Käisime koeraga õues. Ja kohe leidsime mitu sõpra. Ma pole ikka veel harjunud sellega, et sa jalutad vaikselt mööda tänavat, ütled möödujale tere, ja see tähendab kohe pikemat vennastumist ja tutvumist. Just nii täna oligi. Jalutasime vaikselt ühest hangest teiseni, meie tagant tuli onu. Jalgrattal. Ma veel imestasin, et tea, kas ta kukkuda ei karda... Mina küll lumes rattaga sõita ei julgeks. Ütlesin tere. Tema pidas kohe ratta kinni ja hakkas rääkima, kuidas ta tööd tehes omal peaaegu kõõluse läbi lõikas ja kuidas elu muidu on ja kuidas ta hommikul maja taga kohvi jõi. Sest mis hommikukohv see ilma suitsuta on :D Nii armas kuidagi, aga tore ka. Ma muidu pole suurem suhtleja, aga siin meil muud moodi ei saa.
Ja siis tulid naabritädid järjest vastu. Kes kiitis ilma, kes mu koera... Ja kes kurtis muret oma koera pärast. Nii see on. Koos teiste rõõmudega tulevad ikka mured ka. Küll on keegi end vigastanud, siis pole tervis enam see... Ja lõpuks jõutakse lemmikuteni välja. See on kõige õudsem. Ma tahaksin nii väga kohe kallistada neid armsaid inimesi, kes keset tänavat kevadpäikese käes mulle märgade silmadega räägivad, et nüüd on siis nii... Meie notsu armsat sõpra ja lemmiktüdrukut ei pruugi enam pikalt olla. Isegi mul võttis silma märjaks. Pagan. Et need lemmikud nii vähe peavad elama.
Ma pole siiani harjunud, et inimesed nii vabalt ja rahulikult oma eludest tänaval võhivõõrale räägivad. Et ongi nii, lähed ilusal päeval välja, pead ratta kinni ja lihtsalt räägidki. Vot, käsi on läbi, tööl käia ei saa, aga kodus passimine ajab hulluks... Omamoodi armas ja ilus ju :) Ma ütlen, ega meil siin maal siis kõik ainult kehvasti pole. Kes teile Tallinnas nii entusiastlikult tänaval tere hüüab ja siis veel mitu minutit juttugi puhub? Ainult oma sõbrad. Aga siin, mulle hakkab tunduma, on kõik natuke nagu sõbrad. Meil on oma punt, oma gäng, oma grupp. Me oleme kõik ju lihtsad maainimesed :)
Täna õhtul lähen teatrisse.
No comments:
Post a Comment