Someday...

Mida rohkem ma sellele mõtlen, 
Seda segasemaks kõik muutub.
Lootus, et mul lastakse kunagi lihtsalt olla, 
Hakkab juba isegi kõige hämaramas tulevikus kahtlane tunduma.
Ma olen kärsitu ja vihane ja väsinud ja kurb.
Ma tahan aega, et ise kõik paika panna, 
Ma taha rahulikult aega otsustamiseks ilma, 
Et keegi mind tagant sunniks.
Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, 
Vist ka vähem seda, et nii pagana paljud mulle pidevalt
Parimat sooviksid.
Selle parimaga kaasnevad tavaliselt kõned ja soovitused,
Nõudmised ja lootused ja usk, et kusagil minus on mingi parem mina.
No ei ole.
Kahju küll, eks.
Võtke järgmine huviobjekt.
Ma pole kellelegi valetanud, pole näidelnud, pole pingutanud.
What you see is what you get.
Ja te ei saa koos minuga eriti palju. Sorry.
Ma tean, ma tean...
Minus on potensiaali ja võimalusi ja...
Aga kurb fakt on:
Ma ise olen eluga...
Perse, keda ma petan?
Ei ole ju rahul.
Ma tahaksin kõva häälega nutta lihtsalt, 
Sest kõik on  nii nõme ja küündimatu ja asjatu.
Et see, et ma olen päevast päeva suhteliselt õnnelik
Koltub fakti ees, et mul pole kuu lõpus sentigi raha.
Et see, et ma suudan endaga täiesti rahul olla
Tehakse pihuks ja põrmuks mõne sõnaga.


Mul on süda paha sellest kõigest.
Mul on tunne, et ma torman ühest eesmärgist teiseni vaid selleks, 
Et hääled mu peas vait jääksid ja mul mõelda laseksid, 
Aga seda ei juhtugi kunagi.
Ma olen enne valmis oma elu totaalselt perse keerama
Kui sel ajal kõik parastavad ja moraalitsevad hääöed vait oleksid
Kui elama ideaalset elu koos kõigi nende soovitustega.
Ma ei taha suunamist, ma ei taha enam mitte midagi.
Ma tahan oma peaga mõelda ja ise otsustada.


Mida kuradit sa minust siis tahad?
Sa räägid mulle asju, millest ma midagi teada ei taha
Ja ma ei saa sinna midagi parata,
Aga sa ei saa samal ajal ka oodata, et ma huvituksin
Või omaks võtaksin. Seda ei juhtu.


Ma olen nii väsinud sellest lollusest iseenda isiku suhtes.
Väsinud, et mu tagasihoidlikud mõtted
Võetakse kusagilt üles ja võetakse neid südamesse.
Et ma olen pidevalt kedagi solvanud või haavanud
Või oma olemisega pole ma kunagi KÕIGILE piisavalt hea, 
Et ALATI on KUSAGIL KEEGI, 
Kes tahaks üht või teist või kolmandat.
Ma ei jaksa, ma ei taha, ma ei...
Kas te siis aru ei saa, et see sööb mu elusast peast ära???


See pähe taotud hirm ja vajadus pidevalt kõiki õnnelikuna hoida.
See ebakindlus enda suhtes.
See eluaegne vajadus olla kõigiga lahke ja viisakas
Ja sellega omakorda kaasnev vajadus teeselda
ja keelde hammustada ja mitte iialgi öelda, 
Mida ma TEGELIKULT mõtlen.
See tunne nagu mu aju ja süda plahvataksid iga hetk, 
Mida ma nüüd juba aastaid kaasas olen kandnud
Ja ükskõik milline joomine või lollus ei vii seda ära.
Vajadus nutta ja karjuda ja sõimata ja lõhkuda, 
Sest kuidagi tuleb seda rõhku vähendada, 
Aga samas teadmine, et see poleks korralik ega viisakas ega...
Ja see raev, sest kõik pole täiuslik?
See podiseb edasi.
Sest mitte kuradi miski pole täiuslik
Ja mina olen kõige ebatäiuslikum veel...