No kui ma arvasin, et Foxy isa juubel oli lahe läbu,
Siis Foxy enda 25. sünna tähistamine oli lausa unustamatu!
Algas kõik üsna tagasihoidlikult.
Minu sistad saabusid Rakverre alles kella seitsmeks,
St tund enne sünnipäeva teadaolevat algust.
Varsti oli ka juubilar ise kohal ja mukkimismaraton võis alata.
No päriselt. Mina panin ühe keskmiselt kortsus pluusi selga,
Riputasin kivikesed kõrva ja mökkasin mokad ära. Valmis.
Neil oli hull jama mingite selliste asjadega,
Mis minu aju päris keema ajavad.
No et kas panna juuksed kinni või jätta lahti.
Kas koolutada või sirgendada ja kui koolutada, siis kas sisse- või väljapoole.
Ja oo õudust, kui see üks kindel topp, mida kanda oli plaanis on maha ununenud!
Hea, et me paari tunni möödudes siiski liikuma saime...
Alguses oli tagasihoidlik istumine Art Cafes.
Täitsa nunnu. Oli snäkke ja jooki, sai lobiseda ja naerda...
Hea, et see koht tühi oli enamuse õhtust,
Me oleks kellegi romantilise kohtingu oma hirnumisega päris ära rikkunud...
Aga me olime asjalikud ka:
Asutasime Rakvere uue kurikagängi ja võtsime üle linnatänavad.
No vähemalt jutu järgi, kellelgi pole veel kurikaid, millega oma võimu tõestada :D
Tegime kindlaks, et torti saab keeta, aurutada, friteerida ja praadida.
Aga aurutamine on kõige tervislikum.
Ja loomulikult sai vanu häid aegu meenutatud.
No ikka täitsa kobe pidu! :)))
Kella kaheteistkümneks olin ma rahva Mjausse ära viinud
Ja valmistusin koju magamaminekuks.
No see plaan ei läinud päris nii, nagu loodetud.
Kuidagi jõudsin ma selle öö jooksul imetleda veel muinastulesid,
Üllatada rohkem kui paari inimest,
Leida omale kaaslase, kes minuga kella viieni hommikul kaasa sõitis,
Pidada oma naiivsele kaaslaselepika loengu naiste psühholoogiast
Ja võrrelda pikalt ning põhjalikult Volvo ja Swifti plusse ja miinuseid.
No ikka täie raha eest.
Ja kui ma siis kella poole kuue ajal koju laekusin,
Koeraga õues ära käisin, riidest lahti sain ja hambad ära olin harjanud,
Helises telefon ja meie sünnipäevarahvas oli valmis liikuma.
Noh, jah. Riided selga, kott kaenlasse ja linna tagasi.
Ning kogu sellele päevale iseloomulikult ei tulnud sellest sugugi selline kiire sutsakas,
Et viskad kõk koduukse juurde ära ja keerad magama.
Oo ei, sest seltskond oli mingil hetkel mind oodates otsustanud seenele minna.
Piduriietes, teemoonaks kaasas pudel šampust, üks inimene pagasnikus...
Ideaalne plaan.
Hoolimata teeliste kõlavatest soovidest võtsime suuna Kadila metsadesse.
Noh, me polnud veel õieti linnapiiri ületanud,
Kui meie pagasniku-inimene karjuma hakkas ja rääkis meile ulmelisi lugusid kalakonksudest.
Peale paari teeauku ja üht ringteed pidasime siiski korraks kinni.
Ja meie pagasniku-inimene väljus oma koopast koos spinninguga seljas.
Jh, tuli välja, et ta ei valetanudki.
Õnneks polnud konks läbi naha läinud,
Aga tema riiete päästmine võttis meil tubli pooltunnikese kindlasti.
Isegi üks auto jõudis kinni pidada ja oma abi pakkuda.
Jeahhh. Aga lõpuks saime siiski edasi liikuda.
Ma tunnistan, et eksisin vähemalt paar korda teelt,
Me pidime tagurdama ja ringi keerama uskumatutes tingimustes..
Seltskond oli lärmakas ja rohkem kui natuke lõbusas tujus...
Tee oli jube ja auto oli madal.
Lõpuks jõudsime me kohta, kust meie raudne suksu meid enam edasi vedada ei saanud.
Leidsime ühe sitaseene, tegime tonni fotosid,
Lammutasime kingi, hävitasime riideid ja šampanjat,
Veeretasime heinapalle ja rikkusime täielikult koidikul looduses valitseva rahu.
Aga naerda sai rohkem kui tavaliselt nädala jooksul,
Kogu see värk jääb väga-väga kauaks meelde..
Ja üldse, millal siis veel täielikke lollusi teha, '
Kui mitte 25-sena, kui sa peaksid olema eriliselt vastutustundlik ja normaalne?
Ma kahtlen, kas meist kunagi normaalseid inimesi saabki... :D
No comments:
Post a Comment