Sõbrad. Ja kõik teised.

Mis on see, mis meist sõbrad teeb? 
Mis on see keemia, mis meie vahel toimib? 
Kuidas osadest inimestest saavad meie sõbrad, aga teistest mitte? 
Mille järgi me otsustame, et keegi on meile olulisem kui teised? 

See on kummaline, paeluv teema. 
Sõprused. Nende algused ja lõpud. 
Igal neist on oma lugu, oma saladused ja põhjused.. 
Kas tõelise sõbra leidmine ei sarnane tõelisele armastusele? 
Oh, ja kuidas veel! 
See on ju päris suur ime, kui sa leiad kellegi, kes mõtleb sinuga sarnaselt. 
Ühel või teisel põhjusel ei teki teil mitte mingit seksuaalset tõmmet, 
Aga igas muus mõttes on klapp ideaalne ja armastus oi, kui suur. 
Kadunud sõpruseid võib jäädagi leinama, 
Oma esimest tõelist sõpra ei unusta me kunagi. Ega teist. Ega kolmandat. 
Kui keegi on kunagi sind nii läbi ja lõhki tundnud, 
Olnud sinuga koos su ühe eluperioodi suurimad tõusud ja langused... 
Kuidas sa ta siis hiljem kahetsust tundmata maha saad kanda? 
Kunagi oli teil midagi nii lõpmatult siirast ja täiuslikku, 
Kes ütleb, et seda ei võiks olla taas, kui te ainult oskaksite puhtalt lehelt alustada? 
Kas sõprusega on samamoodi kui armusuhetega: 
Parem on jahtunud suppi mitte üles soojendada, astud taas samasse ämbrisse? 
Aga sõbrad... Nad on väikesed imed meie elus. 

Me otsime kedagi Ühte ja Ainsat, Seda Õiget. 
Seda on meile juba väiksest peale pähe taotud - prints ja printsess elavad õnnelikult igavesti. 
Ja kui teda siis ei tule ega tule ega tule... 
Siis me kibestume, loobume, pettume. 
Kas meie siis polegi printsid ja printsessid? Kas meie siis ei leiagi seda õiget? 
Kes küll tembeldas meid tähtsusetuteks kõrvaltegelasteks, 
Neiks, kellest muinasloos kunagi juttu pole, kes täidavad vaid pilte ja massistseenide tühje kohti. 
Miks meie oleme need, kes saavad õnnelikku lõppu ainult kõrvalt jälgida? 

Aga vaadakem endi ümber. 
Kas pole sõbradki väärt üht õiget muinaslugu? 
Ehk ei ole me Shrekid ja Fionad, aga mis siis sellest! 
Me võime auga kanda Eesli auväärset tiitlit. 
Me oleme need närviajavad, kohutavalt jutukad, asendamatud sõbrad, 
Ilma kelleta oleks Shrekide ja Fionade lugu üks järjekordne imalmagus Mehhiko seebikas. 
Ja pealegi, ka eesel leidis endale lõpuks täiesti kobeda ja päris õige tuldpurskava lohe. 
Meie saatus polegi sugugi nii trööstitu, kui meile tundub! 
Meil on sõbrad. Need suured, haisvad, rõvedad ja täiesti asendamatud sookollid, 
Kellel me täiesti ausalt laseme oma loos võtta peaosa. 
Sest nad väärivad seda. No vaadake neid! 
Kui palju nad peavad taluma, kui palju kuulama, kui suuri ootusi täitma. 
Nad on seda kõike väärt. 
Siiras armastus. See ongi sõprus. 

Kummaline mõelda, et ma hetkel võin nimetada rohkem mehi kui naisi 
Oma kõige kallimate sõprade ringist. 
Polegi enam nii väg sõbrannasid, on sõbrad. 
Ja pagan, nad on parimad. Ning need paar naissoost olevust, kes mulle veel jäänud on.. 
TÄNAN teid, et te olemas olete ning mind mõistuse juures hoiate! 
Ah, pagan, mida ma räägin: 
Maailma kõige suuremad tänud mu maailma kõige parematele sõpradele JA sõbrannadele! 
Teie oletegi minu õnnelik lõpp ja Need Õiged. 

Ühel päeval saab muinasjutt läbi ja keegi ei tea, mis toimub kulisside taga. 
Siis tuleb meil publikule teadmata oma lugu edasi kirjutada. 
Ja ma ei tea veel, milliseks see kujuneb. Kas me jääme igaveseks või ei... 
Aga teid tundes tuleb sellest loost üks paras komöödia 
Ning ma ei vahetaks mitte mingit kindlat õnnelikku igavikku 
Praeguse hetke vastu teiega. 
Te näete minu hinge ja mina näen teie omi. 
Teete mu paremaks ja ma püüan teie heaks seda sama teha. 

Kes me oleksime ilma oma sõpradeta? 
Ilma oma endiste sõpradeta? 
Kas pole nad meid meie teekonnal tohutult kujundanud? 
Kas pole nad meile endast üsna suurt tükki teele kaasa andnud? 
Kes suudaks unustada oma esimest Tõelist Sõpra? 
Või teist? Või kolmandat? 
Ärgem alahinnakem seda armastust, see väärib legende ja muinasjutte...

Võltsitud elud ja vaiksed päikesetõusud

Kui ma ennast kätte võtan, siis hakkavad asjad liikuma. 
Watch me. 
Ma lähen ja teen ja jõuan ja uudised on positiivsed. 
Saan paari nädala pärast Rakverre ja jään sinna pikemaks, 
Oi seda õnne ja rõõmu :D 
Enne tuleb muidugi paar asja korda ajada, 
Teha mõned kiired liigutused.. 
Aga ma saan hakkama, nagu alati :) 


Tartus on täna lihtsalt imeilus päikesetõus, 
Just selline nagu mulle kõige rohkem meeldib. 
Avastasin, et enda inspireerimiseks tuleb end sundida, 
Tuleb alustada, kätte võtta ja läbi suruda. 
Hakkan tubliks. Lihtsalt hakkan ja ongi kõik. 


Muide, hetkel ei inspireeri miski mind rohkem kui täielik puhkus. 
Tahan jalad seinale lüüa ja lage vahtida, 
Paari olulise inimesega aega veeta, paari olulist üritust külastada.. 
Ma ei ole siiani isegi poole mõttega suutnud jõuludele keskenduda, 
Kõik pagana kohad on mingeid tulesid ja kuski ja asju täis, 
Aga no ei ole. Veel mitte. Minu jaoks pole siin mingeid pühi veel. 
Ehk mõne nädala pärast. Igatahes esimest adventi mina ei tähistanud. 


Tänane päev on tähtis, hoidke mulle pöialt! 
Pean ootamatult paljuga ootamatult kiiresti hakkama saama...

Murdering precious time

Ma pole sellist uskumatut tahtmise ja inspiratsiooni puudust 
Kogenud juba maeimäletamisajastnagupäriselt. 
Käige pekki, ma ei suuda end praktiliselt voodist välja vedada, 
Ma ei taha midagi teha, ma ei taha kuhugi minna... 
Isegi poodi ei suuda end lohistada, kuigi toit on otsas. 
Tahaks lausa nutta. Või naerda. 
Kui hästi ajalugu end ikka kordab, uskumatu. 
Samas, ma olen enda kohta nii mõndagi teada saanud, 
Oskan arvestada oma arvukate nõrkustega, kui asi puudutab raame.. 
Ja äkki leiame kogu sellest värgist mõne tugevuse ka. 
Ma lihtsalt ei ole loodud värvima piiride sees. 
Ma vajan rohkelt vabadust ja vaheldust.. 
Või siis VÄGA terava noaga kubjast oma selja taha. 
No eniveis. 
Ärge minu pärast muretsege. 
Ma juba õrnalt tegelen enese päästmisega. 
Kui ähvardus veelgi reaalsemas muutub, hakkan veel rohkem rabelema. 
Ma isegi teen omletti juba, et end näljasurmast päästa! :D 


Nädalavahetus oli muide üsna lahe. 
Viimasehetkereis Tartust Rakverre, põgus puhkepaus kodus, 
Mille eest ma kahjuks Siimu pean tänama, aga ta oli tõesti armas, 
Et mulle selle väikese teene tegi ja mind koju lasi.. 
Ning Pärnu ja Läti ja Pärnu ja Viitna ja Rakvere... 
Kus mul hommikul kell veerand üheksa oli ataki eelne seisund, 
Sest bussijaamas polnud kella 8:20 buss nädalavahetustel sõitma märgitudki. 
Ma olin kunagi eelmisel päeval mõne tunnikese maganud, 
Üsna surnud, oma transpordi minema lubanud ning üsna eraldatud. 
Kaalusin parajasti erinevaid variante, kui buss siiski saabus. 
Ma mäletan Rakverest lahkumist ja siis oli juba Lähte. 
Tartus ma muidugi enam magama ei jäänudki. Üleväsimus või mis, ei tea. 
Nüüd olen öösel oma kaheksa tundi siiski kätte saanud, 
Rutiinis tagasi ja töötan oma kohustuste kallal. Peaaegu. Kohe alustan. 
Kui Leeni jäätist toob, SIIS alustan kohe, ma luban. 


Kas keegi ei taha mind kuhugi palmisaarele ära viia 
Ja paar nädalat pantvangis hoida? 
Ja ärme jõuludest isegi räägime, ma ei suuda seda infot hetkel töödelda. 
Vaatame, mis saab. Lähen vooluga kaasa. 
Inspiratsioon leiab mu siis ise üles :)

Gave it all away.

Arvatavasti maailma kõige kummalisem päev. 
Olin hommikul paar tundi koolis. 
Tegin ära ühe töö. Käisin poes, tulin koju, tegin süüa. 
Terve aeg olen ma elanud mingis kummalises emotsioonis. 

Ma lihtsalt istusin koolis, esimeses tunnis, endiselt unisena... 
Ja tundsin äkki, et raske on hingata. 
Ma olin hetkeks lihtsalt väga-väga vales kohas. 
Mul oli paha, ma valutasin ja ei jõudnud oodata, et minema saaks. 
Kusjuures, lahkudes tekkisid mul varase minematõmbamise pärast metsikud süümekad 
Ja ma ei tundnud end üldse paremini. Vabadus küll, aga mis hinnaga? 
Kuna mu kehv enesetunne on praeguseks kasvanud ausaks kõhugripiks, 
Siis olen homme kodune ja mõtlen asjade üle järele. 
Kas ma olen midagi kahe silma vahele jätnud? 
Kurat, kuidas ma igatsen praegu üht tundidepikkust road-tripi. 
Ja paari kindlat inimest, kes mulle alati superhästi mõjuvad ning viitsivad mu bullshitti kuulata. 
Deeeem, see kehv füüsiline vorm on mentaalse ka segi keeranud. 

Ega mu enesetunnet pole parandanud ka tänaõhtused kurvad uudised. 
Alati on ahistavalt masendav kuulda, et inimene on lihtsalt otsustanud mitte elada, 
Isegi kui ta pole sõber ega isegi tuttav. Lihtsalt tuttav nägu. 
Samas, kes olen mina, et teda süüdi mõista? 
Kes olen mina, et moraali lugeda, kui ometi olen ma ka ise seda sammu tegemas olnud? 
Mul arvatavasti lihtsalt vedas. 
Ma ei tea, kas vedas, et mu ümber olid õiged inimesed 
Või olin ma ise varjatult väga tugev, ehk oli tahtmine elada siiski suurem kui pimedus... 
Võib-olla olengi ma seetõttu alati eriti kurb, kui selliseid lugusid kuulen. 
Armsad inimesed, te ei usu mind, kui teil on parajasti väga raske, 
Te ei näe, mida ma teile näitan, kui te elate täielikus pimeduses... 
Aga te ei peagi seda nägema, võtke seda lihtsalt, kui uut teadmist: 
Ka mina poleks mõned aastad tagasi veel uskunud, 
Kui keegi oleks mulle mu praegust elu kirjeldanud. Kõiki neid inimesi ja kogemusi... 
Ma oleksin arvatavasti naernud või nutnud või vihastanud... 
Aga nüüd mõtlen ma tänuga sellele, et mul õnnestus oma august välja rabeleda, 
Kohtuda kõige erilisemate, armsamate, ilusamate ja suurepärasemate inimestega. 
Kui paljust ma oleksin ilma jäänud. Kõik need mõtlemata mõtted, rääkimata jutud, 
See uskumatu, suurem-kui-Universum armastus, mida ma iga päev tunnen... 
Ma ei saa inimestele ette heita, kui nad selle otsuse teevad, 
Sest ma tean, millised mõtted ja tunded sind sellises olukorras valdavad, 
Aga ma tean ka seda, et võimalusi on alati. Ja te olete kõik palju tugevamad, 
Kui te ise usute, palju rohkem armastatud, kui te arvate. Ja väga erilised. 
Ma tean, mis tunne on teid armastavatel inimestel, kui teid enam pole. 
Uskuge: see tunne ei kao ära ka aastate pärast. 
See teeb siiani sama palju haiget kui esimesel päeval. 
Ma olen süüdistanud end ja kõiki teisi, vihanud teda, kahetsenud, 
Leinanud, nutnud, igatsenud... Ja see pole ka kümme aastat hiljem grammigi kergem. 
Ma olen kaotanud kellegi nii olulise, osa oma südamest, osa oma olemusest. 
Ja kuigi ma tean, kui kaugel ja sügaval ta sel hetkel olema pidi, 
Ei asenda mitte ükski mõistmine mulle isa, mu võimalikele lastele vanaisa 
Ning tervele maailmale üht tõeliselt head ja armast inimest. 
Nii palju valu. Ja sa oled kõigest täpike maakeral, mis?

Ja siis käisime me Leeniga jälle kinos. 
PÖFF ikkagi ju :) Filmiks oli SEE. 
Aasia film, üllatavalt mõtlik ja armas. 
Avastasin, et mulle täitsa meeldivad filmid, milles polegi sellist erilist löövat sisu, 
Aga see-eest on palju ruumi mõelda ja arutleda. 
Vaikne tempo, unenäolised kaadrid, mis on korraga inetud ja ilusad, vaiksed ja lärmakad. 
Kuidagi vaikne oli hinges, kui kinost lahkusime. 

Kas te saate aru ka üldse, kuidas minu väike romantiline hing igatseb 
Vaikseid ühiseid söömaaegu, pikki jutuajamisi ja kvaliteetaega? 
Ma annaksin hetkel väga palju sellise võimaluse eest. 
Jälle üks hea asi autoomanikuks olemise juures: 
Inimesed istuvad sinuga autos just nii kaua, kui sa sõita viitsid 
Ja neil pole absoluutselt mitte kuhugi põgeneda ega midagi :D

Ühel päeval ma mõtlen välja, mis inimene ma siis õieti olen, 
Mida ma siis õieti tahan... Ja kuidas seda kõike saada. 
Kuratlikult keeruline on see elu ja maailm. 
Aga neetult põnev ja piiritute võimalustega ka :) 


Siin on teile üks imal lauluke. Lihtsalt selle kummalise õhtu lõpetuseks. 
Kummaline päev, kummaline õhtu, kummaline muusikavalik. 
Tuli YouTube'is automaatselt soovitustesse ja sobib päris hästi. 

Filmindus ja tervis.

Käisime eile taas PÖFF-itamas. Seekord siis SELLINE. 
Tõeliselt lahe film! Kohe väga mõnus ja naljakas ja veidi twisted. 
Ma oleks ehk natuke rohkem tahtnud probleemi süvenemist, 
Veidi rohkem tõsidust ja mõtisklemist, but that's just me. 
Olgem ausad, peale esmaspäeva kulus selline lõbus vahepala marjaks ära. 
Soovitan vaadata, kui kuidagi õnnestub küüned taha saada sellele, 
Terve saalitäis rahvast naeris kooris ja laginal nii mõneski kohas :) 


Muide, spontaansus on vahel üllatavalt lahe. 
Seisime Leeniga kino fuajees, üritasime välja mõelda, kas süüa popkorni või ei. 
Ja siis avastasin mina tegelikult, et me jõuaks ju peale oma kultuurielamust 
Ka veel teisele filmile, Videviku Saaga viimasele pärlile :D 
Ossaaa, kus see oli alles eepiline teos. 
Ma mõtlen: no ma lihtsalt ei suutnud enamuse ajast tõsisena istuda. 
Isegi mingid suvalised kohad ajasid naerma, kohutav näitlejatöö, 
Emotsioonide puudumine, väike vihje pedofiiliale, mis andis lõputult alust huumoriks. 
No oli lihtsalt tore õhtu. Hoolimata mu tervise täielikust ülesütlemisest. 


Millega me jõuamegi tänase postituse viimase ja kõige olulisema osani. 
Ma olen suremas. Olen selles päris-päris veendunud. 
Pidage igavesti meeles, et ma olen teid ainult armastanud ja jumaldanud 
Ning meenutage mind mõnikord hea sõnaga. 
Ma ei tea, mis pagana värk minuga toimub, 
Aga sellist valu ja iiveldust pole inimlikult võimalik välja kannatada.
Ma olen väsinud ja tuim, ma ei taha istuda ega lamada, ma ei viitsi rääkida... 
Ahjaa, ainus põhjus praeguseks mammutpostituseks on see, 
Et ma olen koolis ning vajan midagi, mis mind ärkvel hoiaks. 
Ma kavatsen täna - homme Rakverre laekuda ja lasta arstil end magama panna, 
Kui asjad ei parane, päriselt.

Must leib

Esimene PÖFF-ikas vaadatud. Must Leib.
Tõeliselt... Emotsioonidest tulvil film, 
Terve aeg olin täiesti süvenenud ja kaasa haaratud. 
Ühtaegu masendav ja kurb ja õudne ja põnev ja... Ilus. 
Kusagil nende kannatuste ja julmuste vahel oli siiski ka killuke ilu. 
Kusagil on elu praegu just selline. 
Maailmas on kohti, kus lapsed ei saa rahus lapsed olla, 
Vaid kasvavad traagiliselt vara suureks. 
On vanemaid, kellel on suuri ja süngeid saladusi, 
Kuid kes olenemata oma hinge puhtusest ei armasta oma lapsi teragi vähem. 
Ja vahel ei piisa sellest siiski. 
Vahel on vale ja tõe must-valge maailm liiga karm. 
Vahel on pettused ja tehtud teod lihtsalt liiga julmad. 
Mõnikord ei saa sa seda andestada, armastatagu sind pealegi üle kõige. 


Kuratlikult hea film. 
Nii palju mõtteid, et ei oska sõnadesse panna. 
Me peame ikka oluliselt tihemini kultuurseks hakkama, 
Kui kultuur tähendab sellist ideede ja emotsioonide üledoosi. 
Maailm särab kuidagi eriti eredalt. 
Ma arvan, et tean nüüd, mida ma tegema pean. 
Vahel pole valu ja kannatused loobumiseks lihtsalt piisav põhjus :)

Hold on, it'll get easier.

Kokkuvõttes siiski täiesti adekvaatne viikend. 
Sai famiilia ära näha, reedel kodus passida, eile väljas ka käia. 
Näha inimesi, keda pole pikalt näinud, road-trippida, rääkida... 
No, pagan, kuidas ma ikka mõnel hetkel tunnen, 
Et see väike mina, kellest ma juba aastaid tagasi välja kasvasin, 
Aga kes siiski kõiki mu tegemisi kusagilt kaugest ajusopist jälgib, 
Lausa naerab õnnest. See väike mina, kes ei uskunud tulevikku, 
See väike mina, kes oli oma pimedas maailmas ihuüksi... 
Kuidagi oleme me sealt igatahes päikese kätte pääsenud :) 

Ma olen lihtsalt nii kergendatud ja õnnelik. 
Tegin eile õhtul tohutu sammu. 
Mul oli valida, kas oma paanika ja ärevuse põhjusele vastu astuda
Või lasta sel minna, lihtsalt oodata, kuni paine üle läheb ja püsida seni peidus. 
Tänu paarile väga erilisele psühholoogile, kes mind oma positiivsusega süstisid, 
Valisin raskema variandi. Ja see töötas! 
Miski väga kurb ja valus sai minu jaoks lõppu kauni noodi 
Ja ma ei teadnudki, et see mulle NII oluline oli. Aga tõesti oli. 
Miski pole parem, kui teadmine, et sul on inimesed, 
Kes on valmis kõik su hirmud Mordorisse vedama ja Orodruini viskama :D 
No ausalt, see naer tol hetkel lahendas midagi mu sees väga ära. 
Ehk olid kõik need kannatused asjatud, aga äkki millekski vajalikud. 
Ma ei tea. Aga täna hommikul on tunne ülev. 

Tunnike veel, siis sätin end Tartu bussile tagasi. 
Uskuge või mitte, aga tõesti: ma käin Rakveres nagu mingis paralleeluniversumis, 
Kus ma unustan absoluutselt kõik reaalsed mured. 
No välja arvatud need, mis siin käigult tekivad :D 
Aga ma olen alati meeletult õnnelik, kui siia tulen. Ja tibake kurb, kui ära lähen. 
Ma olin siin kõige õnnelikum. Meenutage vahel neid meie aegu siin. 
See oli kõige ideaalsem taustsüsteem üldse. 
Aga ajad muutuvad. Taustad ka. Ja ma lähen õhtul Leeniga PÖFFile :) 

Mõnede inimeste eest oma elus olen ma ikka neetult tänulik. 
Okei, me ei pea maniakaalselt iga päev ühendust, 
Me oleme üksteisest üsna kaugel tegelikult 
Ja vahel ununeb lausa ära, mis nägu te olete :) 
Aga ma jumaldan teadmist, et kui on vaja, oleme me üksteisele olemas. 
I have your back. And you have mine. 
Ma aitaks teil iga kell põllukive koguda ja kedagi Mordorisse vedada :D 
Kurat, te olete geniaalsed ikka. 


Tahaks teile midagi ilusat saata. Virtuaalsel teel. 
Siin see on: 

The dirty pretty things...

Lihtsalt uskumatu, kuidas asjad meie elu üle võtavad. 
Elan siin juba mitmendat päeva ilma oma kalli autota 
Ja paratamatult analüüsin oma olukorda. 
Esiteks: ma armastan oma autot nagu lemmiklooma, päriselt. 
Teiseks: elu ilma oma ratasteta polegi ilmvõimatu. 
Kolmandaks: võib-olla oli Meelisel sajaga õigus, kui ta mainis, 
Et elu võib palju huvitavamaks minna, 
Kui ma oma peapaelaga linnaliinibussides hipielu elama hakkan :D 

Lihtne elu ongi vahel lihtsalt... Lihtne. 
Ja huvitavam. 
Kuigi ma JUMALDAN pikki road-trippe oma kallite seltsis
Ja ei vahetaks oma taksojuhi ametit mitte millegi vastu, 
Olen ma bussidega sõites kogunud üsna palju üld-antropoloogilisi teadmisi :D 

Ma ei saa lubada, et hakkangi nüüd asjadest ja autodest puutumatut elu elama, 
Ma armastan oma vabadust tulla ja minna selleks liiga palju. 
Aga ma vist saan lubada küll, et ma uurin selle sõltuvustest vabama elu võimalusi lähemalt. 
Ma ei tahaks tegelikult tervet oma põnevat... 
Peaaegu juba möödunud noorust.. 
Autoistmel veeta. Ma tahaks tegelikult ehk vahel bussis ka loksuda. 
Ja iga päev mõned sammud linnas jalgsi ringi tuterdada. 

Ma olen üsna intrigeeritud võimalusest reedel bussile jalutada, 
iPod sisse lülitada ja lihtsalt paar tundi akna tagant mööda vihisevat maastikku jälgida. 
Äkki mul oligi hetkel vaja seda mugavustsoonist välja viskamist, 
Äkki mul oligi muutust vaja. 
Võib-olla see halb oli siiski millekski hea. 

Ma olen ikka padulaisk ja meeletult mugav. 
Mis minu silmis ikkagi ei ole väga suur miinus minu veetlevas iseloomus :D 
Kui mina tahan diivanil lebaskleda ja mahla luristada 
Või iga ruutmillimeetri Eestimaast oma autokesega läbi sõita, 
Siis pean mina seda saama ja jutul lõpp. 
Lihtsalt tuleb välja, et vaheldus on ka kena :) 

Ja ma jään siiski oma tagasihoidliku arvamuse juurde, 
Et on inimesi, kes helistavad ainult siis, kui neil mult midagi vaja on.
Peamiselt sõiduteenust. 
Seega: kuna ma neid haletsusväärselt armastan, 
Pean ma vahel selle ekstra vahemaa läbima, et neist üldse vahel kuulda. 
Mida kõike me armastuse nimel ei tee :)

Of all the words you could say...

You found the best ones and gave them to me.

Pärast metsikult emotsionaalset ja rabelemist täis nädalavahetust 
Olen ma tagasi Tartus ja absoluutselt väsinud. 
Ma olen rohkem nutta töinanud ja maganud, kui viimase aasta jooksul kokku vist. 
Olen ruineerinud oma kalli auto. 
Olen usutavalt tapnud kellegi koera. 
Ja nüüd ei kuiva mu sõprade huumorivõimalused enam iial ära. 
Lisaks rolleritele on nüüd võimalik teha ka lõputult nalju koerte teemadel. 
Jei. 

Ma olen nii-nii väsinud, absoluutselt tuim ja lihtsalt... 
Tahaks minema, tahaks Võsule, nädalaks maailma eest peitu. 
Ainult muusika, pimedus, vaikus ja natuke paberit + mõned pliiatsid. 
Ma saan aru küll, et olukorras, kus ma läbin kuus tuhat kilomeetrit või enam 
Pole mingi ime, et minuga liiklusõnnetusi ka oluliselt rohkem juhtub, aga... 
Psüühilised üleelamised hakkavad varsti majanduslikku kahju juba ületama. 

Deem. Lapsena tahad ainult suureks saada, ise teha ja otsustada, maailma vallutada. 
Ning täiskasvanuna, kui keegi sind enam kurja ilma eest ei varja 
Ja sul tuleb oma jamad ise kinni mätsida, tahaks küll kellegi selja taha pugeda. 
Mingil hetkel ei julgenud ma isegi telefonikõnesid teha, sest ärevus mattis hinge, 
Nüüd suudan juba praktiliselt kõike teha. Areng on märgatav. Olen tubli. 
Kui ma nüüd paar nädalat linnaliini bussidega sõidetud saan ja ära ei sure, 
Võime lugeda mu mitme aasta pikkuse psühhiaatrilise ravi kordaläinuks. 
Ärevushäired küll, aga kui vaja, saab neist üle. 
Visake mind ikka otse sügavasse vette ja ma päästan end ära :) 

Tunne on igatahes selline, et on aina ühest probleemist järgmisesse tormamine, 
Igasugune puhkemoment ja rahu on silmapiiri taguses kauguses. 
Ma lihtsalt ei talu hästi pinget. Igasugune muretsemine suurendab mu unevajaduse lõputuks 
Ja ma võiksin selles seisus igavesti magada. Pluss, kogu mu seltskondlikkus kahaneb olematuks. 
Ma lihtsalt ei saa olla õnnelik ja jutukas ja tore, 
Kui mu pea on täis autotehnilisi üksikasju, tegevusplaane ja surnud koeri. 
Sorri. 

Teate mis? 
Teeme sel aastal kõige mõnusamad ja rahulikumad jõulud üldse. 
Piparkoogid ja glögi ja absoluutne hulluse puudus. 
Ma ei taha isegi kuusepuud ega kingitusi, 
Kui te lubate mul oma õla najal piparkookidest punnis suuga jõululaule möriseda. 
Viimasel ajal ma lihtsalt ei suuda end välja puhata. Vajaksin palju rohkem. 

Ja pidage meeles: 
Ma võin olla väsinud ja tüdinud ja unine ja apaatne. 
Aga kui on põhjust, siis te saate teada, kui ma olen vihane või kuri. 
Ma armastan teid väga-väga, 
Aga ma lihtsalt ei suuda 24/7 teie heaolu nimel õnnelik olla, okei? 
Kui ma olen väss, siis ma olen lihtsalt väss, 
See ei ole teie solvamiseks ega vihjeks sellele, et te peate minu nimel rohkem pingutama. 
Võtke rahulikult, laske mul vahel veidi masetseda, mul on seda vaja. 
See, kui vägevad ja lahedad te olete, on juba ammu selgeks tehtud :) 

Kõige-kõige mõnusamat sügise lõppu. 
Ükskord õnnestub meil end välja ka magada :D 

Creating my own world.

Just siis, kui kõige rohkem on öelda, 
Ei ole õigeid sõnu. 


Ma tahaksin, et inimesed õpiksid ELAMA. 
Mitte kuivalt eksisteerima, 
Mitte kuidagi läbi oma päevade roomama... 
Tõeliselt, uskumatult, vabalt ja rahulikult... elama. 
Nii, et nad oleksid vahel õnnelikud ja enamuse ajast rahul. 
Et kasvõi iseendale tõestada oma olemasolu asjalikkust. 


Ma olen enamasti lihtsalt nii pagana kurb terve maailma pärast. 
Mitte, et ma ise pidevalt üliõnnelik oleksin 
Ja kõikjal ohmaka naeratusega ringi käiksin, aga... 
Üldjoontes, KOKKUVÕTTES... Ma olen siiski õnnelik ja rahul ja vaba. 
Minu tujumuutused ja depressioonimomendid käivad minuga kokku lihtsalt. 


Me oleme, kes me oleme. 
Ilusad, andekad, vajalikud, asjalikud, olulised ja vägevad. 
Miks asjad siis ei ole lihtsad? 
Miks me siis ei suuda oma potentsiaali rakendada? 


Ma mõtlen neljapäeva õhtu kohta liiga keerulisi mõtteid. 
Mul on lihtsalt kahju, sest siiani olen ma oma elus kohanud ainult 
Tõeliselt suure potentsiaaliga, toredaid ja armsaid inimesi. 
Mitte kõik neist pole olnud minu või teiste vastu head ja armsad, 
Aga ma usun siiani, et see võimalus on neis olemas. 
Miks see pole neis avaldunud, on hoopis teine küsimus. 
Sa ei pea olema ülemaailmselt tunnustatud, et olla väga hea. 
Sa ei pea olema kuulus, et olla vajalik... 
Kui sa seda ei usu, siis... 
Ei saa olla vaid musta ja valget, ei saa olla kõike või mitte midagi. 
Sellepärast ongi kurb, et imelised inimesed on kasvanud... 
Veidi vähem imelisteks. 


Kui ma veel natuke mõtlen, siis hakkan ma maailma muutma arvatasti juba. 
Ma olen lihtsalt maailmas veidi pettunud. 
Ma pole ideaalne, ma olen tegelikult vägagi tavaline ja harilik, 
Aga mille see tegelikult välistab?? 
Minu puhul ilmselt ainult supermodelli karjääri ja tuumafüüsika. 
Big Deal. 
Ärgake üles, inimesed!

Faking it isn't making it

Kõik, mis ma öelda tahan, on: 
Kõike on võimalik muuta. 
Aga kas on siis tingimata vaja? 


Mida tugevamaks, targemaks ja ilusamaks me muutume, 
Seda kõrgemaks meie nõudmised iseendale ja maailmale muutuvad. 
Milleks meile igavik ja ideaalsus? 
Me ei oskaks nendega midagi pealegi hakata. 


Ärme üle oma varju hüppa. 
Piiritu võim ajab mõistuse sassi, 
Lõputu elu muutub pika peale piinaks ja.. 


Tahad põnevat ja piirideta elu? 
Võta üks päev. Lihtsalt võta see aeg. 
Mine. Tee mida iganes. 
Ole ilus ja täiuslik, vaata nurga taha, ütle kellegi tere. 
Kui sa selle ühe päeva suudad olla täiuslikult õnnelik, 
Siis on sul veel lootust. 
Kui sul on igav või imelik, kui sa tunned end kohatuna ja ei oska midagi peale hakata... 
No mida sa siis veel igavikuga peale hakkad? 


Sa saad just nii palju, kui sa kanda jõuad. 
Miski pole veel kadunud.

Going, gone, you don't have to worry...

Ma ei oska kusagilt alustada. 
Liiga palju igasuguseid erinevaid kogemusi ja emotsioone. 
Servast serva, kardinaalselt ja ootamatult. 
Võiksin olla juba harjunud :) 

Ma ei hakka siinkohal faktitäpsust taga ajama, 
Selleks on liiga palju juba kustunud ja tuhmunud. 
Ütlen vaid seda, et muudetud plaanid on vahel parimad plaanid, 
Et parimad sõbrad võivad vahel muutuda 
Ning mõndade inimeste puhul ei tea, kas on parim olla muretu 
Või muretseda küll, kuid anda endast parim. 

Oli mõnusaid, ilusaid, huvitavaid, naljakaid, supertoredaid hetki. 
Aga oli ka vihatsamist ja pettumust ja suur sorts kurbust. 
Peamiselt olin ma vihane iseenda peale. 
Ma kipun olema ikka täielik idioot ja kanaema, 
Kui asjad puudutavad minu armastatud inimesi. Loll, loll, loll. 
Nad ei tee ju tegelikult mitte midagi uut, mitte midagi hullemat. 
Mina ise olen teistmoodi. Uus. Hullem. '


Sõitsin laupäeva öösel kella kolme-nelja ajal Tallinn-Tartu maanteel. 
Autos olid kaks mulle tõeliselt kallist inimest, 
Veel rohkem jäi neid Tallinna maha. 
Ja liiga palju asju liikus peas. Oleks tahtnud korraga naerda ja nutta, 
Karjuda ja sosistada, kallistada ja sakutada. 
Asjad lihtsalt ei ole enam samad. Armastus on olemas, aga samuti mitte sama. 
Me oleme kaugemad, suuremad, võõramad, küpsemad... 
Mul on mõnes situatsioonis füüsiliselt halb olla ja mulle ei meeldi see kitsas tunne rinnus. 
Mulle ei meeldi see vajadus pidevalt karjuda ja asju loopida, 
Mitte sellepärast, et te midagi pidevalt valesti teeksite, 
Vaid minu enda pärast, sest mul on vaja seda valu oma rinnus kuidagi leevendada. 
Mul on ebamugav ja valus ja tohutult kitsas iseenda sees. 
Ja asi ei ole teis, on minus endas ja ma ei tea, mida teha. 
Armastus on ju endiselt olemas. 
Võib-olla on mul nüüd lihtsalt vaja natuke seda armastust iseendale ka. 
Võib-olla tahan ma nüüd natuke rohkem. 
Ma ei tea. 


We'll always have Paris.

Just the way I am

Ma ei riskiks kunagi oma südamega. 
Seepärast saangi ma olla sõber, aga mitte iial armastaja. 
Sõprade kaotamine on raske, aga seda on võimalik üle elada. 
Ma ei usu, et suudaksin iial leppida kaotatud armastusega. 
Ma ei kujuta isegi ette selle tunde suurust, 
Mille nimel ma selliseks riskiks valmis oleksin. 
Ma eelistan alati sõprust. Igasugustele muudele võimalustele. 
It's just me.

Kui elada, siis täiega!

Nii. Lätis on nüüd käidud, kuues varvas kasvama pandud. 
Ohhh, see oli väsitav, aga lahe ka. 
Sai pikalt sõita, mis on minu lemmik, 
Aga ma pole oma kooligraafikus elades enam öise eluviisiga harjunud, 
Silme ees kippus vahepeal ikka tõsiselt virvendama. 
Muusika oli hea, laiv oli energiline ja vägev, 
Mõnes mõttes ma siiski eelistasin Tallinna oma muidugi, 
Peamiselt mastaapide suhtes ja üldse, terve see vabaõhukonsa fiiling sobis paremini. 
Ma olen nüüd lihtsalt täiega surnud. Magada, magada, magada... 
Aga igasuguseid mõtteid tuli sõidu ajal, 
Need vajaksid ülestähendamist. Ehk kestavad homseni :) 
No kuramus, ma tahaksin teile kõigile praegu lihtsalt suure portsu oma mõtteid ja tundeid üle kanda. Et te aru saaksite. 
Ma olen lihtsalt täiega laetud, loomingulises mõttes. 
Füüsiliselt kurnatud, emotsionaalselt tühi, 
Aga peas on tuhat ideed, sada miljonit suurepäraseks arendatavat mõtet. 
Lihtsalt aega oleks vaja, et neist asja saaks. 
Ja üks kõva kalli kuluks ka ära :) 

Saadan teile maailma kõige inspireerivamad unenäod. 
Kes peale teie veel siis maailma muudaks!