Kell on neli hommikul,
Ma söön singivõikusid, kohupiimakooki
Ja luristan päris mõnusat šampat kõrvale.
Tunnen end peaaegu jälle maailmaga rahujalal.
Pagan külllll, kuidas see ikka nii on,
Et mina leian mingi sisemise rahu ja olen lill
Ja terve ülejäänud maailm on samal ajal sajaga teisel lainel?
Mul on hea ja samas olen ma nii pagana mures ja abitu.
Ma kohe ei taha olla see lollakas kuivik ja kanaema,
Aga kuidagi teisiti ka ei oska.
Ma ei salli iseennast ka neil hetkedel,
Kus ma käin ringi, murekorts otsa ees ja kaagutan.
Ma lähen nädalavahetuseks ära.
Kohe päris ära, füüsiliselt ja vaimselt ja virtuaalselt.
Olen sadade kilomeetrite kaugusel, netitu ja kirjutan vahelduseks
Tõelise pastakaga tõelisele paberile ja ei vala teile kogu oma psüühilist koormat kaela.
Lähen ja olen ja mõtlen ja ehk puhkan ka veidi...
Deemit, te jobudikud!!!
Teeme nii, et kui ma tagasi tulen, on kõik parem
Ja mitte halvem, okei??
Ma tõesti tahan ainult, et te oleksite lollid ja õnnelikud :)
Tervitan, armastan, kallistan, blablabla...
Esmaspäeval näeme!
Või umbes nii :)
No comments:
Post a Comment