See raamat tekitab mul sellise mõtete üledoosi, 
Et enam ei oska neid kõiki endast välja kirjutada.
Nii palju mõtteid armastusest ja elust ja inimestest...
Ja kinnisideedest, sõltuvustest, valust.

Meil kõigil on vist ühes või teises punktis olnud keegi, 
Kellest me oleme olnud haiglaslikus sõltuvuses, 
Keegi, kelle arvamus meile nii väga korda läheb, 
Et me ei oska enam mitte kuidagi olla.
Keegi, kelle sõnu me ootame ja passime msn-is või Facebookis, 
Keda me virtuaalselt jälitame ja samas püüame jätta muljet, 
Et ta pole midagi erilist ja on sõber nagu iga teinegi.
Aga ta pole. Ta on midagi hoopis enamat.
Iga kord, kui Tema teeb selle esimese sammu, 
Ütleb selle esimese sõna, algatab esimesena suhtluse, 
See on nagu mingi suur võit, mingi olulise tähtsusega sündmus.
Ja hoopis rohkem on hetki, kui sa lihtsalt kaotad sõja iseendaga, 
Saadad sõnumi, mida oled sada korda keelanud endal saata, 
Ütled tere, kuigi oled lubanud seekord külma ja kauget mängida...

See on kõik siin raamatus olemas.
See kõik keerleb mu peas mälestuste ja kujutlustena, 
Muutub sajaks erinevaks varieeruvaks tekstiks, 
Mille peaks endast välja kirjutama, 
Aga mis on kõik lihtsalt üks ja seesama jutt lihtsalt erinevas sõnastuses.

Ja kokkuvõttes alati teadmine:
Selline võimuvõitlus, selline pime vajadus
Ei ole armastus, see on midagi muud.
See on hormoonidest pakatav kinnisidee, 
See on midagi hoopis muud.