Las ma räägin. Meil siin maal on väga vähe head kvaliteetset meelelahutust. Rahvateater pani pillid kotti, enam ei tee keegi kepi- ja kumminalju. Nüüd on meil siin ainult kino, pood ja postkontor, kus veel veidi lõbusamalt aega saab veeta. Sellepärast haarasin ma kohe võimalusest, kui ma kuulsin, et täna on rahvamajas suurem kogunemine. Sadama detailplaneeringu arutamine. Panin paremad hilbud selga ja kaaberdasin kohale. Ma ei pettunud üldse! Täitsa tasuta nii palju huumorit ja pingeid ja draamat ja suuri tundeid, et kohati oli tunne, nagu vaataks Tuulest Viidud. Mis on iroonilisel kombel väga kohane, sest just sellist saatust ennustatakse meie naaberkülla planeeritavale sadamale. Tulevad tuul ja lained ja pühivad kõik merre. Nagu Päev Pärast Homset, aga ilma igijääta.
Las ma ütlen teile, ma olin enamus aega väga segaduses. Vald tahab ehitada sadama. 50-le paadile või laevale või alusele või kuidas neid nimetataksegi. Vald tahab selle sadama ehitada valla maale. Vald tahab selle sadama eest ise maksta. Vald on nõud ehitama sadama, mis ei varja üldse vaadet merele, et noh, ma ei oska seda seletada, aga kuna kallas on ikka üsna kaldus, siis jääksid need mõned hooned, mis sinna tuleksid, kalda alla või umbes nii.
Mina ei ole naaberküla elanik, kuigi mulle see küla meeldib ja ma käin seal tihti jalutamas. Sellepärast ma iseenesest ei tea neid detaile, mille alusel osad inimesed väga raevukalt selle sadama vastu on. Noh, et meri hävitab selle sadama ja pool küla, sest sadamaehitus muudab vee liikumist ja midagi, lõpuks on ainult mudamäed ja lõputu valu. Ja kõik tahavad hirmasti teada, mis see sadam maksma läheb ja kust see raha tuleb. Ma muidugi riskin väga lolli mulje jätmisega, aga ma arvan, et mingi väike osa tuleb valla eelarvest, mingi suurem osa tuleb pangalt laenuna ja kui veab, siis saab äkki kusagilt mingit projektipõhist toetusraha ka. Minu loogika ütleb, et nii tavaliselt omavalitsused oma asju ajavad. Tänapäeval vähesed ostavad kodu kohe sularahas välja, ja vähesed omavalitsused maksavad oma arenduste eest kohapeal kaardiga. Minu jaoks see on loogiline, mitte ideaalne, aga osa tänapäeva elust. See, et vallal ei ole hetkel mingit kindlat numbrit öelda, mind ei häiri, sest noh... See on ju alles idee alge, küll see number tuleb, kui plaanid rohkem paigas on. Kui vald tahab seda sadamat ehitada, ju nad siis ähmaselt ikka ette kujutavad oma võimeid ja viise, kust seda raha hankida. Ma loodan, et nad SMSlaenu ei võta, see oleks paha.
No ja siis on veel see punkt: miks ei küsita kohalikelt, sissekirjutust ja kinnisvara omavatelt ametlikelt ja õigetelt PÄRIS inimestelt, kas nad tahavad sadamat või ei? Et miks kuulatakse ka vallaelanike, suvitajate, naabrite, fännide, laevnike ja poole riigi arvamust? Peaks olema kitsam ring. Löö paber letti, mis ütleb, et sa oled selle konkreetse küla täieõiguslik elanik, ja siis võid oma sõna öelda. Kui paberit pole, siis hoia mokk maas. Mina pole vastu. Mida mina ikka öelda oskan. Mul pole maja ega paati. Mul pole isegi õhkmadratsit. Mina seal sadamas ilmselt väga töllerdama ei hakka. Kui sinna kohvik tuleks, siis äkki käiks korra kuus kohvi joomas.
Aga siis need samad inimesed, kes nõudsid karmimat reeglistikku sõnaõiguse osas, lõid letti avaliku kirja. Paljude allkirjadega. Väga pika ja keerulise. See kõlas väga tõsiselt ja kaalukalt, aga kui keerulisemad sõnad lendama hakkasid, siis mina nuuskasin, nii et ma magasin osa maha. Mulle jäi kõrva ainult see, et sellele avalikule kirjale oli allkirja andnud 650 sadamavastaste sõpra. Minu küsimus: kas need olid ikka need PÄRIS inimesed, need sõbrad? Sellised, kelle allkiri ikka midagi loeb ka? Kas need 650 inimest ikka saavad oma allkirja dokumentide ja elektriarvetega tõestada? Sest kui vastus on ei, siis see on nüüd küll väga kahepalgeline... Kriipsutame ikka sellised petuhääled maha. Minu teada ei ole naaberkülas üldse rohkem kui ehk 16 inimest umbes. Või midagi selles suurusjärgus, ma ei näe peaaegu kunagi tänaval kedagi, kui ma seal jalutan :D
Mina ei taha kedagi kritiseerida. Mina ei tea midagi tapjalainetest ja mereveetasemest ja tormidest. Ma tean, et meie omaküla sadam jäi siin selle viimase sügis-talvise tormi ajal täitsa vee alla, ja suur prügikonteiner loksus lainetel vaikselt pealinna poole. Unistagem suurelt. Samas, arhitektid ja planeerijad rääkisid väga rahulikult ja loogiliselt ja minu olematud hirmud said kõik hajutatud. No et väikesadamad jäävadki vahel suuremate tormidega vee alla, sest noh... Need on väikesed sadamad, seal ei ole kümnemeetrikõrguseid kaitserajatisi. Nemad teavad. Kuigi tänase õhtu jooksul käis läbi ka fraas: "Kalevi jahtklubi sadamaga samas suurusjärgus sadam." Kas Kalevi jahtklubi sadamal on 50 kohta? Ma arvasin, et see on veits suurem... Nojah. Mul on maaelu suhtes veel palju õppida.
Ma võin ainult õnnelik olla, et mul nüüd lõpuks on ametlik sissekirjutus siia, maale. Vähemalt on tulevikus õigus asjades kaasa rääkida. Oma elektriarveid ma muidugi ise ei maksa... Ma loodan, et see takistuseks ei saa, kui hakatakse rääkima kõrghoone püstitamisest rannaalale. Ma tahaks kohe teada, kas omad saavad kortereid soodsama hinnaga või..
No comments:
Post a Comment