Kõigi päevade sarnased algused 
Panevad tundma mind deja vu'd. 
Kõigi koitude sarnased valgused 
Panevad soovima midagi uut. 


Esimese vihjega lõppevast ööst 
Saabuvad uuesti peidetud deemonid. 
Kui kustunud sära on Linnuteest, 
Ootan valgust, mis lõplikult veenab mind. 


Kuidas võisid sa minna 
Ja jätta tühjaks mu koidikud, 
Võtta jalge alt pinna, 
Siduda lahti kõik köidikud. 


Päikeses sädelev põhjatu vesi 
Mind kutsub ja minu valu ei tea. 
Kord pühana minult kõik patud ta pesi, 
Nüüdki lubab ta mulle, et lõpp tuleb hea. 


Kui värske ja kargena maad katab kaste, 
Kui uue ja särava päeva toob koit, 
Mind minna lasta ei ole ju raske, 
Nagu öö, mis jäi maha, mu meeled on vait.