Ma ei tea, mis see on,
Aga kui mul on halb või kurb või valus...
Ma ei oska ega taha seda jagada.
Mulle on seda ette heidetud.
Et ma pean nagu alati see tugev olema,
Ma võin teiste jaoks 24/7 olemas olla,
Aga oma muredega ma eriti kellegi poole ei pöördu.
Ja see on tõsi.
♥ ♥ ♥
Kui ma tunnen, et ma ei suuda end enam koos hoida
Või et ma jõuan sellesse staadiumisse,
Kus ma enam ei jaksa head nägu teha,
Siis ma blokeerin maailma ära ja lähen minema.
Oma tuppa, Võsule, sõitma...
Ükskõik.
Whatever it takes,
Aga ma ei saa end sellises olukorras jagada.
Ma olen proovinud.
Aga...
Sellel hetkel...
Sellest pole kellelegi kasu.
Ja kui mina kildudeks purunen, my friends :D,
Siis on see korralik purunemine.
I rip apart.
Ja sellisel hetkel on parim,
Mida ma oma kallite heaks teha saan,
Minema minna ja seda mitte nende õlule panna.
♥ ♥ ♥
Niisiis...
Ma tean, et on neid, kes tahaksid,
Et ma end rohkem jagaksin.
Ja ma tahaksin seda vahel isegi teha...
Aga alati enne seda viimast sammu
Ma lihtsalt...
Ei saa.
Ma ei oska ja ei saa ja...
Mida oleks mul teile sellises olukorras anda?
Okkeanitäis valu ja alandust ja pettumust ja kibestumust?
See on VIIMANE, mida ma teile tahan.
Ja olgem ausad.
Enamuse ajast on kõik kontrolli all.
Ja ma olen enamuse ajast täiesti õnnelik.
♥ ♥ ♥
Teate, et kui seda endale piisavalt korrutada,
Siis see saabki tõeks? :)
No comments:
Post a Comment