Oskused ei kao...

...


♥ ♥ ♥


Et me ikka suudame.
Ma pean ainult kaks minutit mina ise olema.
Naerma (liiga rämedalt), 
Nalja tegema (liiga rõvedalt),
Riidesse panema (täiesti sobimatult), 
Astuma (nagu hobune/jõehobu/marrsiv sõdur),
Midagi ütlema (lollisti, sobimatult/idiootlikult), 
Vaikima (nagu mingi sein/kivi/poolearuline).

Ma pean ainult korraks end unustama.
Hetk.
Olema mina ise.
Ja kui ma kohe ei torma end õigustama
Või selle eest andeks paluma, 
Siis...




♥ ♥ ♥


Kas teate, et ma suudan miljonil erineval viisil
Oma ema endast välja ajada, vihastada, 
Pettuma panna, solvata, haavata jnejnejnejne.
Miljonil eri viisil.
Ja see on mulle nii lihtne.
Üks žest. Üks hetk. Üks liigutus.
Ma suudan seda kinnisilmi, keset ööd, keset päeva, 
Tahtlikult, tahtmatult...
Ma võin seda teha nii, 
Et see on viimane asi, mida ma soovin.
Aga miski minus lihtsalt päästab temas need emotsioonid valla.
Kontrollimatult.


♥ ♥ ♥


Kas teate, et ma tean ainult käputäit viise, 
Kuidas oma ema õnnelikuks teha.
Ma võin ta maha rahustada, teda lohutada, 
Teda kuulata, teda mõista, 
Ta naerma panna...
Vaid käputäis. ja vahel veavad needki alt.
Ja kõik need viisid on minu jaoks pingutus.
Mingi tegevusmeetod erilisteks puhkudeks.
Sest ma pean end kontrollima,
Ma pean mingisse rolli asuma, ma pean töötama, 
Et asi õnnestuks. 
Tahtlikult või tahtmatult.
Aga ühes olen ma kindel.
Ta on kõige õnnelikum neil hetkedel, 
Kui ta näeb kõige vähem seda, kes ma tegelikult olen.
Ta ei teagi, kes ma olen oma sõpradele, 
Kuidas ma tegelikult käitun, millest ma räägin või mõtlen.
Tema jaoks olen ma 99% ajast tsenseeritud.
Softcore versioon iseendast.
Mul on tema jaoks eraldi unistused, eraldi jutud, 
Eraldi käitumismaneerid, eraldi suhtumine...
On maailm ja on tema.
Ja ta väsitab mind.
Ja ta paneb mind ALATI, ALATI tundma, 
Nagu oleksin ma lati alt läbi jalutanud.
Alati tundma end, nagu ma poleks piisav.
Ma vihkan seda tunnet.
Ja ma vihkan  ennast, et ma ei suuda...
Mida siis?
Olla tõeline? Olla piisav?
Kui ma teaks.


♥ ♥ ♥


Ma vihkan, et ta ei küsi küsimusi.
Ma vihkan, kui ta lihtsalt lajatab ja teda ei huvitagi.
Ma VIHKAN, kui teda ei huvita, 
MIKS ma naeran, MIKS ma nii riietun, 
MIKS... Miks, miks, miks.
Ja eriti vihkan ma seda, 
Et kõige mustematel hetkedel ma ikkagi nutan.
Kuigi sai ju lubatud, et enam mitte.
Võõraste pärast pole mõtet.


♥ ♥ ♥


Ainult töökaaslased.
Majakaaslased.
See on kõik.
Nii kaugele endast, ainult selle piirini võin ma ta lasta.
Sest kohe, KOHE, kui ma valvsuse kaotan
Ja natuke nõrgem olen, 
Teeb ta haiget.
KOHE.
Lihtsalt sellega, kes ta on.
Ja ma olen praktiliselt veendunud,
Et mina teen talle ka.
Lihtsalt sellega, et ma olen.
Ja ma vihkan seda ka.
Piirid paika, tüdruk.
Piirid paika.

♥ ♥ ♥

Ahjaa.
ja miks ma naersin nii sobimatus kohas?
Läksin koeraga õue.
sadas poolekiloseid lörtsilärakaid.
Ma ajasin teda maja ees neli ringi taga, 
Et ta toa uksest kaugemale läheks, 
Aga ta jooksis ikka ukse juurde tagasi.
Tulime sisse, panin rihma kaela talle.
Ja pmst ta ei tulnud enam esikust välja :D
Rebisin, mis ma rebisin, ta oli nagu tammepakk :D
Minu musi :D
Sellepräast siis panime kombe selga.
Ja neli minutit hiljem ei tulnud enam lörtsitörtsugi.