Ma ootasin, et sind näha.
Lugesin minuteid ja sekundeid ja tunde.
Kui sa lõpuks tulid, jäi minu sisse pettumus,
See hetk polnud kuidagi sarnane minu kujutlustele.
Millegipärast olin ma kindel, et sa igatsed mind vähemalt sama palju,
Kui mina sind kogu selle aja igatsenud olen.
Ma olin veendunud, et just siis, just sel momendil
Vaatan ma su silmadesse ja näen kõike.
Saan lõpuks teada, mida sa tunned ja mõtled.
Kas tasubki üldse mainida, et midagi sellist ei toimunud.
Sa naeratasid, ma tegin sama.
Me vahetasime paar tühja fraasi ja naersime pingutatult.
Mina ootasin ikka veel.
Et tuleks vähemalt julguski sul käest kinni võtta.
Aga kõik läks just nii, nagu alati.
Meil olid loetud sekundid, mille sisse mahtus hästi palju mittemidagit.
Siis sa kadusid ja mina püüdsin sellest mitte hoolida.
Kuni järgmise korrani, mu armas.
Ma luban, et siis mõtlen ma vähem ja lihtsalt võtan su käe.
Unistusi peab ju olema...
Taevast sajab vett ja maailm on kohutavalt vaikne.
Igasuguseid mõtteid kipub pähe.
Aeg liigub liiga kiiresti. Ja inimesed tormavad.
Vahel mõtlen ma, et öö on ainus aeg, kus on veel võimalik hingata ja rahulikult võtta.
Öö kuulub meile, mu armas.
Tühja sest unest ja magamisest!
Ma tahan veeta pikki öid, kuni suvi ja mingigi soojus veel kestavad,
Et lonkida rannas, vaadata tähti ja mõelda suuri mõtteid.
Sügis tuleb liiga kiiresti.
Kohustused pressivad peale ja elu läheb jälle igavaks.
Aga meil, mu kallis, on suve viimased päevad.
Kasutagem neid.
No comments:
Post a Comment