Tähendab, ma tean, et ma lüpsan seda teemat üsna tihti ja täie raha eest, aga seekord olen ma tõesti suremas. Ausalt. Päriselt ka.
Ma olen üsna kindel, et mul on see surmagripp, mis inimelusid nõuab. Mul on juba mitmendat päeva palavik, värinad, valutavad lihased, valutavad silmad, valutavad nina- ja põskkoopad, kinnine nina, vastik köha, täielik nõrkus ja surmasoov. Ma ei tea, kui kaua ma veel vastu panen, aga teadke, et ma armastasin teid. Ja kui keegi mu koera ena hooleks võtaks, siis ma oleksin tänulik. Tema elu ei ole ka lihtne olnud, sest me peamiselt lebame voodis, mingit erilist õueskäimist meil hetkel ei toimu. Kõik peavad midagi ohverdama, kui emme suremas on. Mina näiteks ohverdasin veritseva südamega oma üleeilse teatriskäigu. No mitte mingi valemiga ei oleks ma suutnud tervet etendust vaikselt saalis istuda. Ja teiste teatrikülastajate vastu oleks ka äärmiselt ebaõiglane olnud, kui minusugune terviserisk nende keskel värisenud ja higistanud oleks. Nüüd tuleb ainut palvetada, et ma 9. veebruariks jälle nii palju rivis olen, et saan oma järgmisele teatrikülastusele ilmuda. Eks näeb. Ma võin selleks ajaks muidugi ka surnud olla juba :D
Üldiselt võiks keegi tulla, korteri ära koristada, koera jalutada, ja mulle klimbisuppi keeta. See oleks nii oosom. Eriti see koristamise osa. Ma tunnistan ausalt üles, et ma pole suutnud juba kolm päeva nõusid pesta. Hea uudis: ma pole väga palju söönud ka, nii et see kuhi kraanikausis pole üle mõistuse :D
Ja keegi võiks minu eest poes ja apteegis käia. Kuidagi peaks ainult nii korraldama, et me kokku ei puutuks, sest ma olen ilmselt super-nakkusohtlik. Ja noh, enamus aega ma võdisen ja higistan nagu võõrutusravil olev narkomaan. Et noh... Ma ei tahaks, et keegi mind sellises seisus näeks :D
Ma ei hakka oma kurvast olukorrast fotosid üles panemagi. Fudge you, uudishimulikud inimesed :D
No comments:
Post a Comment