Ma tean...

Istume koos universumi veerel,
Kaks vaatlejat üksteise lähedal.
Sinu pillatud väikene hõbedast peegel
On linnuteeks saanud me jalgade all.

Otsin su kätt, et saaks põimuda sõrmed,
Sest pimedas pilgud ei põimuda saa.
Viimaks ometi hargnevad lahti kõik sõlmed,
Mille kõrisse sidusid vaikinud sosinad.

Peas keerlevad sõnad, mida öelnud veel pole,
Kuid mida sa kindlasti kuulama pead.
Südant ahistab hirm, et kui hetke ei tule,
Siis kaon ja sa iialgi teada ei saa:

Et kuigi ei näe ma su silmade värvi,
Tean täpselt, mis lõhnaga on sinu juus.
Ja tunnet, mis tekib, kui hoian su sõrmi,
Ei leiaks ma kunagi milleski muus.

Peas vasardab pelg, et kui kohe ei ütle,
Et langevad tähed ei eruta mind,
Sest soovida oskaksin neilt ma vaid ühte
Ja mulle on juba ju kingitud sind,

Siis lõpuks sa loobuksid ootamast sõnu,
Mida pelgab sul' öelda mu külmetav suu
Sa lendaksid ära, jättes mulle vaid valu,
Lootes kuulda neid lõpuks ehk kelleltki muult.

Ja siis tunnen kõrvas su hingamissoojust,
Kui ohates toetad mu õlale pea
Ning vaadates koos, kuis üks päike taas loojub,
Kuulen su sosinat: "Kuid ma ju tean..."


Esimene luuletus mille ma olen kirjutanud üle aasta või nii.
Pühendatud Porkunile ja Foxile ja Sellele Erilisele,
Kes hetkel nii tugevalt mu südames on :)