Nii kuradi lihtne on ikka inimest katki teha.
Vigastada teda nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kui lihtne on keerata kedagi vaimselt nii segi,
Et ta ei saa enam ise ka aru, kes ta on või mis temaga toimub.
Lihtsalt hakkasin mõtlema.
Inimene on ikka ütlemata habras.
Igaüks on nii kardinaalselt erinev,
Meie liikumapanvateks jõududeks on täiesti erinevad asjad...
Ja samas... Me oleme kõik nii pagana nõrgad,
Nii pagana täpselt balansseeritud,
Et kui miski kaalukausse nihutab,
On terve süsteem paigast ära.
Me elame oma väikeseid elusid,
Peame neid hoomamatult tähtsateks,
Kõik peab olema paigas ja õige ja austusväärne...
Ja me unustame selle kõige juures ära
Õnnelik olemise ja aja iseenda jaoks.
Inimesed on kummalised ja ainulaadsed.
Neid on lõpmatult lihtne armastada,
Neid on uskumatult huvitav jälgida,
Neid on kohutavalt raske mõista.
Ma olen mõelnud ja...
See käputäis asju, mis mulle elus üldse loevad...
Ma tahan neid hinnata ja nautida nii palju, kui võimalik.
Ma tahan ennast hellitada, lubada omale väikeseid vigu
Ja ma tahan olla kompromissitult õnnelik nii tihti kui suudan.
Ma ei ütle, et elu on paradiis, aga elu ON ilus.
Nüüd, kus ma selle teadmiseni olen jälle jõudnud,
Võib-olla ma siiski luban endale järgmise kuu alguses
Need kohutavalt nunnud kõrvarõngad,
Mida ma juba mitu kuud ühes juveelipoes nillin.
Ja võib-olla ma siiski teen ära selle hullumeelsuse.
Lasen end igaveseks märgistada või nii :D
Mul on umbes kuusteist ideed,
Aga vaikselt hakkab see õige kohale jõudma.
Natuke veel. Aga aega mul ju on :)
No comments:
Post a Comment