Ma võiksin hetkel lehekülgede kaupa tektsi kirjutada
Ja samas mitte midagi öelda.
Hull väsimus on,
Metsik tahtmine midagi teha,
Kuhugi minna, suhelda-suhelda-suhelda.
Hull tahtmine on asjad autosse visata
Ja kuhugi sõita. Eesmärgi ja mõtteta.
Lihtsalt.
Sest ma tahan ja mul on vaja.
Teate, mis oleks ideaalne?
Kui keegi nüüd kusagilt pudeli veini välja võluks
Ja õhtul saaks klubisse Majonesi kuulama minna :D
Või siis, et poeks magama tagasi
Ja ei lähekski kusagile, oleks niisama.
Kõik plaanid sobivad mulle hetkel :)
Ma ei oska kuidagi olla.
ja ma ei meeldi endale sellisena.
Arusaamatu ja eesmärgituna.
Ma ei kavatse enam kunagi-kunagi
Nii sõltuv ja abitu olla.
Ja nii ongi.
Ükskõik, mida ma tegema pean,
Et seda muuta.
No comments:
Post a Comment