Everything's just peachy

Sa kuulad, aga ei kuule. 
Sa vaatad, aga ei näe. 
Sa räägid, aga su jutul puudub mõte. 

See olengi mina hetkel. 
Ma tunnen, et peaksin olema kuidagi, 
Andma mingi panuse, 
Püüdma olla enamat... 

Ja aeg-ajalt see õnnestubki. 
Ja siis on hetked, kus terve mu jutt tundub mulle nii tühjana. 
Ja terve mu olek on tühi 
Ja ma ise olen ka nii... Tühi. 
Ja ma tean, et mu sõbrad ütleksid nüüd: 
Kõht on sul tühi! Või midagi sarnast :) 
Aga on. 
Kõik on hästi ja kõik on toredad, 
Ma ise olen lihtsalt nii valesti. 
Kas keegi ei tahaks mingil hetkel teha ettepanekut, 
Pakiks tekid pagasnikusse ja võtaks termose kaasa 
Ja läheks Uljastele näiteks. Vaataks taevast ja külmuks surnuks. 
Kas ma olen ainus, kes tahaks mõnikord lihtsalt midagi hoopis teistsugust teha, 
Minna kuhugi eemale ja samas nii üliväga mitte olla sealjuures üksi? 
Ma lihtsalt ei suuda hetkel olla üksi. 
Ja seltskondlik olla ka ei suuda. 
Või saan sellest ka mina ainuisikuliselt aru? 
Võib-olla ei paistagi välja see mu imelikkus ja tühjus :) 

Alati kui ma olen eemal, siis ma otsin. 
Ja kui ma olen kohal, armun ma uuesti. 
Mõned hetked panevad unustama, kui pragunenud me oleme. 
Ja mõned hetked kisuvad kilde välja. 

Õnnelik olla on lihtne, see on otsuse tegemine. 
Aga vahel on lihtsalt väga vaja olla natuke depressiivne. 
Ja midagi ei ole tegelikult valesti. 
Suvi saab lihtsalt läbi ja mul on kummaline ja kurb tunne, 
Et see pole nagu tegelikult alanudki. 
Ja meie suur armastusväärne ja väärakas perekond 
Kaotab kiiresti liikmeid. 
Ma ei hoia teid kinni, aga vabandage, kui ma ei suuda seda kergelt võtta.. 

Lähme ära, palun? 
Viige mind kuhugi ära. 
Oleme veel natuke koos, eks?