Närvid on läbi, hirm on hinges...
Ja seda kõike ühe tiinsi-wiinsi koolitöö tõttu.
Kes oleks arvanud, et hale iseseisev statistiline töö
Saab sellise närvipinge ja õuduse allikaks?
Oi masendust...
Ma olen pooleldi pinnale rabeleda üritanud
Ja pooleldi vooluga kaasa läinud.
Asi on siin põhimõttes: mul on siiani kõik puhtad viied.
Ja selle töö kehv tulemus ei ole aktsepteeritav.
Mina ei tea, mis saab.
Aga ma keeldun leppimast millegagi alla nelja.
Isegi neli on üsna suur järeleandmine.
Positiivsemas võtmes:
Homme on perioodi viimane päev.
Ja selle koolinädala viimane päev ka.
Kolm tunnikest üle elada, siis saab koju pidutsema.
Sest mul on homme ka selline... Vanaks saamise päev.
Šampa on külmas, Leeni teeb köögis porgandikooki
Ja homme, kui ma makaronid maha murran ja koopasse vean,
Saab makaronisalatit kaa. Vot.
No ma nii-nii väga tahan päevakest endale,
Tahan lebotada diivanil, tahan vaadata kilode kaupa filme
Ja mõelda tonnide kaupa mõnusaid mõtteid.
Ma tean küll, et alles see võimalus mul oleks nagu olnud :)
Aga no ei olnud lõõgastavat nädalavahetust :P
Ja nüüd minu väike Muhvi eri:
Leidsin omale sünnipäevaloo.
Nüüd kuulan seda paar ringi.
Kui homne õhtusse jõuab, siis hakkan ma rõõmsaks,
It's a promise :P
No comments:
Post a Comment