Viimast korda EVER Diivaniparadiisist.

Kui keegi juhuslikult ei tea,
Kui palju allasurutud raevu tekib
Inimeses, näiteks minus, 3 kuu jooksul,
Siis ma võin vihjata, et päris palju.

Eile oli siis see kauaoodatud ja ülistatud päev,
Kus mu kirjutuslaud Diivaniparadiisist kohale pidi jõudma.
Ja kella kaheteistkümneks öösel seda veel polnud.
Arvake, kui leplik ma olin?
Ma vihjan, et mitte meeletult.
Ma olen KOLM JA POOL KUUD oodanud.
Et kätte saada mööbel,
Mille eest ma juba tasun järelmaksu.
Tänks, rahvas.

Ma ei hakka arvamagi, mis selles ettevõttes toimub,
Aga asi käib juba ammu üle minu ajude.
Ainus aeg, kus minuga suheldi ja normaalselt suhtuti,
Oli siis, kui oli lepingute allkirjastamine.
Siis oli muret küllaga.
Et kas sain paberid kätte, kas kirjutasin alla,
Kas saatsin neile tagasi...
Ja siis vaikus.
Ja selles ajast olen ma neile ALATI ise helistanud.
Ja nende esimene reageering on ALATI:
Me pidime teile JUST helistama hakkama.
Et neil on vist väljahelistamine keelatud.

Kui ma suure mangumise ja helistamise ja huvitumise peale
Enamuse oma kraamist haleda pooleteistkuulise ootamise peale
Kätte sain, siis kirjutuslauda ootan siiani.
Ja kas ma olen olnud musterklient??
Ma ütleks küll...
Ma olen helistanud ainult siis,
Kui nad konkreetselt oma lubadusi täitnud pole
Või kui vaikus juba ikka väga pikaks on veninud.
Ja siis lõpuks käidi eelmisel nädalal konkreetne daatum välja.
Suurte vabanduste saatel kinnitati,
Et 13. mai on see päev, kus mu laud saabub,
Tulgu taevast pussnuge või lamagu teel politseinikud.
Selge.
Täna, ikka veel lauatuna,
Helistasin neil jälle.
Jälle olid nad just mu numbrit valimas.
Been there, heard that.
Ma ütlen ausalt, selleks ajaks olin ma juba nii raevus,
Et ega ma väga viisakas enam olla ei suutnud.
Neil on logistilised probleemid ja uued inimesed
Ja ma ei tea mis veel kõik.
Seis jäi nüüd selline,
Et kui esmaspäeva õhtuks mul laud toanurgas ei seisa,
Siis läheb see asi nii suure kella külge,
Kui minusugune abitu ja väike inimene leida suudab.
Ma tõesti loodan, et nad mind selleks ei sunni,
Aga ma olen praeguseks juba okdsendamiseni tüdinud.
See firma on lihtsalt üks hullemaid urkaid,
Millega ma elus asju olen ajanud,
Mind pole KUNAGI koheldud nagu mingit...
Isegi mitte sitta, vaid nagu tühja kohta.
MITTE IIAL pole ma AINSAGI klienditeenindaja peale karjunud
Ja praegu olen ma selleni juba viidud.
Mul on sellepärast muide natuke piinlik ka.
Ikkagi tsiviliseeritud inimene või nii.

Ja ma hullult looodan,
Et ma ei pea minema kusagile lehte või reporterisse
Või tarbijakaitsesse või kuhuiganes,
Minu jaoks on see noh...
Eluaeg olnud kuidagi... Piinlik või nii.
Et asju ei saa siis inimesekombel aetud,
Vaid tuleb kusagil telekas märatseda,
Aga nüüd olen ma juba praktiliselt valmis seda tegema.
Ja ma ei uskunud, et keegi võiks mu kunagi niikaugele ajada.

Ma ütlen ainult seda:
Kui Diivaniparadiis oleks maailma viimane pood,
Teeksin ma omale pigem ise peitli ja kirvega mööbli valmis,
Kui jääksin ootama nende käsikärudega hiinlaste järgi,
Kes seal kaubaveoga tegelevad.
Mina kui klient leian, et enam hullemini
Poleks üks ettevõte saanud oma mainet täis sittudagi.
Mitte IIAL, mitte MINGIL JUHUL
Ei taha ma enam KUNAGI kuulda ühtki sõna sellest firmast.
Mul on selline allasurutud viha nende vastu praegu.
Et ma ei leia piisavalt halbu sõnu isegi.

Ja kes oli see naiivitar, kes uskus,
Et MASU ajal on firmad sunnitud kliendi pilli järgi tantsima,
Sest aeg on raske ja raha on vaja??!
Haahhhh....