Nii palju suuri sõnu.
Ma ei hakka neid avaldama,
Läheks liiga mustaks kätte ära.
Mu hirmud on tagasi
Ja seekord saan ma neist üksi jagu.
Nii lihtsalt peab olema.
Mis kasu sest kõigest on,
Kui ma endaga ise hakkama ei saa?
Ja ma olen nii tohutult väsinud.
Oma elu ja olemise eest vastust andmast,
End pidevalt õigustamast ja seletamast,
Ma olen VÄSINUD, et mulle on seatud mingid standardid,
Mida ma enam ei soovi täita,
On need põlevad rõngad, millest ma ei soovi läbi hüpata.
Ma tahan rahu ja vaikust ja õigust kusagil nurgas maha surra.
Või siis ka mitte.
Ma igatsen kedagi,
Kellele kogu oma pagas selga laduda
Ja ehk end siis paremini tunda.
Ma igatsen kedagi,
Kes oleks nõus täielikus vaikuses minuga istuma.
Ma igatsen kedagi,
Kellega koos end maani täis juua.
Ma igatsen kedagi,
Kes oleks olemas.
Ma vajan ravimeid.
Elu on siiski ilus, muide.
Elu...
Elu on väga-väga ilus!
2 comments:
peale sellist teksti pole ilusa-elu-jutt enam kuigi usutav ..
but hold on 24 h pärast on sul keegi, kellega istuda, juua või kütusekulu üle diskuteerida :D
Ma tean oma peas, et elu on ilus ja elu tõestabki seda mulle igal sammul :)
Ma olen lihtsalt selline, kes hoolimata kõigest heast peab ikkagi vahel enesehaletsuses ja kannatustes aelema, muidu pole nagu õige asi :)
Post a Comment