Taking a chance.

See on nii paratamatu, nii lootusetult omane
Tervele inimkonnale:
Otsida armastust, 
Pühendada sellele eeposeid ja eluaegu. 
Inimesed on kummalised.
Nii palju meeleheidet,
Nii palju pisaraid ja valu, 
Nii palju...
Nii palju rõõmu ja naeru, 
Õrnust ja inspiratsiooni
Selle ühest haprast emotsioonist.


Ja ma näen, 
Kuidas see tähendab erinevatele inimestele
Nii erinevaid asju.
Kuidas mõnele on see mööduv emotsioon
Ja teisele terve elu kestev meeleseisund.
Kuidas armastust lastakse käest, 
Aetakse segamini millegi muuga, 
Kuidas see tuleb ja läheb ja harva jääb.
Ma vaatan ja ma näen.
Kui palju on tegelikult maailmas armastust. 
Kui tihedalt inimlikkus sellega tegelikult seotud on.


Kui palju on maailmas armastust
Ja kuidas see tunne on ikka seesama, 
Olgu see suur või väike, 
Mehe ja naise, sõprade või samasooliste vaheline.
See on armastus siis, kui sa tunned seda poolvõõra
Või oma parima sõbra vastu.
Armastus on armastus.
Ja vahel lastakse see liiga kergelt käest.


Ärge mõistke mind valesti:
Ka armastuse aeglane tapmine
Aastate pikkuse lootusetu pingutamisega
Pole õige ja on tihti piinavamgi.
Aga liiga lihtsalt loobuda?
Poleks õiglane nii ülla tunde vastu :)