Ma olen täna ühtaegu õnnelik ja veidi kurb.
Jälle üks elav meeldetuletus sellest,
Et mul on kusagil pool suguvõsa,
Suur hulk inimesi, kellega ma jagan portsu samu geene,
Kes pole maailma kõige helgemad või edukamad või ilusamad,
Aga nad on siiski mingi definitsiooni järgi minu...
Ja ma ei tea neist õieti midagi,
Ma ei tunneks neist enamikku tänaval äragi.
Perekond...
Kui sellele mõtlema hakata,
On minu arusaam perekonnast juba ammu tugevalt nihkunud:
Geenid ei mängi minu perekonnas juba ammu rolli.
Minu perekond on piisavalt pisike,
Et sellel silma peal hoida ja piisavalt suur,
Et ma tunneksin end läbinisti armastatud ja õnnelikuna.
Minu perekonda kuuluvad inimesed,
Keda ma viis aastat tagasi veel ettegi ei kujutanud.
Ja siiski suudan ma vahel valutada nende nimel,
Kellega mul lihas ja veres on palju rohkem ühist,
Aga kelle eludest ja olemisest ma midagi ei tea.
Kusagil on üks kaotatud suguvõsa...
Kusagil on üks kaotatud sugulane...
Ja ma ei tea, mida ma selle jutuga üldse öelda tahan.
Lihtsalt...
Hoiame kokku.
Vahel juhutub heade inimestega jubedaid asju,
Vahel on elu nii ütlemata habras ja vahel...
Vahel jäävad ütlemata sõnad, mis on nii üliväga olulised.
Me oleme noored, aga see ei tähenda kuigi palju,
Kui me igast hetkest maksimumi ei võta.
Ma kardan midagi nimetut praegu.
Lihtsalt lubage mulle, et te ei kao veel ära, eks?
Ma tean, et kunagi...
Aga mitte veel.
Kusagil on üks kadunud...
No comments:
Post a Comment