Pimeduses on midagi uskumatult romantilist.
Nii ööpimeduses kui ka selles palju mustemas,
Mis elab meie sees.
Midagi üllast ja valusat on selles.
Korraga on tõesti kõik möödas,
Sinu ümber on täielik vaakum, täielik vaikus.
Kõik, mis alles tundus oluline ja tähtis,
On vajunud tahaplaanile ja sa seisad ihuüksi.
Keset seda kuuma, hingematvat pimedust.
Mida sa teed? Kuhu sa lähed?
See võib olla valus, see võib tunduda lootusetu...
Minu jaoks on see pimedus nagu vana tuttav.
Ma tunnen igat tema tahku, ma oskan tema tujukusega arvestada ja üksindust oodata.
Mitte sellist üksindust, mida te kõik nüüd ette kujutate.
See üksindus on läbiv, see algab su peast ja lõppeb su ümber.
See ei tähenda vaikivat telefoni või paari nädalat tegevusetust.
Minu pimedus algab minust endast ja haarab mind nii jäägitult,
Et kedagi ega midagi minu ümber enam ei ole.
See on vana tuttav, kelle kaissu on kuidagi lihtne ja turvaline vajuda.
Ta ootab mind pidevalt, kannatlikult, ustavalt.
On vaja uskumatult palju jõudu, et sellest uuesti välja tulla.
Nagu vana tuttavaga ikka, on vaja teda tunda ja teada ta nõrkusi.
Kui minu ümber ja sees on selline pimedus ja vaikus,
Ei talu ma tegelikult absoluutselt mitte mingit lärmi enda ümber.
Ma ei salli seltskondi ja juttu, ma ei taha valju muusikat ega päikesevalgust.
Ja mida aeg edasi, seda üleliigsem tundub kõik peale selle sisemise vaikuse ja pimeduse.
Irooniline, kui turvaline ja samal ajal nii õudne miski võib olla.
Esimesed hetked on nagu armumine:
Sa tead, et peaksid end kuidagi jalgupidi maas hoidma,
Et peaksid asja mõistusega võtma ning sellele veidi vastu panema.
Aga tunne on nii rahulik ja isegi hea, et sa lased endal kõigest hoolimata vajuda.
Ja nii lihtne on lasta endal ära kaduda,
Kõigest loobuda, lasta maailmal minema libiseda...
Võitlemine on raske. Võitlemiseks on vaja jõudu ja abi.
On vaja eesmärki, mille nimel võidelda.
Ja kõik tundub nii tähtsusetu, nii kauge ja nii hägune.
Samas on üllatav, kui vähe inimesed su kõrval asjast jagavad,
Kui sa vähegi viitsid veel pingutada ja naeratada.
Paar nalja, natuke itsitamist, ja keegi ei saa arugi, mis toimub.
Aga vaikselt-vaikselt triivid sa neist eemale.
Ja tahaks ju nagu hüüda, et nad su ära ootaksid,
Et nad ei annaks alla, et sa tuled ühel hetkel tagasi....
Aga sa ei tea isegi, kas see ikka on nii. Ja kas sa tegelikult tahad ikka,
Et kusagil taustal rabeleksid ja sinu rahu häiriksid.
Selles vaikuses ja pimeduses pole sa enam isegi kindel kas nad on piisavalt olulised,
Kas sa ikka tuled kunagi tagasi või mitte.
Pimedus annab sulle võimu. Usud või mitte.
See võtab ära kogu nõrkuse, armastuse, lootuse ja valu.
Ning vahetab selle kõik täiesti uue valu vastu.
Vana, tuttava, turvalise valu vastu.
Tuimus, ükskõiksus, üksindus...
Need kõik on omamoodi valusad.
Aga samas on nii vaba olla, sest miski ei loe.
So long and good night!
No comments:
Post a Comment