Ma olin täitsa rahul, et ma üksi läksin. Oli rohkem aega mõelda ja sisse elada. Ütleme nii, et korraga saab naerda ja filosofeerida ja imestada ja närvi minna. Ma ei oskagi muud öelda, kui et kui ma üldse Jumalasse usuksin, siis ma usuksin Willysse. Ma usuksin Jumalasse, kes on meid loonud iseseisvaks ja mõtlevateks ja kõik meie vead ja tugevused tulevad lõpuks meist enestest. Sest ta võib meid armastada, aga ta laseb meil kõik halvad ja head ise läbi proovida. Ainus kurb asi on see, et enamus inimesi ei saa mitte kunagi aru, et sõjad ei ole ettemääratud ega paratamatud. Me ise teeme oma maailma. Me ise teeme oma elu. Ja mis selle elamise mõte siis muu on, kui elada? Kõige lihtsam, aga kõige raskem uskuda :)
Mingist rakukesest on kuidagi arenenud inimloom, kellest on kuidagi kasvanud SINA. Kui väike see võimalus on? Kui imepisike asjade kokkulangemine, et kahe juhusliku raku ühinemisel ühel juhuslikul hetkel kasvas keegi, kes kasvas mõtlema ja nägema ja tajuma asju nii, nagu ainult SINA neid näed ja tajud.Mis sinu mõte siis on? Sa oled üks juhus miljardist. Sinu mõte on see võimalus maksimaalselt ära kasutada. Isegi, kui sa kardad ja valutad ja piinled ja paanitsed. Sa oled üks imepisike tolmukübe hiiglaslikus süsteemis. Ma ei tea, kas see lohutab sind või teeb asjad sinu jaoks raskemaks, aga sa oled imepisike tolmukübe. Sinust sõltub korraga nii vähe, aga samas nii palju. Lõpuks saad sa muuta ainult tillukest osa sellest tohutust süsteemist, aga muutus peab ju ka kusagilt algama. Mine, muuda, ela. Kasuta oma võimalus ära.
Mina olen igatahes rahul, et ma käisin ja nägin. See kogemus pani mind tahtma uuesti tutvuda Terry Pratchetti loominguga, nii kummaline kui see ka poleks :D
Alguses ei olnud mitte midagi. Ja siis see plahvatas.
No comments:
Post a Comment