Polegi siia liiga pikalt enam midagi uut kirjutanud.
Peaaegu nädal on möödas. Saagu siis uus postitus!
Ja postitus saab.
Täitsa lõpp, varsti on jälle kool ja Tartu-elu.
Ma ei oska lausa seisukohtagi võtta,
Sest mõneti tundub kõik täitsa lahe,
Aga samas ikka päris kurb ka.
No kuigi, olgem ausad, peale seda tänast
Rebaste suguvõsa juubelipidu ei ole enam miski kunagi naljakas vist...
Ma pole enne sellisel olengul käinudki :D
Väga silmiavav kogemus :D
God, ma tahaksin, et mul oleks actually midagi asjalikku öelda.
Noh, jagada kogemusi või õpetussõnu...
No täna ei tule siit midagi sellist.
Tiksun aga vaikselt sügisesse,
Olen korraga üsna rahulik ja üsna kurb,
Ootan ilmselt järgmist suurt eesmärki ja ülesannet.
Aaa, ja üks asi veel:
Peale selle ulmelise puntratantsu, mida ma täna nägin,
Tekitas teise südantpeatava situatsiooni mu kallis koer.
Ta on välja nuputanud, kuidas oma omanikule kätte maksta selle eest,
Et too tundideks kusagile juubelile kaob ja ta üksi jätab.
Tulen koju, avan ukse, vilistan, hüüan...
Toas on vaikus.
Süütan tulesid, kobistan treppidel, ei midagi.
Siis liikusin ma juba päris ettevaatlikult,
Sest olin valmis iga hetk oma koera külmale ja klaasistunud silmadega laibale komistama.
Ma leidsin ta muide teiselt korruselt.
Tekkidesse mähkununa.
Täiesti elusana ja nii.
Lihtsalt, noh, laisk. Või kiuslik. Ilmselt mõlemat.
Oma omaniku nägu ikkagi :D
Vastik väike kriip... Ma olin valmis juba nutma..
No comments:
Post a Comment