One day we'll make it

Ma vaatan imestuse ja imetlusega ringi
Ja see on maagiline, 
Kui erilisi, tavalisi, häid, kohutavaid inimesi olemas on.
Kui erinevalt nad mõtlevad, 
Kui kummaliselt nad arutlevad, 
Kui erinevad on nende soovid ja lootused.

Ma vaatan ringi ja näen neid kõiki.
Ja ma tahaksin näha nende peadesse
Ja kuulda nende mõtteid 
Ja tunda nende tundeid.
Ma tahaksin näha seda ühte hetke, 
Mis minu jaoks on ideaalne,
Läbi saja erineva silmapaari.
Ma tahaksin näha sadat erinevat hetke.

Nad on kõik nii erilised, ilusad ja omanäolised.
Ja nad kõik varjavad ennast.
Lollide naljade taha, 
Vaikimisse, 
Endasse...
Nad kõik varjavad ennast
Ja vahel tahaksin ma teada, 
Miks.


Ja igaühel, igal viimsel kui ühel
On rääkida mingi lugu.
Enamasti mitte eriti ilus, 
Alati mitte väga õnneliku lõpuga.
Ja ma loodan nende kõigi pärast, 
Et neil on vähemalt üks inimene, 
Kellele nad on oma loo ära rääkinud.
Vaikus on valus.
Peitmine on raske.
Ma tahaksin, et teil kõigil oleks sõpru.
Nad on vahel parim asi maailmas,
Mida omada.


Maailm on nii kohutavalt suur, 
Elu on nii kohutaalt trikikas...
Ja sul on vaja kedagi, 
Kes sind veidigi ankurdaks.
Sul on vaja, et keegi sind vahel ootaks.
Vaja, et keegi sind vahel püüaks.
Et keegi sind vahel hoiaks.
Sul on vaja tunda, et keegi kusagil ootab sind.
Usu, isegi kõige küünilisem ja eraklikum vajab seda.
Vahel.


Mõnikord ma mõtlen, 
Et tõeline sõprus on see, 
Kui on olemas tõeline vaikus.
No words needed.
Et see tõesti näitab juba midagi.
Miks täita kõikvõimalikud pausid helidega?
Miks mitte lihtsalt OLLA ja tõeliselt elada,
Ilma muretsemata, ilma hirmuta...
Ja siis olen ma nendega koos 
Ja nad pole KUNAGI vait
Ja siis ma tunnen, et piisab ka sellest, 
Kui ma lihtsalt kohal olen ja vahel ise vaikin
Ja lihtsalt JÄLGIN ja püüan mäletada.
Nad ei mõista vist, et ma seda vahel tahan
Ja nad ei saa mu vaikimisest õigesti aru, 
Aga... Kas see ongi nii tähtis?
Ma ei oskaks end seletada ka :)


Mõned hetked kestavad igavesti.
Mõned inimesed jäävad igaveseks, 
Sest nad on olnud neis hetkedes.
sa võid tunda ena nii imepisikese ja ebavajalikuna, 
Sa võid arvata, mida soovid...
Ma ei pruugi sind isegi eriti tunda, 
Aga kui ma olen sind näinud, 
Siis olen ma püüdnud su silmi
Ja soovinud lugeda su mõtteid.
Ja sa oled minu peas ühes neist hetkedest.
Ja kui see polnud mina, oli see keegi teine.
KEEGi KUSAGIL on sind näinud.
Ma mõtlen tõeliselt näinud.
Keegi kusagil mäletab sind terve oma elu, 
Sest sa olid temaga mõnes ideaalses hetkes.
Keegi kusagil mõtleb sinu peale ikka ja jälle.


Ja ma ei suuda seda piisavalt tihti korrutada:
Mine, ela, ole, tee midagi, mida sa armastad!
Unusta hirm, unusta kahtlused, 
Visku üks kordki elus pea ees tundmatusse vette, 
Piltlikus mõttes!! :D
Tee seda! Ära lase endal kahelda!
Sa elad selle ühe korra, 
Sa omad seda suurepärast maailma, 
Sa võid olla ja teha MIDA IGANES!
Maailmas on nii palju uskumatult häid inimesi, 
Nii uskumatult palju lootust ja armastust...
Ainus, mis sind tagasi hoiab, oled sa ise.


Vahel ma istun kusagil hästi vaikselt...
Ja lasen kõigil teistel kogu rääkimise töö ära teha.
Ja lihtsalt jälgin nende silmi.
Kus nende pilk peatub, 
Mis värvi nende silmad TEGELIKULT on, 
Keda nemad jälgivad, 
Kas nende silmad naeravad või ei.


Uskumatu, kui ainulaadsed nad kõik on.
Ja kui palju sa tegelikult näed, kui sa süüvid.
Need silmad, mis tundusid hallid, 
On päikese käes rohelised ja nende põhjas on pruuni.
Pruunid silmad on päikeses kuldsed ja vahel peaaegu mustad.
Nende taga on terve maailm, 
Nende taga on terved elud.


Kellegi pähe nägemine on raske, 
See on vahel raskem kui sa arvaksid.
Aga vahel tasub see nii väga ära.
Ja vahel saad sa teada asju, 
Mis pole kurvad ega jubedad ega masendavad, 
Vahel on need ilusad ja õnnelikud ja innustavad.
Mõned inimesed, kes seda endast ei usu, 
Suudavad panna kokku uskumatult ilusaid mõtteid
Ja öelda uskumatult õigeid asju.
Uskumatult õiges kohas.


Inimesed on kõigest hoolimata tundma õppimist väärt.
Iga viimane kui üks.
Armastust, julgust, lootust!

http://www.youtube.com/watch?v=AQHv-fhHq9Y&feature=related