Kui tunne on selline, et tahaks ainult vinguda, 
Siis on parem üldse mitte midagi öelda. 
Ja kui tunne on selline, et tahaks magada 
Ning inimestes mõne tunni pettunud olla, 
Siis on parem mitte oma nina välja pista. 
Polegi nagu midagi valesti. 
Lihtsalt selline kurb ja alahinnatud tunne on. 
Alahinnatud ja ülemõelnud. 
Tahaks lihtsalt karjuda või nõusid lõhkuda. 
Aga minu akna taga tõuseb päike ja algab uus päev. 
Kas teil on üldse aimu, kui maagiline on koidik? 
See hetk, kui pole isegi esimesi päikesekiiri veel, 
On kuma ja lubadus... 
Taevas on kõige ulmelisemat värvi sinine ja roheline ja hele ja tume... 
Ja kõik maailma mured lähevad ise ära, 
Kui seda taevast piisavalt kaua vaadata. 
Ma tahaksin autosse istuda ja sellele hetkele vastu sõita. 
Sest... 
Jah. 
Te teate seda. 
Elu on ilus kõigest hoolimata. 
Vahel on lihtsalt su enda süü, mu kallis, 
Et sa inimestele liiga suuri lootusi ja ootusi paned. 
Inimesed on inimesed ja nad teevad vigu. 
Kui sa seda ei näe, siis saab su elu küll väga raske olema. 
Ma olen ikka veel vihane. 
Vabandage mind, ma lähen oma ärkavat päeva vaatama. 
Tere hommikust, maailm!