Pour some sugar on me!

Täna on 8. jaanuar, mis tähendab, et ümmarguselt nädal on möödas minu lubadusest vähendada suhkrut oma elus :) Teen vahekokkuvõtteid: 
Issand, kuidas see suhkruvõõrutus viimane kord nii hull ei tundunud??? Mul käivad ikka päris metsikud neelud igasuguse magusa järele. Ma kaanin liitrite kaupa sidrunivett, et sellega kuidagi toime tulla, aga ausalt: mul on selle nädala sees olnud kaks ööd, kus ma olen lihtsalt keset ööd üles ärganud, sest selline tunne on, et kui ma kohe midagi head süüa ei saa, siis ma suren nälga. Kusjuures, teeme selle kohe selgeks: ma mitte mingil moel ei näljuta ennast. Ma söön isegi korralikumalt kui varem, vaaritan omale igasuguseid smuutisid ja püreesuppe (tänaseks toiduks oli näiteks kanapasta spinati, värskete tomatite ja parmesani juustuga). Et mingist nälgimisest pole juttugi, täitsa korralikult söön. Aga no on hetki, kus roniks mööda seinu üles, et jelly beanse saada nohh. Ma arvan, et ma poleks pidanud korraga järsult ära lõpetama suhkrut ja sigarette. See ajab mind hulluks. 
Muide, ma mainin kohe ära, et sigarettide suhtes ma olen veel ebakindlam kui suhkrust loobumise suhtes. Sest suhkru olen ma kunagi mingiks perioodiks juba oma elust välja lõiganud ja see oli täiesti tehtav. Suitsetamist ma veel päris tõsimeeli ei ole maha jätta üritanud, seega... Ma ei valeta teile, ma kahtlustan, et tubakasõltuvusele ma vannun enne alla kui suhkru omale :D Siiani olen ma muidugi väga tubli olnud ja mõlemast eemale hoidnud, aga ma olen ka superkodune olnud. Väljas ja seltskonnas oleks asi kindlasti kordi raskem... 
Igatahes. Ma tahan raporteerida, et ma tegelen kõigi oma uusaastalubadustega. Ma olen juba praeguseks läbi lugenud kolm asjalikku raamatut (üks ülihea, üks keskpärane, üks suur pettumus). Ja kui ma niiviisi edasi sidrunivett kaanin, siis lõpuks peab see suhkruiha ju minust välja loputuma :D Ma ei tea, kohati on küll tunne, et nagu narkootikumidest üritaks loobuda :D Samas, jah, ma arvan, et ma tegin elu ise enda jaoks hullemaks, sest ma loobusin korraga ja järsult kahest oma suurimast pahest :) Ma arvan, et on täiesti võimalik, et ma kohati ei teagi, mille järgi mul neelud käivad, ja tavaolukorras ma ilmselt sujuvalt asendaksin üht teisega. Nüüd on mõlemad välistatud :( 
Ja aitäh A.-le, kes mulle kohe uue aasta alguses karbi jelly beanse ostis, neile oma autogrammi alla viskas, ja lubas alati mul külas käies kontrollida, kas need veel alles on :D Mul pole üldse raske elada ühes majas terve karbitäie oma lemmikhõrgutistega. Järgmine kord too palun pakk suitsu ka. 
Tervislik elu on ikka nii raske... 
Ja kõigele lisaks on õues jube külm. Ja minu vana juntsu röögib pärast kahte minutit õues nagu ratta peal, sest tema vanad käpad ei taha külma. Ja siis ma tassin oma kärkivat varandust kaenlas. Ta on muidu äge küll, aga ma pole kindel, miks terve maailm peab kuulma, et me elame siberis, aga notsu on austraallane. Ja vahepeal topib ta mõne käpa jope sisse külma eest peitu ja ei saa seda sealt siis enam välja. Ja siis ta karjub sellepärast, et tal on käpp puudu. Ühesõnaga, majarahval on nalja kui palju, kui me kaks jälle õue jõuame. 
Ilusaid talvepühi!