Ma ketran ennast pimeduses väikeseks vihaseks palliks.
Väljas sajab vihma ja mu maailm on kohinat täis.
Vihmakohinat ja vihakohinat ja hingamiskohinat ka.
Millal ma kogu rõõmust ilma jäin?
Millal kõik need väikesed asjad lõppesid olemast ilusad?
Kogu mu maailm keerleb nüüd vaid ümber mõne üksiku inimese,
Kellega ma veel kuidagi suudan koos olla.
Ma tunnen end täiesti rõõmutu ja tühja ja kuivana.
Isegi pisaraid ei voola enam.
Kuidas elada rõõmutus maailmas?
Kuidas ravida miskit, millele sa enne pole mõelnudki?
Millal kõik meie tunded ja olemine nii väsitavaks ja eemaletõukavaks muutusid?
Millal me üksteise kuulamise ära lõpetasime?
Kõik on pime ja kohinat täis.
Ja kõiges on nii palju valu.
Need, keda ma igatsen, on kadunud ega tunne huvi.
Need, kes mind pidevalt ümbritsevad, tunduvad ahistavad ja ükskõiksed.
Ja ma ei oskakski vist midagi rääkida, isegi kui keegi küsiks lõpuks õigeid küsimusi.
Aga keegi ei küsi. Kõik on liialt ametis rääkimisega.
Issand, ma ei tea, kui kaua ma veel kuulata suudan.
Tühjad sõnad, kohusetundest pakatavad naerud, kohatud naljad,
Nii jubedalt tavalised ja igaveseks lahenduseta jäävad probleemid.
Millal maailmast õnn otsa sai?
Auto on lõpuks lihtsalt auto.
Ja maantee on lihtsalt maantee.
Inimesed on inimesed ja neil pole sinu jaoks aega ega tähelepanu.
Ning maailm on lihtsalt maailm.
Üks väike vihane kera keset pimedat kohisevat universumi.
Kas seda nad nimetavadki täiskasvanuks saamiseks?
Ma ei tea. Aga rääkida ka kellegagi pole.
Kas lõpuks ongi nii,
Et tuleb end vastikult täis lakkuda, et oleks tore?
Ja kõik olulise jätame märkamata, et oleks lihtsam?
Kui palju sõnu ma olen alla neelanud, et..
Ja kui palju sõnu olen ma kuulnud ja meelde jätnud.
Kõik muudkui räägivad, keegi ei tea...
Ma olen nii absoluutselt ja läbinisti väsinud,
Et isegi õiged inimesed ja õiged küsimused ei aita vist enam.
No comments:
Post a Comment