Imagine all the dragons!

Me käisime eile kontserdil. Imagine Dragons. Yeah, ma olen seda hetke oodanud sellest ajast saadik, kui piletid eelmisel suvel müüki tulid. Ausalt, ma ei olnud ilmselt päris esimene, kes pileti ostis, aga ma tegin nii kiiresti kui ma suutsin. Mis siis, et mul ei olnud sel hetkel mitte kedagi, kes oleks nõustunud minuga kaasa tulema. Nii ma siis elasingi detsembrini usus, et ma lähen sellele konsale üksi. Ja kuigi ma sain paar mini-paanikaatakki sellega seoses, olin ma ikkagi väga otsustanud, et ma ei maga seda maha. No detsembris sai tilluke õde Piletilevi kinkekaarte kingituseks ja otsustas siiski minuga koos tulla. Oosom! 
Kontsert oli niiii heaaaaaaa... Ma elan siiani selles high's. 
Ainus miinus kogu eilse elamuse juures oli see, et kontserdipaigalt lahkumine võttis hea 30-40 minutit. Kogu Rocca esine oli tihedalt umbes. Me istusime ikka päris pikalt lihtsalt paigal. Üsna frustreeriv. Muidugi oli osa ka minu rumalusel, sest ma sõitsin kogemata valele poole ja me passisime järjekorras kohas, kust ei olnud tegelikult väljasõitu. Seda on raske seletada, aga lõpuks sõitsime me ikka läbi parkla teisele poole ja saime alles siis minema. Idiot. 
Õnneks lahkusime me enne, kui ma nälga surin. Ja enne pealinnast lahkumist tegime me kiire Statoili-peatuse ja ma sain paar võileiba ja suure kohvi. Kõik on hea, mis hästi lõppeb :) 
Kui teil on nüüd suured lootused, et ma panen siia kümmekond fotot ja kaheksa pikka videot oma eilsest kogemusest, siis peate te pettuma. Mul oli fotokas kaasas küll, aga ma ei teinud kogu konsa ajal mitte ainukestki pilti. Ma tahtsin lihtsalt sada protsenti hetkes olla ja kõike nautida, mitte tegeleda valguse ja säriaja ja suumiga. Pealegi, isegi oli raske lavale näha, sest meie ees oli kümneid ja kümneid nutifone, mis iga hetke jäädvustasid. Mõned olid nende selfi-malakate otsas, mõned mitte, mõned inimesed klõpsisid kümneid ja kümneid selfisid järjest... Ausalt! ma ei saa aru, kui esimesed kuusteist pilti ei õnnestu või midagi, mis paneb sind arvama, et neljakümne kuues õnnestub? Ja ma jäin raudselt umbes kaheksa inimese kontserdifotodele. Paaril ma vaatan isegi kaamerasse, sest ma jäin seda selfi-protsessi jälgima ja unustasin, et ma jään taustale jõllitama :D Igatahes jah, mul on ainult üks foto sellest õhtust, ja see foto on minu riietusest. Te võite seda vaadata. Ma nägin päris nunnu välja enda arust :D 
Aa, kurbi uudiseid ka: ma kukkusin oma suhkrulubaduse vankrilt eile, ja luristasin ära ühe koola. Minu õigustuseks: ma unustasin täiesti ära, et ma ei tohiks koolat võtta :D Ausalt, ma olin selle tellinud, selle eest maksnud, esimese suure sõõmu võtnud... Ja siis seda magusat-magusat jooki oma keelel tundes tuli mul äkki meelde, et pagan... :D Õnneks olen ma alati kinnitanud, et ma annan endale täiesti aru, et sada protsenti pole suhkrut elus võimalik vältida, seetõttu ma ka loodan, et see suhkrust loobumine kestab pikemat aega, et kui ka juhtub, et sa patustad, siis ei teki sellist suurt eneses pettumist ja mõtet, et noh, nüüd on läbi, las siis minna... Vaid just see, et iga vähendamine on tervisele kasulik, ja kui keegi ikka sünnipäevatorti pakub või midagi, siis ei hakka ju vastupuiklema ja üürgama kogu peoseltkonnale, kuidas suhkur on valge surm... Nii, et jah... Ma jõin eile koolat :D Ja sõin lapileiba soolalõhega, mille vahel oli raudselt suhkrustatud majonees. Mhmhh. Ja mis siis, täna on uus päev, puhas leht :D 
Ja nüüd vaadake minu nunnut outfiti. Ja paari ilusamat loodusfotot, mille ma tegin ühel päeval, kui me A.-ga talvematkal käisime, rabas ukerdasime ja mööda talvist rannikut sõitsime :)