Country living

Ma valmistun valusa põhjalikkusega. Mobiiltelefon, olemas. Aku on laetud. Nüüd tuleb ainult palvetada, et sellel ka levi oleks, kui aeg käes. Kas peaks veepudeli varuma? Noh, olgem ausad, talv on, kui vaja, eks ma siis söön lund. Ainult mitte seda kollast. Labidat oleks vaja. Kaks paari kindaid mul on. Autos on lisariideid, kui vaja peaks minema... Ma arvan, et ongi kõik. Ma olen valmis. Musitan oma notsut hüvastijätuks. Kes teab, kas me enam näemegi.On aeg. 
Mul kulub kakskümmned minutit, et auto lume alt välja kaevata ja üles sulatada. Noh, selle aja sees on tegelikult ka niisama rekreatiivne lumerookimine, sest ma leidsin, et kui ma juba labidaga õue peal vehin, siis oleks viisakas trepp ja selle esine kahhh puhtaks ajada. 
Istun autosse ja sõidan tundmatusse. Pood on suvel kahekümne sõiduminuti kaugusel. Talvel võtab see teekond pigem kolmkümmend. Tee on jube umbes. Tagasiteel jäävad napid meetrid puudu sellest, et ma ühe korraliku metsseasuguvõsa paari liikme võrra harvendaksin. Elu maal on ohtlik. Ja sahamehed on ilmselt juba aastaid tagasi linna kolinud. Ärge muretsege, ma olen juba planeerinud, mis saab siis, kui ma mingil kurval põhjusel peaksin mõnel umbesadanud metsateel teelt välja sõitma, mobiilil pole levi ja kedagi pole ka mööda sõitmas. Mul on autos ekstrariided ja ma võin alati lund nosida. Ainult mitte seda kollasemat. Küll lõpuks mõni üksik sahamees ikka mööda sõidab. Minu unistustes ta päästaks mu ära, mitte ei mataks lume alla.