Someday...

Mida rohkem ma sellele mõtlen, 
Seda segasemaks kõik muutub.
Lootus, et mul lastakse kunagi lihtsalt olla, 
Hakkab juba isegi kõige hämaramas tulevikus kahtlane tunduma.
Ma olen kärsitu ja vihane ja väsinud ja kurb.
Ma tahan aega, et ise kõik paika panna, 
Ma taha rahulikult aega otsustamiseks ilma, 
Et keegi mind tagant sunniks.
Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, 
Vist ka vähem seda, et nii pagana paljud mulle pidevalt
Parimat sooviksid.
Selle parimaga kaasnevad tavaliselt kõned ja soovitused,
Nõudmised ja lootused ja usk, et kusagil minus on mingi parem mina.
No ei ole.
Kahju küll, eks.
Võtke järgmine huviobjekt.
Ma pole kellelegi valetanud, pole näidelnud, pole pingutanud.
What you see is what you get.
Ja te ei saa koos minuga eriti palju. Sorry.
Ma tean, ma tean...
Minus on potensiaali ja võimalusi ja...
Aga kurb fakt on:
Ma ise olen eluga...
Perse, keda ma petan?
Ei ole ju rahul.
Ma tahaksin kõva häälega nutta lihtsalt, 
Sest kõik on  nii nõme ja küündimatu ja asjatu.
Et see, et ma olen päevast päeva suhteliselt õnnelik
Koltub fakti ees, et mul pole kuu lõpus sentigi raha.
Et see, et ma suudan endaga täiesti rahul olla
Tehakse pihuks ja põrmuks mõne sõnaga.


Mul on süda paha sellest kõigest.
Mul on tunne, et ma torman ühest eesmärgist teiseni vaid selleks, 
Et hääled mu peas vait jääksid ja mul mõelda laseksid, 
Aga seda ei juhtugi kunagi.
Ma olen enne valmis oma elu totaalselt perse keerama
Kui sel ajal kõik parastavad ja moraalitsevad hääöed vait oleksid
Kui elama ideaalset elu koos kõigi nende soovitustega.
Ma ei taha suunamist, ma ei taha enam mitte midagi.
Ma tahan oma peaga mõelda ja ise otsustada.


Mida kuradit sa minust siis tahad?
Sa räägid mulle asju, millest ma midagi teada ei taha
Ja ma ei saa sinna midagi parata,
Aga sa ei saa samal ajal ka oodata, et ma huvituksin
Või omaks võtaksin. Seda ei juhtu.


Ma olen nii väsinud sellest lollusest iseenda isiku suhtes.
Väsinud, et mu tagasihoidlikud mõtted
Võetakse kusagilt üles ja võetakse neid südamesse.
Et ma olen pidevalt kedagi solvanud või haavanud
Või oma olemisega pole ma kunagi KÕIGILE piisavalt hea, 
Et ALATI on KUSAGIL KEEGI, 
Kes tahaks üht või teist või kolmandat.
Ma ei jaksa, ma ei taha, ma ei...
Kas te siis aru ei saa, et see sööb mu elusast peast ära???


See pähe taotud hirm ja vajadus pidevalt kõiki õnnelikuna hoida.
See ebakindlus enda suhtes.
See eluaegne vajadus olla kõigiga lahke ja viisakas
Ja sellega omakorda kaasnev vajadus teeselda
ja keelde hammustada ja mitte iialgi öelda, 
Mida ma TEGELIKULT mõtlen.
See tunne nagu mu aju ja süda plahvataksid iga hetk, 
Mida ma nüüd juba aastaid kaasas olen kandnud
Ja ükskõik milline joomine või lollus ei vii seda ära.
Vajadus nutta ja karjuda ja sõimata ja lõhkuda, 
Sest kuidagi tuleb seda rõhku vähendada, 
Aga samas teadmine, et see poleks korralik ega viisakas ega...
Ja see raev, sest kõik pole täiuslik?
See podiseb edasi.
Sest mitte kuradi miski pole täiuslik
Ja mina olen kõige ebatäiuslikum veel...

All that I'm after is life full of laughter...

Looming algab seal, kus unistused surevad...
Või midagi sellist.

Sometimes time just slips away.
Nii pagana raske on ennast tõestada, 
Kasvõi ainult iseendale.
Nii pagana raske on kõigile ootustele vastata, 
Kasvõi ainult iseenda omadele.
Ehh.

On liiga hilja, et arukat juttu ajada.
Mul on vaja ära saada.
Does that make sense?
Ma tahan kusagile mitte liiga kaugele, 
Tahan terve öö kusagil vee ääres olla
Ja lõpuks päikesetõusu näha.


Ma peaksin tegelikult magama minema.
Ja tegelikult pole mul juba teist ööd 
Üldse und.
I need help.

One day we'll make it

Ma vaatan imestuse ja imetlusega ringi
Ja see on maagiline, 
Kui erilisi, tavalisi, häid, kohutavaid inimesi olemas on.
Kui erinevalt nad mõtlevad, 
Kui kummaliselt nad arutlevad, 
Kui erinevad on nende soovid ja lootused.

Ma vaatan ringi ja näen neid kõiki.
Ja ma tahaksin näha nende peadesse
Ja kuulda nende mõtteid 
Ja tunda nende tundeid.
Ma tahaksin näha seda ühte hetke, 
Mis minu jaoks on ideaalne,
Läbi saja erineva silmapaari.
Ma tahaksin näha sadat erinevat hetke.

Nad on kõik nii erilised, ilusad ja omanäolised.
Ja nad kõik varjavad ennast.
Lollide naljade taha, 
Vaikimisse, 
Endasse...
Nad kõik varjavad ennast
Ja vahel tahaksin ma teada, 
Miks.


Ja igaühel, igal viimsel kui ühel
On rääkida mingi lugu.
Enamasti mitte eriti ilus, 
Alati mitte väga õnneliku lõpuga.
Ja ma loodan nende kõigi pärast, 
Et neil on vähemalt üks inimene, 
Kellele nad on oma loo ära rääkinud.
Vaikus on valus.
Peitmine on raske.
Ma tahaksin, et teil kõigil oleks sõpru.
Nad on vahel parim asi maailmas,
Mida omada.


Maailm on nii kohutavalt suur, 
Elu on nii kohutaalt trikikas...
Ja sul on vaja kedagi, 
Kes sind veidigi ankurdaks.
Sul on vaja, et keegi sind vahel ootaks.
Vaja, et keegi sind vahel püüaks.
Et keegi sind vahel hoiaks.
Sul on vaja tunda, et keegi kusagil ootab sind.
Usu, isegi kõige küünilisem ja eraklikum vajab seda.
Vahel.


Mõnikord ma mõtlen, 
Et tõeline sõprus on see, 
Kui on olemas tõeline vaikus.
No words needed.
Et see tõesti näitab juba midagi.
Miks täita kõikvõimalikud pausid helidega?
Miks mitte lihtsalt OLLA ja tõeliselt elada,
Ilma muretsemata, ilma hirmuta...
Ja siis olen ma nendega koos 
Ja nad pole KUNAGI vait
Ja siis ma tunnen, et piisab ka sellest, 
Kui ma lihtsalt kohal olen ja vahel ise vaikin
Ja lihtsalt JÄLGIN ja püüan mäletada.
Nad ei mõista vist, et ma seda vahel tahan
Ja nad ei saa mu vaikimisest õigesti aru, 
Aga... Kas see ongi nii tähtis?
Ma ei oskaks end seletada ka :)


Mõned hetked kestavad igavesti.
Mõned inimesed jäävad igaveseks, 
Sest nad on olnud neis hetkedes.
sa võid tunda ena nii imepisikese ja ebavajalikuna, 
Sa võid arvata, mida soovid...
Ma ei pruugi sind isegi eriti tunda, 
Aga kui ma olen sind näinud, 
Siis olen ma püüdnud su silmi
Ja soovinud lugeda su mõtteid.
Ja sa oled minu peas ühes neist hetkedest.
Ja kui see polnud mina, oli see keegi teine.
KEEGi KUSAGIL on sind näinud.
Ma mõtlen tõeliselt näinud.
Keegi kusagil mäletab sind terve oma elu, 
Sest sa olid temaga mõnes ideaalses hetkes.
Keegi kusagil mõtleb sinu peale ikka ja jälle.


Ja ma ei suuda seda piisavalt tihti korrutada:
Mine, ela, ole, tee midagi, mida sa armastad!
Unusta hirm, unusta kahtlused, 
Visku üks kordki elus pea ees tundmatusse vette, 
Piltlikus mõttes!! :D
Tee seda! Ära lase endal kahelda!
Sa elad selle ühe korra, 
Sa omad seda suurepärast maailma, 
Sa võid olla ja teha MIDA IGANES!
Maailmas on nii palju uskumatult häid inimesi, 
Nii uskumatult palju lootust ja armastust...
Ainus, mis sind tagasi hoiab, oled sa ise.


Vahel ma istun kusagil hästi vaikselt...
Ja lasen kõigil teistel kogu rääkimise töö ära teha.
Ja lihtsalt jälgin nende silmi.
Kus nende pilk peatub, 
Mis värvi nende silmad TEGELIKULT on, 
Keda nemad jälgivad, 
Kas nende silmad naeravad või ei.


Uskumatu, kui ainulaadsed nad kõik on.
Ja kui palju sa tegelikult näed, kui sa süüvid.
Need silmad, mis tundusid hallid, 
On päikese käes rohelised ja nende põhjas on pruuni.
Pruunid silmad on päikeses kuldsed ja vahel peaaegu mustad.
Nende taga on terve maailm, 
Nende taga on terved elud.


Kellegi pähe nägemine on raske, 
See on vahel raskem kui sa arvaksid.
Aga vahel tasub see nii väga ära.
Ja vahel saad sa teada asju, 
Mis pole kurvad ega jubedad ega masendavad, 
Vahel on need ilusad ja õnnelikud ja innustavad.
Mõned inimesed, kes seda endast ei usu, 
Suudavad panna kokku uskumatult ilusaid mõtteid
Ja öelda uskumatult õigeid asju.
Uskumatult õiges kohas.


Inimesed on kõigest hoolimata tundma õppimist väärt.
Iga viimane kui üks.
Armastust, julgust, lootust!

http://www.youtube.com/watch?v=AQHv-fhHq9Y&feature=related

Something in the air

Ma ei oska sellest rääkida,
Millest ma rääkida tahtsin.
Lihtsalt...
Ma tahan teada, kas päriselt on ka olemas
Selliseid peresid ja selliseid suhteid
Nagu ameerika filmides pidevalt näidatakse?
Ja kas asi on kuidagi kasvatuses või usus
Kui asjad nii ongi?

Ma just praegu vesistasin, 
Sest filmis luges ema oma lastele unejuttu.
Eriti tobedat ka veel.
Lillinuusutavast härjast vms.
Go figure.

By The Way

Ma otsustasin, et mul on vaja hobi.
Sellist harivat ja huvitavat.
Kõik maailmas tegelevad millegagi
Ja mina molutan niisama.

See peaks olema midagi lahedat
Ja sellist, millest annaks blogida kahh.
Ühesõnaga, kudumine jääb ära, kei?
Blogipostitused teemal:
Ma lasin silma vardalt maha!! OMGOMGOMG
Ei huvita vist eriti kedagi.

Jah, ma sain inspiratsiooni.
Lugege raamatut/vaadake filmi:
Julie&Julia
Ja nüüd ma tahan ka millegi lahedaga hakkama saada!
Et siis...
Pakkuge midagi!
Ja jahhh, ma mõtlen SIND!
ma tean küll, et siin blogis käib 
Keskeltläbi 5 inimest päevas
Ja ma tahan, et igaüks neist ajusid ragistaks.

Või no okei, 
Te võite ka pakkda asju, 
Millest te lihtsalt arvate, 
Et oleks lõbus ja lahe lugeda.

Miks mul on tunne, et keegi ei võta vedu? :D

Mmm, ma võiks näiteks...
Aa, ei, parem mitte.
No mõelge siis! :D

Future looks bright

Kapsauss on taaskord ühel väikesel puhkusel
Ja mina olen taaskord jalutu :)
Ma ei tea, kuidas see nii läks, 
Et ma oma autost nii sõltuma hakkasin, 
Aga here it is.

Nüüd on ees ootamas Inglismaa, 
See suur-suur haige unistus.
Noh, possibly letaalne kaa, 
Arvestades masse, mis seal ringi liiguvad
Ja kahte väikest meid, kes me asjast muhvigi ei jaga :D
Ma loodan, et ma päris ära ei sure
ja et ma näen kõiki neid, keda on vaja näha!
Mm, link teile siia ilastamiseks:

http://uk.sonispherefestivals.com/line-up/

Jah, see on tõesti nii äge :)
Ja noh, enne seda võiks ühe hiinaka-õhtu teha, 
Mul on päris mitu huvitavat netist leitud
Nuudlite retsepti, mida võiks proovida :D
Ja ujuda tahaks
Ja juulis, 24-25 ntx, 
Väike road trip mööda eestit?
Telgiks kusagil Pärnus või ma ei tea, 
Sõidaks ringi, vaataks huviväärsusi...
Oiii, mulle meeldivad sellised asjad!

Palun öelge mulle, et me teeme seda!
Savi majanduslangsest ja rahapuudusest!
Ausalt, lihtsalt lähme ja teeme ja ongi.
See oleks super, väga hea lahkumispidu!

Ja miskit veel.
Ikkagi üks hullemaid/lahedamaid/suuremaid üritusi, 
Kuhu mu jalg arvatavasti iial satub :)

Good, better, best

Eile oli mõnus rahulik õhtu.
Kõigepealt väike soolaleivakas Mässi juures,
Väike seltskond ja vestlusring...
Siis tüdrukud Lokaali ja ise Kärasse.
Väga vaikne ja tühi oli, kui kohale jõudsin, 
Plaan alguses ehk tunnike olla ja siis koju.
Ivari ja Märt olid puldis, 
Ma sain kohe alguses käpa sisse 
Ja kõiki neid hädi-häid lugusid, 
Mis õhtu sisse juhatasid.
Kriss saabus hiljem ka sinna, 
Mõnus oli.
Kuidagi juhtus, et me tulime alles poole kolme ajal ära :)

Tegelikult olen ma viimasel ajal
Pidevalt kusagil millegi kallal ametis
Ja uneaega kipub väheks jääma.
Päeval ma ainult magaksin ja kui pimedaks läheb, 
Siis elu alles algab :D
Natuke off graafik,
Sellega peaks midagi ette võtma tegelt.


Kohutavalt ilus suvi on alanud!
Võtke minust eeskuju,
Tooge miniseelikud kapist välja, plikad, 
Ja suva neist lubivalgetest jalgadest
Ja sajast lisakilost! :D
See on, muide, esimene suvi üle 18 aasta mul, 
Kus ma miniga avalikes kohtades liigun :D
Hehh, practically the first :)
 

Living a dream

Mõned hetked on seda väärt.
Seda, et nende juhtumine võtab nii kaua, 
Seda, et nad ei ole tihti see mida sa lootsid.
Mõnikord on ootamatused paremad kui plaanid.
Mõnikord inimesed üllatavad sind.
Mõnikord on kõik lihtsalt nii ideaalne, et...


Vahel, kui asjad on JUST õiged, 
Tahaksin ma istuda hästi-hästi vaikselt, 
Isegi liigutada ei taha, 
Lihtsalt seda kõike segamatult vaadelda.
Ideaalseid hetki juhtub harva
Ja nad kipuvad sind jalust rabama.


Ma TAHAN olla noor ja loll,
Ma ei taha veel suureks ja vastutustundlikuks saada.
Ma tahan keset ööd kesklinnas tantsida
Ja sõpradega telkimas käia 
Ja filme vaadata ja ujuda ja naerda...
Ma TAHAN mitte kellelegi aru anda,
Omada mitte sentigi raha ja sellest mitte hoolida, 
Ma tahan, et nad oleksid mul alati, alati olemas
Ja ma tahan nende jaoks olemas olla.
Ma tahan istuda nendega päikeseloojangu ajal rannas, 
Sel ajal kui mõni neist mind liiva sisse kaevab, 
Mis siis, et ma olen täies riides
Ja oodata loojangut ja kuulata neid kohutavalt laulmas.
Ma tahan, et nad oleksid kogu aeg nii heas tujus.


Ma tahan reisida, ma tahan suu ammuli maailma vahtida
Ja mitte uskuda, et selliseid kohti on olemas.
Ma tahan unistada oma lolle, tobedaid unistusi
Ja mitte hoolida, et nad on lollid ja tobedad.
Ma tahan kallistada ja armastada ja käest kinni hoida.
Ma tahan nad kuhugi tasku põhja ära peita
Ja neid ainult endale hoida.

Just sellepärast ma käingi, kaamera peos
Ja teen pilte ka kõige pisematest asjadest, 
Sest ma tahan neid erilisi hetki kuidagigi säilitada.
Et nad oleksid olemas. 


Mul on nii palju armastust terve maailma vastu, 
Et see on peaaegu ebaloomulik.
Ja ma TAHAN olla noor ja naiivne
Ja mitte kaotada veel usku sellesse, 
Et kõik inimesed on tohutult ilusad ja head, 
Kasvõi sügaval sisimas.
Ma TAHAN hoida kinni oma roosadest prillidest.
Ma tahan olla meeletult, valusalt, uskumatult
ÕNNELIK.

Hopeless.

Arvutid on nagu koerad.
Ei, päriselt ka.
Arvutid on nagu koerad
Ja nad haistavad su hirmu nende suhtes.
Just eile tabasin ära.
Mul pole elus mitte MINGIT probleemi olnud
Seoses IT-ga...
Okei, saate aru küll, et nii see olla ei saa.
Ma mõtlen siin sellist enda jaoks lahendamatut probleemi.
Et noh, natuke mõtlen, nokitsen ja korras.


Aga mu ema...
Vat see on teine lugu.
Tal on koguaeg ja koguaeg ja KOGU AEG
Selliseid IT-katastroofe.
No jah, tema jaoks on katastroof see ka, 
Kui ta ei saa tööarvutis õ-tähte teha
Või kui arvuti ootamatult lehe kinni lööb, 
Sest ta ei oska iseseisvalt kopida.
Aga tal on kohe selliseid võimatuid missioone ka.
No et ID-kaardi lugeja viskab ühel hetkel sussid püsti.
Terva tarkvara on vaja uuesti peale tõmmata, 
Et see jälle jonksu saaks.
Või...
Ma ei teagi, mul ei tule kohe meelde.
No ta maadleb nende arvutitega ikka nii...


Njah.
Ja mul on jälle arvutitega ja koertega selline loll
Kindlusetunne ja kartmatus.
Et nooo, mis siin ikka juhtuda saab...
Et ega see iiiiilus kutsukesekene mulle ju miskit tee
Või no palun, see on arvuti, see ONGI selleks mõeldud :D
Ja enamasti pääsen terve nahaga.
No lihtsalt liiga loll, et karta vms :D

Huvitav...

Nädalavahetusel oli Leeni ja Kadi sünna, 
Oli palju ringitormamist ja probleemidega tegelemist.
Draamat ja draamat ja draamat.
Tegelikult oli hea mõneks ajaks Rakverest eemale saada, 
Kusagil lõuna-Eestis end lõdvaks lasta
Ja lihtsalt olla ja suhleda ja puhata, 
Nii palju kui seda kõike 24 tunni sisse mahtus.
Nüüd veel jaanipäev üle elada ja siis..


Juuli.
Kõik need plaanid, kõik need soovid...
Igale poole tahaks jõuda, aga kõik pole võimalik.
Eks näeb, mis saab.
Inglismaa on napi nelja nädala pärast, 
See saab super olema...
Ja kui raha oleks rohkem, ootaks jaanipäeva ka
Suurema innuga kui hetkel.


Ja üldiselt ma siiski ei kurda.
Raha on küll vähe, aga samas olen ma ise nii tahtnud.
Elada plaanist plaanini.
Elada ühest ootusest teise.
Ja mulle tohutult meeldib, et kui üks unistus on täitunud, 
Ootab järgmine juba ees.
Annab elule hoopis teise maigu :)


Nii, aga mis ma siin ikka niisama jahun!
Tahtsingi ainult öelda, et ma olen elus, 
Et 29. juulil kell 21 võite tulle Tallinna lennujaama
Meid Leeniga Londonisse saatma ja...
Elu on tegelikult ikka kuradima lahe, 
Kui prioriteedid paika saavad!!
Rock on, people!


See suvi on kuidagi eriti lahedalt alanud :)

Feeling... Empty.

Kõik need inimesed, kõik need õhtud, 
Millest mulle märkamatult saavad varahommikud...
Ma olen lihtsalt täiesti tühi.
Täiesti-täiesti kurnatud hetkel.
Tahaks 24h magada ja siis uue pilguga näha.

Täna sain ma aru.
Igas inimeses, ükskõik kui pntras ta on, 
Ükskõik milline...
Igas inimeses on kohutavalt palju armastust ja õrnust.
Kurb on see, kui ta ei oska või ei julge
Seda välja näidata.
Igal inimesel on oma nõrkused, 
Ja seda mitte halvas mõttes, 
Aga just... Sellised pehmed kohad.
See võib olla mingi inimene, 
Kasvõi loom või... Misiganes.
Aga see on igas inimeses olemas.
Ja igaüks leiab mingi väljundi, 
Et oma pehmet poolt jagada.
Kummaline ja ... 
Lootustandev?

Kohutav, kuidas ma suudan nii hinge võtta
KÕIKE, mis minu ümber toimub.
Ma lihtsalt tunnen, kuidas ma valutan üle terve keha, 
Kuidas kogu mu emotsionaalne tasakaal kaob, 
Ma lihtsalt täielikult kipun üle võtma
Oma seltskonna emotsioone.
Ja see on raske.
Sellepärast ma püüangi olla koos nendega, 
Kes on rõõmsad ja rahulikud ja naljakad ja...
Ja siis vahel juhtub, et ma satun ümbrusse, 
Kus kõik on peaaegu füüsiliselt raske ja hämar...
Ja ma kaon täiesti sinna sisse ära.
See on hirmutav ja kummaline.
Energiavampiiri elumured.

Nüüd tahaks lihtsalt magada ja magada ja magada.
Ja kummaline küll, aga peatäie nutta ka.
ja kõik läheb paremaks.
Homme on jälle uus päev. 
Homme on jälle ilus.

Armastan.
Ööd!

100 aastat...

Vahepeal on nii palju toimnud.
Enamus sellest on olnud hea või fantastiline.
Ja ma kohe ei oska siia kirjutada sellest:
Helsinkist, koosolemistest...
Need on sellist emotsiooni täis, 
Et ma kardan, et ei suuda seda edasi anda.
Ma olen viimasel ajal üldse selle joone võtnud, 
Et ma ei piira ennast enam mälestuste tekitamisega.
Et ma tõeliselt NAUDIN kontserti
Selle asemel, et teha tuhat fotot ja videot.
Ja ma tõesti NAUDIN häid aegu, 
Mitte ei koosta mõttes nende kohta jooksult
Blogipostitust või Twitteri sissekannet.

Mingil hetkel ma tabasin igatahes ära, 
Et paljud suurepärased kontserdid olen ma veetnud
ideaalset võtet oodates ja kaamera sätteid muutes
Mitte muusikat kuulates või kaasa röökides :)


Helsinki, Helsinki, Helsinki...
See oli... Tõsine once in a lifetime.
Ma usun.
Minu jaoks vähemalt.
Ma olen suht valmistunud, et see oli mul ainus kord
Neid laivis näha.
Samas, kui võimalus avaneks...
Ma ei kahtleks hetkegi!
Nad olid tõesti-tõesti võimsad.


Auto laguneb igast otsast.
Õudne tunne tekib, et tal enam pikka iga pole.
Ja ma ei tea, mida ma ilma oma vabaduseta peale hakkan.
Mul on eluliselt vaja võimalust
Lihtsalt minema kihutada ja omaette olla.
Vabadust otsustada ja minna ja tulla ja teha.
Ma ei tea, mis saab.


Samas, ema läheb nagunii Soome poole aasta pärast...
Kui sinnamaani vastu peaks, siis...
Siis oleks kõik mõnevõrra parem jälle.
Ja ma tean, ma tean...
Enamus ootab kummalise twisted huviga, 
Millise käki ma sellest iseseisvusest välja pigistan.
Aga seekord on mul kindel otsus.
Sügisest kooli tagasi ja iseendaga hakkama saada.
Tõestada iseendale ja neile iroonikutele, 
Et ma pole päris nii infantiilne, 
Kui nad minust usuvad.
Ja et ma tegelikult tean, mis ma teen.
Ja ma OLEN vastutusvõimeline.
Ja teate, miks see kõige raskem on?


Sest ma olen sellist tüüpi inimene, 
kes enda kohta sitta arvamust kuuldes
Ei püüa end mitte igahinna eest rehabiliteerida, 
vaid ma annan automaatselt igasugustes püüdlustes alla.
Ma pigem pingutan rohkem, 
Et seda sitta arvamust veelgi üle võlli keerata, 
Aga kriitika ei pane mind end paremuse suunas liigutama.
See on terve mu elu nii olnud.
Ma funktsioneerin paremini, 
Kui mind rahule jäetakse.
Komplimendid pole minu jaoks ka elulised.
Aga see äraspidine psühholoogia on surnud tee.

Ma tegelt lootsin, et täna on ilus ilm
Ja ma saan endale selle suve esimese õrna jume, 
Aga noh, gotta go with what you got.
Et siis pilvine.
Noh, teeme midagi head süüa siis.
Musid, kallid!


P.S. Ja kes minust TÕESTI überhuvitatud on
      Ja tahaks mulle ette heita siinset kehva
      Postitamissagedust:
      Jälgige mind hoopis Twitteris:
      Arbuusisuhkur Twitterdab!!

http://twitter.com/Arbuusisuhkur

P.P.S. Ja hoiatus!
         Ma tweetin puhtalt inglise keeles.
         Sorry :D 

Or maybe it just gets better now..

Ma olen lihtsalt...
Üks imelik väike tüdruk :D
Nii-nii palju asju, mida oodata, 
Nii palju plaane, 
Nii palju armsaid inimesi...
Aga ma lihtsalt...
Vist olengi end natuke ära kulutanud.
Osad asjad hõõruvad hinge.

Ma tahan tegelikult lihtsalt, 
Et laupäev oleks äge.
Et ma saaksin igatpidi end ära kaotada
Ja siis uuesti leida.
Ma tahan seigelda ja vinguda
Ja rokkida ja tantsida ja laulda.
Ja ma tõesti loodan, et see lähebki nii.
Mul on seda lihtsalt nii väga vaja.