Tavaline päev.

Kammisin koera. Otsustasin, et kauem enam venitada ei saa. Tegime enne pika lepitusjalutuskäigu, et ta valvsust uinutada, ja natuke selleks ka, et ta saaks end veel ühe korra põhjalikult mudaseks ja mullaseks teha. Talle meeldivad teeservad, kus on palju oksi ja okkaid ja värke. 
Toas pesin ta põhjalikult maasikalõhnalise koerašampooniga puhtaks, panin kõvasti palsamit ka, et oleks hiljem lihtsam kammida, surtsutasin isegi natuke juustessejäetavat palsamit, sest why not, kui juba siis juba. Kolmandal kammimise minutil sain ma aru, et harjaga ei ole seal midagi teha. Talvejope oli ikka korralikud pulstid talle karvadesse organiseerinud. Ja ta on natuke vihma ka mingi hetk saanud, seega... Täitsa rasta :) Võtsin käärid ja tegin talle uue soengu nimega "omanikul viskas üle, hea et ma kiilakas pole". Tal on üks külg nüüd oluliselt lühema karvaga kui teine. Ma panen fotosid ka. Mis seal ikka, ongi parem edaspidi jopet selga panna, vähem karvu, mida pulstitada. 
Koer muidugi röökis terve aeg nii, nagu ma oleks üritanud talle tulikuuma raudvaia tagumikku toppida. Enne lõppu suutis ta veel oma keele mulle kääridesse ajada. Õnneks on tal ikka veel terve keel alles, aga verd lahmas küll korralikult. Jei! Kusjuures, selle sisselõike ajaks oli ta juba nii hüsteerias, et ta isegi vist ei saanud kohe aru, mis toimus. Noh, see ei olnud nüüd mingi metsik haav ka, keelest vist lihtsalt tulebki palju verd. Nii me siis jätsime küüned seekord lõikamata, sest ma ei taha enam terariistadega oma lemmiku lähedusse minna. Ehk paari päeva pärast. 
Notsule muidugi minu meditsiiniline abi peale ei läinud. Selle asemel, et lasta end tohterdada, hüppas ta köögilaualt maha, tormas mööda korterit, pritsis igale poole verepiisku, lasi keset köögipõrandat suure hunniku ja üürgas. Tavaline värk. 
Õhtul lähen teatrisse.