis sulle kogu selle südamepuistamise juures kõige enam meelde jäi: jah, sa rumaluke, muidugi sõitsin ma kogu selle maa maha ainult sinu pärast. Sest juba siis igatsesin ma sind. Ja ometi olid sa mul sel ajal veel täiesti olemas.
Mina jään alati su parimaks sõbraks. Lihtsalt, et sa teaksid. Ma jään alati sind igatsema.
Ma igatsen sind. Igatsen nii väga, et hing nutab sees. Igasugused väikesed asjad toovad su taas minu pähe: kõik need hetked, mida ma tahaksin sinuga jagada, sest sa oskaksid neid hinnata; kõik need vaiksed-vaiksed ja pimedad ööd, mil ma olen harjunud sulle helistama. Hei, ma sõitsin ju maha sadu kilomeetreid, et vaadata paar tundi, kuidas sa magad. Sa olid mu parim sõber. Mingil ajavahemikul olid sa mu kõige-kõigem.
Tegelikult oled praegugi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi meie vahelist distantsi ületada. Ma ei oska sulle enam läheneda. Ja kõige hullem on see, et ma kardan, et mu üritused jääksid asjatuteks. Liiga palju aega on möödunud. Liiga palju vett on merre voolanud.
Ma tahaksin lihtsalt MEIE aegu veel korraks tagasi. Et ma saaksin hüvasti jätta. Et ma saaksin rohkem hinnata, rohkem tähele panna.
Ja ma tean, mis sulle kogu selle südamepuistamise juures kõige enam meelde jäi: jah, sa rumaluke, muidugi sõitsin ma kogu selle maa maha ainult sinu pärast. Sest juba siis igatsesin ma sind. Ja ometi olid sa mul sel ajal veel täiesti olemas.
Mina jään alati su parimaks sõbraks. Lihtsalt, et sa teaksid. Ma jään alati sind igatsema.
Aug 11, 2013
Troublesome days
Ma ei tea, mis nende viimaste päevadega on, aga kõik ajab mind lihtsalt närvi. Ei taha kohe nina kodust välja pistagi.
Esiteks on kodu ja linna vahel suur teeremont, tavalise seitsme asemel sõidan nüüd linna viisteist minutit. Jube pikad on need ooteajad ja muidugi on alati vähemalt kolm jobukakku, kes punase all seisma ei saa jääda, vaid peavad veel "läbilipsama". See pole enam mingi lipsamine, idikas, kui sulle autod juba vastu sõidavad!!! Millal mõned küll selle lollimahla üledoosi said, ma ei tea.
Teiseks on meie postiljon ilmselt kusagil otsad andnud. Heal päeval saabub post meile kella nelja ajal pärastlõunal. Halval päeval seda ei tulegi. Ma ei saa aru. Ja postiga seoses: see suur pakk, mille ma Inglismaalt tellisin, saabus kohale poolikuna. St, pakk ise oli terve, aga sees olid pooled asjad ainult. Tähendab, kusagil on teine pakk veel. Siiani pole ma saanud mingit teadet, pood ütleb, et neilt on kõik välja läinud. Ma ei saa aru. Kas ma pidin siis ühe pakiteatisega kaks pakki korraga saama? Või... Esmaspäeval lähen ja uurin, aga praegu olen üsna pahane juba. Ma tahan oma saapaid!
Kolmandaks leian ma, et ma pole veel vanuses, kus mind peaks prouatama. Ausalt. See teema kerkis nimelt üles seoses ühe väga tegusa ja edumeelse tolmuimejate müügiga tegeleva ettevõttega. Helistas mulle koju hääle järgi selline nooruke-nooruke näitsik. Tegelikult tahtis mu emaga rääkida, aga oli täiesti nõus ka minuga lobisema. Ja terve kuramuse kõne ajal ta muudkui prouatas mind. Esiteks, selle, et ma olen peretütar, mitte majapidajanna või vanaema, tegime me kõne alguses kohe selgeks, see tähendab, et ma ilmselt ei ole umbes kuuekümne aastane, sest siis minu üheksakümne aastane ema ilmselt enam soomes ei töötaks. Jah, selle töökoha värgini jõudsime me ka suht kohe. Ja ma mõistan, et mu hääl on telefonis selline tüdinud, tülpinud ja jõuetu, aga ma soovitan ikkagi mitte ennustada, kas ma olen kuuskümmend või kuusteist. Pealegi, kust pagana kohast sa üldse võtad, et ma mehele olen saanud? Miks just proua, aga mitte preili? Ilmselt kõlasin ma ikka jubedalt sedamoodi, et ma päevast päeva sama hääletooniga kamandan oma abikaasat prügiämbrit välja viima vms. Proua... Juba selle sama sõna pärast ma neid oma tolmuimejaga üle enda ukseläve ei lase. Proua...
See tuletab mulle meelde, et ma üldiselt kõigile vist keskealise mulje jätan. Kingsepp arvas kunagi, et mu õe 40 number saapad kuuluvad mu tütrele, ja ma olin sel ajal vaevu 20 aastat vana.. Ja poes pole minu käest iialgi dokumenti küsitud, juba 15-aastasest saadik. Ehk peaks alla andma. On inimesi, kes on juba sünnist saadik vanad hinged, mina olen ilmselgelt vana keha. Whatcha gonna do.
Kõigele lisaks avastasin ma internetist sellise artikli. No ausalt. Hea teada, et täiskasvanud inimesena ei ole ma vastutav, kui laps tahab "suurt inimest mängida" ja näiteks suitsetada, viina juua või keppi teha, siis ma võin vabalt teda nendes tegevustes abistada. Noh, sest ta ise ju tahtis ja käitus vastavalt, ärgu pärast siis podisegu, kui pea valutab, süda on paha ja pissimine on valus.
Ma lähen nii raevu nende lollide vanaättide peale, kes selliseid asju nagu muuseas suust välja ajavad. Noh, et kui vägistamine oleks ikka reaalselt vägistamine, siis naise keha ei laseks sellel toimuda (tore teada, aitähh, 70-aastane vanaonu) ja nüüd siis, et lapsed, kes käituvad ise täiskasvanulikult, peaksid saama ka täiskasvanutena koheldud ja ärgu maailm kobisegu (kas see pole mitte iga pedofiili lemmik-õigustus endale: aga see lapsuke ise tahtis!!). Mul on tunne, et sellised sõnavõtud peaks automaatselt liigitama mentaalse haiguse nähtude alla ja panema sellised inimesed kusagile turvalisse kohta luku taha. Ausalt.
Üldiselt eelistan ma viimasel ajal kodust üldse mitte lahkuda. Lihtsalt vaatan, kuidas mu tomatid kasvavad, nässerdan koera ja hoian madalat profiili. Peale dokumentaalfilmide meeldib mulle muusikat ka kuulata. Siin on näiteks lugu, mis mulle viimasel ajal päris hästi meeldib:
Esiteks on kodu ja linna vahel suur teeremont, tavalise seitsme asemel sõidan nüüd linna viisteist minutit. Jube pikad on need ooteajad ja muidugi on alati vähemalt kolm jobukakku, kes punase all seisma ei saa jääda, vaid peavad veel "läbilipsama". See pole enam mingi lipsamine, idikas, kui sulle autod juba vastu sõidavad!!! Millal mõned küll selle lollimahla üledoosi said, ma ei tea.
Teiseks on meie postiljon ilmselt kusagil otsad andnud. Heal päeval saabub post meile kella nelja ajal pärastlõunal. Halval päeval seda ei tulegi. Ma ei saa aru. Ja postiga seoses: see suur pakk, mille ma Inglismaalt tellisin, saabus kohale poolikuna. St, pakk ise oli terve, aga sees olid pooled asjad ainult. Tähendab, kusagil on teine pakk veel. Siiani pole ma saanud mingit teadet, pood ütleb, et neilt on kõik välja läinud. Ma ei saa aru. Kas ma pidin siis ühe pakiteatisega kaks pakki korraga saama? Või... Esmaspäeval lähen ja uurin, aga praegu olen üsna pahane juba. Ma tahan oma saapaid!
Kolmandaks leian ma, et ma pole veel vanuses, kus mind peaks prouatama. Ausalt. See teema kerkis nimelt üles seoses ühe väga tegusa ja edumeelse tolmuimejate müügiga tegeleva ettevõttega. Helistas mulle koju hääle järgi selline nooruke-nooruke näitsik. Tegelikult tahtis mu emaga rääkida, aga oli täiesti nõus ka minuga lobisema. Ja terve kuramuse kõne ajal ta muudkui prouatas mind. Esiteks, selle, et ma olen peretütar, mitte majapidajanna või vanaema, tegime me kõne alguses kohe selgeks, see tähendab, et ma ilmselt ei ole umbes kuuekümne aastane, sest siis minu üheksakümne aastane ema ilmselt enam soomes ei töötaks. Jah, selle töökoha värgini jõudsime me ka suht kohe. Ja ma mõistan, et mu hääl on telefonis selline tüdinud, tülpinud ja jõuetu, aga ma soovitan ikkagi mitte ennustada, kas ma olen kuuskümmend või kuusteist. Pealegi, kust pagana kohast sa üldse võtad, et ma mehele olen saanud? Miks just proua, aga mitte preili? Ilmselt kõlasin ma ikka jubedalt sedamoodi, et ma päevast päeva sama hääletooniga kamandan oma abikaasat prügiämbrit välja viima vms. Proua... Juba selle sama sõna pärast ma neid oma tolmuimejaga üle enda ukseläve ei lase. Proua...
See tuletab mulle meelde, et ma üldiselt kõigile vist keskealise mulje jätan. Kingsepp arvas kunagi, et mu õe 40 number saapad kuuluvad mu tütrele, ja ma olin sel ajal vaevu 20 aastat vana.. Ja poes pole minu käest iialgi dokumenti küsitud, juba 15-aastasest saadik. Ehk peaks alla andma. On inimesi, kes on juba sünnist saadik vanad hinged, mina olen ilmselgelt vana keha. Whatcha gonna do.
Kõigele lisaks avastasin ma internetist sellise artikli. No ausalt. Hea teada, et täiskasvanud inimesena ei ole ma vastutav, kui laps tahab "suurt inimest mängida" ja näiteks suitsetada, viina juua või keppi teha, siis ma võin vabalt teda nendes tegevustes abistada. Noh, sest ta ise ju tahtis ja käitus vastavalt, ärgu pärast siis podisegu, kui pea valutab, süda on paha ja pissimine on valus.
Ma lähen nii raevu nende lollide vanaättide peale, kes selliseid asju nagu muuseas suust välja ajavad. Noh, et kui vägistamine oleks ikka reaalselt vägistamine, siis naise keha ei laseks sellel toimuda (tore teada, aitähh, 70-aastane vanaonu) ja nüüd siis, et lapsed, kes käituvad ise täiskasvanulikult, peaksid saama ka täiskasvanutena koheldud ja ärgu maailm kobisegu (kas see pole mitte iga pedofiili lemmik-õigustus endale: aga see lapsuke ise tahtis!!). Mul on tunne, et sellised sõnavõtud peaks automaatselt liigitama mentaalse haiguse nähtude alla ja panema sellised inimesed kusagile turvalisse kohta luku taha. Ausalt.
Üldiselt eelistan ma viimasel ajal kodust üldse mitte lahkuda. Lihtsalt vaatan, kuidas mu tomatid kasvavad, nässerdan koera ja hoian madalat profiili. Peale dokumentaalfilmide meeldib mulle muusikat ka kuulata. Siin on näiteks lugu, mis mulle viimasel ajal päris hästi meeldib:
Aug 9, 2013
The Bridge
Ma olen jälle dokumentaalide lainel. Viimase paari päevaga olen neid neelanud päris korralikult. Aga see siin on üks kõige-kõige valusamaid ja mõjuvamaid. Okei, peale selle ühe dokumentaalseriaali, mis rääkis Auschwitzist, aga seda ma siia riputama ei hakka.
Igatahes... Kusagil seal keskpaigas räägib üks tüüp, kes sellest hüppest eluga välja tuli. Päris uskumatu, aga tõsi. Ja siis on üks tüüp, kes tahtis hüpata, aga politseinikud "kasutasid tema poega tema vastu ära" ja veensid teda mitte hüppama. Üldse... Väga kummaline ja natuke hirmutav vaadata. Kuidas inimesed reaalselt üle reelingu ronivad ja tühjusse hüppavad. Seal samas, sinu silme ees.
Ja ma pean elule tänulik olema, sest ma istun siin, oma elutoa diivanil, ja hetkel on mu ainus mure see, et koer magab juba pool tundi mu varvastel ja ma kahtlustan oma jalalabas gangreeni. Igatahes ei seisa ma ööpimeduses kusagil sillal, ei vahi vett ega mõtle... Millest iganes. Mitte millestki.
Ainus, mis mind tõeliselt rööpast välja lõi, olid mõned kadunute omaksed, kes puhta südamega tunnistasid, kuidas nad oma kallid vabaks lasid. Lasid neil minna. Mina nii võimekas vist ei oleks. Never know, muidugi, aga... Kui keegi minu armsatest tuleks ja ausalt ütleks, et ta kavatseb enesetappu, kas ma suudaksin siis lihtsalt paluda, et ta hüvastijätmata ei lahkuks? Ma ei kujuta seda ettegi.
Samas kujutan ma vägagi selgelt ette, kuidas keegi on otsustanud end ära tappa ning ei mõtle mitte sekunditki sellele, kuidas see teistele inimestele tema ümber mõjub. Surm tundub nii individuaalne, nii üksildane, nii isiklik... Aga keegi pole kunagi päris üksi. Sul on alati inimesed, kes hoolivad, sel hetkel on seda lihtsalt täiesti võimatu tajuda. Või pigem, uskuda. Ma olen olnud mõlemal pool seda situatsiooni. Ja ma ei oska öelda, kumb seis raskem oli. Ma võin vaid väita, et ma tean, mida kumbki pool tunneb. Ja soovitada: ärge minge, ilma hüvasti jätmata. Andke maailmale vähemalt väike võimalus ennast tõestada ja teid ümber veenda, okei?
Aug 4, 2013
Minu notsu esimene festival
Esiteks pean ma alustama sellest, et kui minu lemmikvennad midagi tahavad, siis mina olen see sucker, kes oma sõnu sööb ja järele annab. Nii eile ka. Aga selleni me veel jõuame.
Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes).
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla.
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki.
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära.
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D
Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)
Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes).
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla.
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki.
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära.
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D
Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)
Jul 29, 2013
Give 'em the old razzle dazzle...
Asi on ilmselt selles, et mu elu on viimasel nädalal jälle kõvasti kiirust ja rabelemist kogunud. Ma lihtsalt ei oska kuidagi alustada. Aga ma siis nüüd püüan. Teadke, et sellest tuleb ilmselt üsna pikk postitus.
Kõigepealt: ma riskisin kõigist oma sõnadest hoolimata korra veel, ja käisin oma lemmikvendade õhutusel Viinistul veel üht suveetendust vaatamas. Seekord siis Kertu Moppeli lavastatud "Mõnikord on kõik nii selge". Mul võttis üsna pikalt aega, et oma arvamuses ja muljetes selgust saada, aga siin see on: üks parimaid asju üle pika aja. Hoolimata nii mõnestki nõrgast kohast oli lahe küll: naerda sai korralikult ja analüüsida ka. Iseennast ja maailma. Mulle jäi tugev emotsiooniteatri mulje. Kõik oli kuidagi segane ja kaoses, liiga palju liine, liiga palju erinevaid lähenemisi, liiga palju emotsioone... Aga mingil hetkel hakkasin ma tajuma mustrit: kord üles, siis alla, kord hüsteerika, siis vaikus... Umbes nagu ühe tõeliselt bipolaarse inimese peas ilmselt ongi. Minu peas küll vahel on, kuigi ma pole bipolaarne :D Vaataja väntsutati ikka korralikult läbi. Mitte miski polnud etteaimatav, mitte miski polnud kindel. Ma kujutasin kogu seda etendust veidi teistsiugusena ette, aga samas ei ütle need kolmelauselised kirjeldused kusagil Piletilevi kodulehel kunagi, mis värgiga siis tegelikult tegemist on...
Õed olid ka nädalavahetusel kodus, mis tähendas külluslikult magamata öid ja tegevust. Sõitsime peamiselt Rakvere-Viitna-Võsu-Rakvere-Käsmu-Rakvere-Võsu marsruudil, enne kella viit hommikul ei saanud kordagi koju. Aga oli eredaid hetki ka: pidu Käsmu sadamas tähistaeva all, kõvasti lobisemist, minu selleaastane esimene ujumine meres... Või tegelikult üldse Eestis.. Ja noh.. Minul peamiselt kõvasti kaine rooli kohustusi, kuigi ma pean ütlema, et kui mõned raskemad hetked välja arvata, siis oli üldiselt lahe. Noh, ma pole viimasel ajal enam nii pikkade seltskondlike kohustustega harjunud, üsna keeruline on sellises olukorras seltskondlik olla.. Mul pole ju enam feissbukkigi :D
Natuke sai mu keerulist psühholoogilist seisundit ka lahatud. Mental note to self: ära ürita inimestele selgeks teha, mis su peas toimub, kui nad on ära joonud lugematu arvu pudeleid veini ja rummi :D
Nüüd olen siis Tallinnas maandunud. Praadisin Krissile pannkooke, kui ta tööl oli ja ehk riputan talle homme uued kardinad ka üles. Kõigest umbes 23. korda :D Tundub, et ma siin muud ei teegi, kui riputan kardinaid :D
Ja muidugi käisime me Krissi pealekäimisel koeraga mere ääres jalutamas. Ma võin öelda, et mul oli algusest peale selle plaani suhtes kehv tunne. Üritasin, mis ma üritasin, jalutama veeti mind ikka. Ja edasi läks kõik umbes nii: Kriss lõhkus kohe esimestel trepiastmetel oma jala ära, koer lasi end kaks korda täis, mina pidin jäätist ostma (sest ema ju viimane kord ka ostis! Tänks, maami.), ma kaotasin paar korda oma kinga jalast ära, ja kui me tagasi jõudsime, virutas Kriss mulle korteriuksel küünarnukiga soolikatesse. Nii palju siis tänust jäätise ja pannkookide eest :D
Ja viimane asi: ma tean, et mõned on minu pärast natuke mures. Tegelikult on mul lihtsalt hästi palju asju, mida ma enda sees ja enda jaoks ära lahendama pean. See ei tähenda, et ma oma sõpru täpselt sama ennastunustavalt ei armastaks, kui alati :) Minu kallid on mulle siiani kallid. Mul on lihtsalt natuke probleeme nende usaldamisega :) Ja see ei ole kuidagi nendes kinni või nende süü. Ja ei, te ei saagi mind vist kuidagi aidata. Lihtsalt ärge ära kaduge, isegi kui mina seda teen. Palju palutud, ma tean, aga..
Mm, ja kui mu õed külas käivad, saan ma alati jube hästi süüa :D Aitäh, Birx, selle šašlõki ja pitsa eest, esimesel võimalusel tasun sulle pannkookides ja mahlapulkades :D
Siit ka meie tänase päeva pildipostitus. Käisime pärast rannaspeesitamist pitsat söömas ja ilm oli ilus... Ja minu nunnud olid sel õhtul kuidagi eriti.. Nunnud :D
Kõigepealt: ma riskisin kõigist oma sõnadest hoolimata korra veel, ja käisin oma lemmikvendade õhutusel Viinistul veel üht suveetendust vaatamas. Seekord siis Kertu Moppeli lavastatud "Mõnikord on kõik nii selge". Mul võttis üsna pikalt aega, et oma arvamuses ja muljetes selgust saada, aga siin see on: üks parimaid asju üle pika aja. Hoolimata nii mõnestki nõrgast kohast oli lahe küll: naerda sai korralikult ja analüüsida ka. Iseennast ja maailma. Mulle jäi tugev emotsiooniteatri mulje. Kõik oli kuidagi segane ja kaoses, liiga palju liine, liiga palju erinevaid lähenemisi, liiga palju emotsioone... Aga mingil hetkel hakkasin ma tajuma mustrit: kord üles, siis alla, kord hüsteerika, siis vaikus... Umbes nagu ühe tõeliselt bipolaarse inimese peas ilmselt ongi. Minu peas küll vahel on, kuigi ma pole bipolaarne :D Vaataja väntsutati ikka korralikult läbi. Mitte miski polnud etteaimatav, mitte miski polnud kindel. Ma kujutasin kogu seda etendust veidi teistsiugusena ette, aga samas ei ütle need kolmelauselised kirjeldused kusagil Piletilevi kodulehel kunagi, mis värgiga siis tegelikult tegemist on...
Õed olid ka nädalavahetusel kodus, mis tähendas külluslikult magamata öid ja tegevust. Sõitsime peamiselt Rakvere-Viitna-Võsu-Rakvere-Käsmu-Rakvere-Võsu marsruudil, enne kella viit hommikul ei saanud kordagi koju. Aga oli eredaid hetki ka: pidu Käsmu sadamas tähistaeva all, kõvasti lobisemist, minu selleaastane esimene ujumine meres... Või tegelikult üldse Eestis.. Ja noh.. Minul peamiselt kõvasti kaine rooli kohustusi, kuigi ma pean ütlema, et kui mõned raskemad hetked välja arvata, siis oli üldiselt lahe. Noh, ma pole viimasel ajal enam nii pikkade seltskondlike kohustustega harjunud, üsna keeruline on sellises olukorras seltskondlik olla.. Mul pole ju enam feissbukkigi :D
Natuke sai mu keerulist psühholoogilist seisundit ka lahatud. Mental note to self: ära ürita inimestele selgeks teha, mis su peas toimub, kui nad on ära joonud lugematu arvu pudeleid veini ja rummi :D
Nüüd olen siis Tallinnas maandunud. Praadisin Krissile pannkooke, kui ta tööl oli ja ehk riputan talle homme uued kardinad ka üles. Kõigest umbes 23. korda :D Tundub, et ma siin muud ei teegi, kui riputan kardinaid :D
Ja muidugi käisime me Krissi pealekäimisel koeraga mere ääres jalutamas. Ma võin öelda, et mul oli algusest peale selle plaani suhtes kehv tunne. Üritasin, mis ma üritasin, jalutama veeti mind ikka. Ja edasi läks kõik umbes nii: Kriss lõhkus kohe esimestel trepiastmetel oma jala ära, koer lasi end kaks korda täis, mina pidin jäätist ostma (sest ema ju viimane kord ka ostis! Tänks, maami.), ma kaotasin paar korda oma kinga jalast ära, ja kui me tagasi jõudsime, virutas Kriss mulle korteriuksel küünarnukiga soolikatesse. Nii palju siis tänust jäätise ja pannkookide eest :D
Ja viimane asi: ma tean, et mõned on minu pärast natuke mures. Tegelikult on mul lihtsalt hästi palju asju, mida ma enda sees ja enda jaoks ära lahendama pean. See ei tähenda, et ma oma sõpru täpselt sama ennastunustavalt ei armastaks, kui alati :) Minu kallid on mulle siiani kallid. Mul on lihtsalt natuke probleeme nende usaldamisega :) Ja see ei ole kuidagi nendes kinni või nende süü. Ja ei, te ei saagi mind vist kuidagi aidata. Lihtsalt ärge ära kaduge, isegi kui mina seda teen. Palju palutud, ma tean, aga..
Mm, ja kui mu õed külas käivad, saan ma alati jube hästi süüa :D Aitäh, Birx, selle šašlõki ja pitsa eest, esimesel võimalusel tasun sulle pannkookides ja mahlapulkades :D
Siit ka meie tänase päeva pildipostitus. Käisime pärast rannaspeesitamist pitsat söömas ja ilm oli ilus... Ja minu nunnud olid sel õhtul kuidagi eriti.. Nunnud :D
Jul 25, 2013
Miks mind enam näoraamatus ei ole.
Tegin eile selle suure sammu. Panin oma fesarikonto kinni. Enam mind sealt ei leia. Mhmhhh.
Ja siiani vastan küsimustele, et miks siis. Või tegelikult just ei vasta, sest ma ei osanud midagi öelda. Kuidas sa seletad inimestele sellist suurt ja elumuutvat sammu? :D Keegi ei kiusanud mind, ei olnud ühtki kurja kommentaari ega midagi...
Okei. Ma ei tea, miks just eile. See tuli mulle ka natuke ootamatult. Aga ma lihtsalt sain aru, et ma ei taha enam. Ei taha olla pidevalt, alati, 24/7 kättesaadav, kui tegelikult ei olegi midagi öelda. Mulle meeldib mõte, et ma lõikan natuke tühja loba oma elust välja. Kui kellelgi on reaalselt midagi öelda, siis saab ta mulle helistada. Kui ta helistada ei taha, siis saab mulle meilida ka. Korras.
Ma olen väsinud inimeste pommitamisest feissbukis, kui sellest tegelikult midagi ei tule. Lõpuks ikka helistad. Või tunned end pidevalt nagu mingi tohutu stalker. Kirjutad küll üle päeva, aga vastust ei saa mitme kuu jooksul. Ma ei viitsi enam.
Ma tahan reaalset suhtlemist, mitte sadat naljakat linki ja miljonit põnevat loosimist. Kui asja on, siis saab ju suhelda küll. Telefonitsi näiteks. Mobiilid pole ju veel väljasurnud :D
And that's all I have to say.
Ja siiani vastan küsimustele, et miks siis. Või tegelikult just ei vasta, sest ma ei osanud midagi öelda. Kuidas sa seletad inimestele sellist suurt ja elumuutvat sammu? :D Keegi ei kiusanud mind, ei olnud ühtki kurja kommentaari ega midagi...
Okei. Ma ei tea, miks just eile. See tuli mulle ka natuke ootamatult. Aga ma lihtsalt sain aru, et ma ei taha enam. Ei taha olla pidevalt, alati, 24/7 kättesaadav, kui tegelikult ei olegi midagi öelda. Mulle meeldib mõte, et ma lõikan natuke tühja loba oma elust välja. Kui kellelgi on reaalselt midagi öelda, siis saab ta mulle helistada. Kui ta helistada ei taha, siis saab mulle meilida ka. Korras.
Ma olen väsinud inimeste pommitamisest feissbukis, kui sellest tegelikult midagi ei tule. Lõpuks ikka helistad. Või tunned end pidevalt nagu mingi tohutu stalker. Kirjutad küll üle päeva, aga vastust ei saa mitme kuu jooksul. Ma ei viitsi enam.
Ma tahan reaalset suhtlemist, mitte sadat naljakat linki ja miljonit põnevat loosimist. Kui asja on, siis saab ju suhelda küll. Telefonitsi näiteks. Mobiilid pole ju veel väljasurnud :D
And that's all I have to say.
Jul 22, 2013
Hamletist ja kultuurist ja maailmast ja inimestest
Käisime täna Rakvere linnuses Hamletit vaatamas. Ausalt öeldes ei ole ma siiani veel välja mõelnud, kas mulle üldiselt see tükk meeldis või ei, korraldus ajas mõtted hoopis muudele radadele ning etenduse juurde tagasi need enam õieti ei jõudnudki.
Rakvere linnuse kapiitlisaal ei ole märkimisväärselt suur. Aga sinna on topitud märkimisväärselt palju istekohti. Kohe nii palju, et pingiridade vahel ei mahu õieti liikuma, terve reatäis inimesi on kleepunud üksteise külge ja vaesed viimased peavad võtma suurest hunnikust klapp-tooli ja istuma sellega vahekäigus. Nii palju, kui seda vahekäiku üldse on. Kohad on nummerdamata ka, et ikka eriti palju segadust ja närvilisust oleks. Noh, et kas peaks end pressima läbi selle olematu rea, et jõuda teise otsa ja siis avastada, et keegi hoiab kohta oma veel saabumata vanaemale või on parem mitte riskida. Ajas ikka närvi küll.
Ma oskan etendusest tegelikult välja tuua ainult Üllar Saaremäe, kes oma rolliga natuke isegi üllatas. Ja seda positiivses võtmes. Ta tõesti mängis hästi. Aga ma pean ütlema, et täielikult nautida ma tema mängu ei suutnud. Lihtsalt selline kretinism, et ma saan aru küll, et teatris on kõik suhteline ja 80-aastane võib mängida teismelist või 21-aastane pensionäri, aga mind nad ei veennud. Epp Eespäev, Üllar Saaremäe ja Indrek Saar on minu silmale kõik täpselt üheealised (ma isegi ei viitsi praegu nende tegelikke vanuseid kusagilt kontrollida) ja seega ei moodusta nad minu jaoks kombot Hamlet-ema-onu, vaid pigem mingi natuke vildaka armukolmnurga. Või midagi sellist.
Üldse, ma ei tahagi etendusest tegelikult eriti rääkida, sest see ei jätnud mulle sugugi nii tugevat muljet kui korraldus või trupp või lae all lendav suvaline tuvi. Lihtsalt ei olnud. Seda midagit. Polnud keemiat ega põnevust ega pinget. Ainult laval vehklev Saaremäe tõmbas vahepeal pilgu paekivist müüridelt endale :)
Mõte liikus hoopis sinna, et... Millal sai kultuurist Eestis mingi suvaline perpetuum mobile, mille pidev liikumine ja mutrikeste töö on olulisem kui produkt või eesmärk? Millal unustati ära, et kellele seda tööd TEGELIKULT tehakse? Et tavaline inimene on kohe see kõige viimane, palju tähtsamad on kultuurimajade juhatajad ja kultuurikorraldajad ja mingid nõunikud ja mingid... Kes iganes. Peaasi, et mutrikestel oleks palk ja kabinet ja hunnik paberit, mida templitega täita, aga see, milleks neid pabereid määritakse, on kõige kõrvalisem asi üldse.
Ma saan aru, muidugi ei saa teha ainult seda, mida publik nõuab. Natuke tuleb ikka endale ka teha. Et oleks põnev ja oleks hea ja oleks väljakutset. Jah. Aga kui suveetendused on järjest sellised, kus ma ei näe laval mitte mingit rõõmu sellest asjast, mida tehakse; kui ma ei näe mitte midagi sellist, millega ma kuidagigi viitsiksin/oskaksin/tahaksin suhtestuda; kui kogu värgil on juures ainult selline kergelt hapukas rahalõhn, siis... Milleks?
Mul on tunne, et viimasel ajal itsitab kogu see kultuurikaader lihtsalt suitsuruumis pihku, kui mõni teatrikriitik või blogija või ajakirjanik või keegi kusagil sõna võtab ja hakkab rääkima, kui sügavat sisu ja põnevaid metafoore ta ikka mingitest lavastustest avastas. Mul hakkab tekkima tunne, ja vabandage, kui ma olen olnud aeglane ja saan viimasena aru, et minu üle naerdakse. Ma hakkan aru saama, et ei ole enam juba tükk aega mingit sügavamat sisu, ei ole peidetud metafoore ega suurt kunsti. Ongi see, mida ma näen. Keiser on alasti. Ja kui see keiser peab minu kahekümne euro nimel mulle tunnikese või paar mingit komejanti mängima, siis saagu nii. Tore, kui ma sellest veel mingi sügava filosoofilise mõtte välja loen ja pärast teistele ka räägin.
Kogu see suur kultuur ongi mingi tavainimesele hoomamatu masinavärk, mis raginal muudkui edasi töötab, hoolimata sellest, kas too tavainimene tahab või ei. Kusagil on mingid mutrikesed, kes peavad oma palga välja teenima ja kabinetti õigustama. See, et meie väikeses linnas tegelikult midagi ei toimu, on täiesti kõrvaline. Või noh, kusagil on mingi väntorelifestival ja keegi teeb linnavalitsuse sööklas noortebändide päeva, aga see ei puuduta enam mind. Las olla see söökla tühi, mutrike võib laubalt higi pühkida ja end õlale patsutada: kolm kuud rasket tööd on möödas, kes oleks arvanud, et Eestist on nii raske leida väntorelit mängivaid mehi.
Kas minu üle naerdakse? Ma arvan küll. Kusagil on mingid mutrikesed, keda üldse ei huvita, et mul pole suvel mitte midagi muud teha, kui sõpradega looduses õlut libistada. Või et ma sõidan igal nädalal Tallinnasse või Tartusse, et omale tegevust leida. Sest ainus, mis meie väikeses linnas veel üldse millegi kultuurilisega tegeleb, on teater. Aga teater suvel puhkab. Kui paar haltuurat välja arvata, aga see on juba puhas äraelamine, mitte meelelahutus ega kultuur ega kunst ega midagi muud. Teatriinimese lapsed tahavad ju suvel ka jäätist.
Ja see kõik on arusaadav. Raha tuleb teenida, ega külmetav kunstnik ei taha ju keegi olla. Aga kurb on. Et mutrikesed ragistavad, süsteem töötab, masinavärk liigub aina suurematel tuuridel, aga nagu poliitikagi, ei ole sellel lihtinimesega midagi pistmist. Ja mutrikestel jääb veel õigust ülegi. Keegi alles eelmisel teisipäeval ütles, et väntorel on sitaks lahe. Ja täna kuulsin peale etendust ka, et keegi kiitis. See tuvi seal lae all olla ülihästi sümboliseerinud kolmanda maailmasõja tulekut tänapäeva majanduskriisi taustal ja poliitikute võimetust selle suhtes midagi teha. Jube sügav tükk olla olnud.
Ma kardan tegelikult väga, et ma jään lolliks. Et keisri peened riided ainult minule nähtamatud on. Et ma ei sobigi äkki nii kõrget kunsti vaatama. Ja ma plaksutasin kümme minutit järjest nii, et käed on valusad. Jube diip värk oli.
Rakvere linnuse kapiitlisaal ei ole märkimisväärselt suur. Aga sinna on topitud märkimisväärselt palju istekohti. Kohe nii palju, et pingiridade vahel ei mahu õieti liikuma, terve reatäis inimesi on kleepunud üksteise külge ja vaesed viimased peavad võtma suurest hunnikust klapp-tooli ja istuma sellega vahekäigus. Nii palju, kui seda vahekäiku üldse on. Kohad on nummerdamata ka, et ikka eriti palju segadust ja närvilisust oleks. Noh, et kas peaks end pressima läbi selle olematu rea, et jõuda teise otsa ja siis avastada, et keegi hoiab kohta oma veel saabumata vanaemale või on parem mitte riskida. Ajas ikka närvi küll.
Ma oskan etendusest tegelikult välja tuua ainult Üllar Saaremäe, kes oma rolliga natuke isegi üllatas. Ja seda positiivses võtmes. Ta tõesti mängis hästi. Aga ma pean ütlema, et täielikult nautida ma tema mängu ei suutnud. Lihtsalt selline kretinism, et ma saan aru küll, et teatris on kõik suhteline ja 80-aastane võib mängida teismelist või 21-aastane pensionäri, aga mind nad ei veennud. Epp Eespäev, Üllar Saaremäe ja Indrek Saar on minu silmale kõik täpselt üheealised (ma isegi ei viitsi praegu nende tegelikke vanuseid kusagilt kontrollida) ja seega ei moodusta nad minu jaoks kombot Hamlet-ema-onu, vaid pigem mingi natuke vildaka armukolmnurga. Või midagi sellist.
Üldse, ma ei tahagi etendusest tegelikult eriti rääkida, sest see ei jätnud mulle sugugi nii tugevat muljet kui korraldus või trupp või lae all lendav suvaline tuvi. Lihtsalt ei olnud. Seda midagit. Polnud keemiat ega põnevust ega pinget. Ainult laval vehklev Saaremäe tõmbas vahepeal pilgu paekivist müüridelt endale :)
Mõte liikus hoopis sinna, et... Millal sai kultuurist Eestis mingi suvaline perpetuum mobile, mille pidev liikumine ja mutrikeste töö on olulisem kui produkt või eesmärk? Millal unustati ära, et kellele seda tööd TEGELIKULT tehakse? Et tavaline inimene on kohe see kõige viimane, palju tähtsamad on kultuurimajade juhatajad ja kultuurikorraldajad ja mingid nõunikud ja mingid... Kes iganes. Peaasi, et mutrikestel oleks palk ja kabinet ja hunnik paberit, mida templitega täita, aga see, milleks neid pabereid määritakse, on kõige kõrvalisem asi üldse.
Ma saan aru, muidugi ei saa teha ainult seda, mida publik nõuab. Natuke tuleb ikka endale ka teha. Et oleks põnev ja oleks hea ja oleks väljakutset. Jah. Aga kui suveetendused on järjest sellised, kus ma ei näe laval mitte mingit rõõmu sellest asjast, mida tehakse; kui ma ei näe mitte midagi sellist, millega ma kuidagigi viitsiksin/oskaksin/tahaksin suhtestuda; kui kogu värgil on juures ainult selline kergelt hapukas rahalõhn, siis... Milleks?
Mul on tunne, et viimasel ajal itsitab kogu see kultuurikaader lihtsalt suitsuruumis pihku, kui mõni teatrikriitik või blogija või ajakirjanik või keegi kusagil sõna võtab ja hakkab rääkima, kui sügavat sisu ja põnevaid metafoore ta ikka mingitest lavastustest avastas. Mul hakkab tekkima tunne, ja vabandage, kui ma olen olnud aeglane ja saan viimasena aru, et minu üle naerdakse. Ma hakkan aru saama, et ei ole enam juba tükk aega mingit sügavamat sisu, ei ole peidetud metafoore ega suurt kunsti. Ongi see, mida ma näen. Keiser on alasti. Ja kui see keiser peab minu kahekümne euro nimel mulle tunnikese või paar mingit komejanti mängima, siis saagu nii. Tore, kui ma sellest veel mingi sügava filosoofilise mõtte välja loen ja pärast teistele ka räägin.
Kogu see suur kultuur ongi mingi tavainimesele hoomamatu masinavärk, mis raginal muudkui edasi töötab, hoolimata sellest, kas too tavainimene tahab või ei. Kusagil on mingid mutrikesed, kes peavad oma palga välja teenima ja kabinetti õigustama. See, et meie väikeses linnas tegelikult midagi ei toimu, on täiesti kõrvaline. Või noh, kusagil on mingi väntorelifestival ja keegi teeb linnavalitsuse sööklas noortebändide päeva, aga see ei puuduta enam mind. Las olla see söökla tühi, mutrike võib laubalt higi pühkida ja end õlale patsutada: kolm kuud rasket tööd on möödas, kes oleks arvanud, et Eestist on nii raske leida väntorelit mängivaid mehi.
Kas minu üle naerdakse? Ma arvan küll. Kusagil on mingid mutrikesed, keda üldse ei huvita, et mul pole suvel mitte midagi muud teha, kui sõpradega looduses õlut libistada. Või et ma sõidan igal nädalal Tallinnasse või Tartusse, et omale tegevust leida. Sest ainus, mis meie väikeses linnas veel üldse millegi kultuurilisega tegeleb, on teater. Aga teater suvel puhkab. Kui paar haltuurat välja arvata, aga see on juba puhas äraelamine, mitte meelelahutus ega kultuur ega kunst ega midagi muud. Teatriinimese lapsed tahavad ju suvel ka jäätist.
Ja see kõik on arusaadav. Raha tuleb teenida, ega külmetav kunstnik ei taha ju keegi olla. Aga kurb on. Et mutrikesed ragistavad, süsteem töötab, masinavärk liigub aina suurematel tuuridel, aga nagu poliitikagi, ei ole sellel lihtinimesega midagi pistmist. Ja mutrikestel jääb veel õigust ülegi. Keegi alles eelmisel teisipäeval ütles, et väntorel on sitaks lahe. Ja täna kuulsin peale etendust ka, et keegi kiitis. See tuvi seal lae all olla ülihästi sümboliseerinud kolmanda maailmasõja tulekut tänapäeva majanduskriisi taustal ja poliitikute võimetust selle suhtes midagi teha. Jube sügav tükk olla olnud.
Ma kardan tegelikult väga, et ma jään lolliks. Et keisri peened riided ainult minule nähtamatud on. Et ma ei sobigi äkki nii kõrget kunsti vaatama. Ja ma plaksutasin kümme minutit järjest nii, et käed on valusad. Jube diip värk oli.
Jul 9, 2013
Tähelepanekuid idamaadest vol 2
Kinnitan, et me oleme endiselt elus. Ja kui väikesed lihasvalud välja arvata, ka täiesti terved. Kui keegi aga peaks nüüd meie jälgedes tahtma külastada Ida-Euroopat, siis siin on teile veel mõned kasulikud tähelepanekud elust enesest:
16. Kõik kalaroad on siinmail inglisekeelses menüüs kirja pandud kui forellid (trout), aga ükski neist pole tegelikult tehtud forellist. Head on nad ikkagi.
17. Kõik Slovakkia lossid asuvad mingite jubedate mägede otsas. Špisi loss näiteks, kus me eile käisime: ma olin umbes kuusteist korda kindel, et mul on ajuinsult. Aga kuidagi pääsesin siiski eluga. Täna lähme järgmist lossi kaema. Juba fotodelt on näha, et see asub pmst 100m kõrge püstloodse kalju tipus.
18. Ärge kunagi usaldage teenindajate naeratusi ja noogutusi. Käige kogu oma tellimus ülima aegluse ja põhjalikkusega üle. Soovitavalt menüüst pidevalt sõrmega järge ajades. Enamiku ajast oleme me vähemalt paarist asjast ilma jäänud.
19. Igasugused kartulid ja riisid on enamjaolt menüüdes soovituslikud lisandid. St, kui te neid otseselt juurde ei telli, siis te neid ei saa. Tuuakse kena lihatükk, mis ujub väikeses õlijärves ja ongi kõik.
20. Kui järgi mõelda, räägib väga vähe inimesi inglise keelt. Aga kuidagi on nii, et see üldse ei häiri. Kasuks tuleb muidugi, kui keegi seltskonnast mõne sõna saksa keelt räägiks. Või vene keelt. Aga saksa keel tundub siinkandis väga populaarne olevat.
21. Praktiliselt kõik parklad on tasulised, praktiliselt üheski järves ei saa tasuta loksuda. Balatoni ääres nägime me näiteks ainult aiaga piiratud alasid:olid tasulised avalikud alad ja hotellide privaatrannad. Samuti on siiani olnud kõigi teiste veesilmadega. Kui muu eest maksma ei pea, siis parkimise eest kindlasti.
22. Slovakkias on mäed, aga praktiliselt puuduvad põnevad mägiteed. Vähemalt mina pole veel ühtki avastanud. Selles osas on Rumeenia palju paremini varustatud: seal muud polnudki, kui ekstreemsed kurvid ning tõusud ja langused.
23. Poolas on maailma kõige kummalisem liiklus. Ummikud keset tühjust, ummikud keset kiirteid, kõige ebaloogilisemad teeremondid...
24. Kui öösel ujuma minna, on kaldal tingimata vähemalt paar tüüpi, kellel täiesti juhuslikult on kaasas paar korralikku helgiheitjat. Ja täiesti juhuslikult valgustab see pidevalt just seda osa veest, kus sa solberdad. Ujumine rambivalguses.
25. Kõigil inimestel on siin miskine suurushullustus oma majadega seoses. Iga inimene, kes vähegi on jaksanud puitmaterjali kokku osta, on lükanud püsti minimaalselt kolmekorruselise mõisahoone, mis võiks samal ajal teenida kultuurimaja, hotelli ja väiksema teatrisaali eesmärki.
26. Kõigil inimestel on lehm. Mõnel on ka hobune. Ja kits. Ja kanad. Ja lambad. Ja sead. Ja neid kõiki peetakse eramajade aedades. No problem.
27. Tegelikult oleks arukam läbi Euroopa lennata, mitte sõita. Ja kohapealt auto rentida.
28. Sest pärast Poola tanklates magamist püstitad sa erinevaid kiirusrekordeid, et koju puhkama jõuda :D
29. Ida-Euroopa on täiega ilus ja armas. Inimesed on ka üsna sõbralikud. Välja arvatud ungarlased.
30. Kõige mõistlikumad suveniirid, mida autoreisi jooksul kaasa osta, on kohalik alkohol. Siis on seda hea juba sõidu ajal tarbida, et tuimestada liigeste kangust, erinevaid põnevaid valusid, kandilist tagumikku ja oma haistmismeelt. Mida sa siis saada tahad, kui oled kaks nädalat autos elanud? :D
16. Kõik kalaroad on siinmail inglisekeelses menüüs kirja pandud kui forellid (trout), aga ükski neist pole tegelikult tehtud forellist. Head on nad ikkagi.
17. Kõik Slovakkia lossid asuvad mingite jubedate mägede otsas. Špisi loss näiteks, kus me eile käisime: ma olin umbes kuusteist korda kindel, et mul on ajuinsult. Aga kuidagi pääsesin siiski eluga. Täna lähme järgmist lossi kaema. Juba fotodelt on näha, et see asub pmst 100m kõrge püstloodse kalju tipus.
18. Ärge kunagi usaldage teenindajate naeratusi ja noogutusi. Käige kogu oma tellimus ülima aegluse ja põhjalikkusega üle. Soovitavalt menüüst pidevalt sõrmega järge ajades. Enamiku ajast oleme me vähemalt paarist asjast ilma jäänud.
19. Igasugused kartulid ja riisid on enamjaolt menüüdes soovituslikud lisandid. St, kui te neid otseselt juurde ei telli, siis te neid ei saa. Tuuakse kena lihatükk, mis ujub väikeses õlijärves ja ongi kõik.
20. Kui järgi mõelda, räägib väga vähe inimesi inglise keelt. Aga kuidagi on nii, et see üldse ei häiri. Kasuks tuleb muidugi, kui keegi seltskonnast mõne sõna saksa keelt räägiks. Või vene keelt. Aga saksa keel tundub siinkandis väga populaarne olevat.
21. Praktiliselt kõik parklad on tasulised, praktiliselt üheski järves ei saa tasuta loksuda. Balatoni ääres nägime me näiteks ainult aiaga piiratud alasid:olid tasulised avalikud alad ja hotellide privaatrannad. Samuti on siiani olnud kõigi teiste veesilmadega. Kui muu eest maksma ei pea, siis parkimise eest kindlasti.
22. Slovakkias on mäed, aga praktiliselt puuduvad põnevad mägiteed. Vähemalt mina pole veel ühtki avastanud. Selles osas on Rumeenia palju paremini varustatud: seal muud polnudki, kui ekstreemsed kurvid ning tõusud ja langused.
23. Poolas on maailma kõige kummalisem liiklus. Ummikud keset tühjust, ummikud keset kiirteid, kõige ebaloogilisemad teeremondid...
24. Kui öösel ujuma minna, on kaldal tingimata vähemalt paar tüüpi, kellel täiesti juhuslikult on kaasas paar korralikku helgiheitjat. Ja täiesti juhuslikult valgustab see pidevalt just seda osa veest, kus sa solberdad. Ujumine rambivalguses.
25. Kõigil inimestel on siin miskine suurushullustus oma majadega seoses. Iga inimene, kes vähegi on jaksanud puitmaterjali kokku osta, on lükanud püsti minimaalselt kolmekorruselise mõisahoone, mis võiks samal ajal teenida kultuurimaja, hotelli ja väiksema teatrisaali eesmärki.
26. Kõigil inimestel on lehm. Mõnel on ka hobune. Ja kits. Ja kanad. Ja lambad. Ja sead. Ja neid kõiki peetakse eramajade aedades. No problem.
27. Tegelikult oleks arukam läbi Euroopa lennata, mitte sõita. Ja kohapealt auto rentida.
28. Sest pärast Poola tanklates magamist püstitad sa erinevaid kiirusrekordeid, et koju puhkama jõuda :D
29. Ida-Euroopa on täiega ilus ja armas. Inimesed on ka üsna sõbralikud. Välja arvatud ungarlased.
30. Kõige mõistlikumad suveniirid, mida autoreisi jooksul kaasa osta, on kohalik alkohol. Siis on seda hea juba sõidu ajal tarbida, et tuimestada liigeste kangust, erinevaid põnevaid valusid, kandilist tagumikku ja oma haistmismeelt. Mida sa siis saada tahad, kui oled kaks nädalat autos elanud? :D
Subscribe to:
Posts (Atom)