Vahepeal on nii palju toimnud.
Enamus sellest on olnud hea või fantastiline.
Ja ma kohe ei oska siia kirjutada sellest:
Helsinkist, koosolemistest...
Need on sellist emotsiooni täis,
Et ma kardan, et ei suuda seda edasi anda.
Ma olen viimasel ajal üldse selle joone võtnud,
Et ma ei piira ennast enam mälestuste tekitamisega.
Et ma tõeliselt NAUDIN kontserti
Selle asemel, et teha tuhat fotot ja videot.
Ja ma tõesti NAUDIN häid aegu,
Mitte ei koosta mõttes nende kohta jooksult
Blogipostitust või Twitteri sissekannet.
Mingil hetkel ma tabasin igatahes ära,
Et paljud suurepärased kontserdid olen ma veetnud
ideaalset võtet oodates ja kaamera sätteid muutes
Mitte muusikat kuulates või kaasa röökides :)
Helsinki, Helsinki, Helsinki...
See oli... Tõsine once in a lifetime.
Ma usun.
Minu jaoks vähemalt.
Ma olen suht valmistunud, et see oli mul ainus kord
Neid laivis näha.
Samas, kui võimalus avaneks...
Ma ei kahtleks hetkegi!
Nad olid tõesti-tõesti võimsad.
Auto laguneb igast otsast.
Õudne tunne tekib, et tal enam pikka iga pole.
Ja ma ei tea, mida ma ilma oma vabaduseta peale hakkan.
Mul on eluliselt vaja võimalust
Lihtsalt minema kihutada ja omaette olla.
Vabadust otsustada ja minna ja tulla ja teha.
Ma ei tea, mis saab.
Samas, ema läheb nagunii Soome poole aasta pärast...
Kui sinnamaani vastu peaks, siis...
Siis oleks kõik mõnevõrra parem jälle.
Ja ma tean, ma tean...
Enamus ootab kummalise twisted huviga,
Millise käki ma sellest iseseisvusest välja pigistan.
Aga seekord on mul kindel otsus.
Sügisest kooli tagasi ja iseendaga hakkama saada.
Tõestada iseendale ja neile iroonikutele,
Et ma pole päris nii infantiilne,
Kui nad minust usuvad.
Ja et ma tegelikult tean, mis ma teen.
Ja ma OLEN vastutusvõimeline.
Ja teate, miks see kõige raskem on?
Sest ma olen sellist tüüpi inimene,
kes enda kohta sitta arvamust kuuldes
Ei püüa end mitte igahinna eest rehabiliteerida,
vaid ma annan automaatselt igasugustes püüdlustes alla.
Ma pigem pingutan rohkem,
Et seda sitta arvamust veelgi üle võlli keerata,
Aga kriitika ei pane mind end paremuse suunas liigutama.
See on terve mu elu nii olnud.
Ma funktsioneerin paremini,
Kui mind rahule jäetakse.
Komplimendid pole minu jaoks ka elulised.
Aga see äraspidine psühholoogia on surnud tee.
Ma tegelt lootsin, et täna on ilus ilm
Ja ma saan endale selle suve esimese õrna jume,
Aga noh, gotta go with what you got.
Et siis pilvine.
Noh, teeme midagi head süüa siis.
Musid, kallid!
P.S. Ja kes minust TÕESTI überhuvitatud on
Ja tahaks mulle ette heita siinset kehva
Postitamissagedust:
Jälgige mind hoopis Twitteris:
Arbuusisuhkur Twitterdab!!
http://twitter.com/Arbuusisuhkur
P.P.S. Ja hoiatus!
Ma tweetin puhtalt inglise keeles.
Sorry :D
No comments:
Post a Comment