Depressiivsed Eesti...

Kõik räägivad depressioonist. Wonderful! Lõpuks peavad ju inimesed aru saama, et ainult sellepärast, et ma ei saa oma kehal näidata, kust valutab, ei tähenda, et ma haige ei ole. Mina näiteks ei oska seletada, mis mu peas toimub nii, et teised aru saaksid. Sellepärast ma olen päris rahul, et on neid, kes selle depressiooni-teemalise selgitustöö enda kanda on võtnud. 
Mul oleks ehk endalgi seda selgitust vaja. Ma kahtlustan mõnikord isegi, et see depressioonivärk on mul väljamõeldud, et õigustada seda, kuidas ma oma eluga üldse hakkama ei saa. Ma olen seda igatahes küllalt teistelt inimestelt kuulnud. Ja mis siis, kui neil õigus on?? Raske on ennast õigustada ka, kui kusagilt murdunud luid ei paista ja miski ei veritse... Miks sa siis ei käi tööl? Seltskonnas sa ju naerad ja naljatad küll?? Mis sul siis viga on? Miks sa midagi ette ei võta? Iga jumala kord, kui jutt sellisele teemale läheb, hammustan ma keelde ja noogutan. Sest miski pole murdunud ega veritse. Kuidas ma ennast õigustan? Polegi midagi õigustada... 
Mina püüan peamiselt üldse mitte sellest asjast rääkida. Teen paar kiiret nalja ja vahetan esimesel võimalusel teemat. Sest see teeb haiget. See, et ma ei oska seletada. See, et mul ei ole vabandusi. See, et isegi need, keda ma pean siin maailmas kõige kallimateks, ei saa aru, miks ma lihtsalt EI TEE MIDAGI. Ma põen oma peas ju nagunii pidevalt oma suutmatuse ja hirmude ja paanika ja vanuse ja kulutatud päevade ja raisatud elu ja olematu iseseisvuse ja asjatuse ja minu kui mõttetu inimese pärast. Ma teen seda KOGU AEG. Sellepärast teeb selle teema arutamine veel kellegi teisega topelt haiget. Mul ei ole vabandusi. Ma olen jahh lõbus. Ja teen nalja. Ja olen seltskonnas kõige jutukam. Ja mul on mõned veidrused, aga ma olen üldiselt täiega normaalne inimene pealtnäha. Miks ma siis millegagi hakkama ei saa? 
See teema on üldse igatpidi keeruline. Ma olen aru saanud ainult sellest, et depressioon on pagana individuaalne asi. Ainult diagnoos ise ei tähenda, et sa mõistad ähmaseltki teist inimest, kellel ka see haigus on. Põhjused on nii erinevad. Ajud on nii erinevad. Hirmud ja paanika ja kompleksid on nii erinevad. 
Eile jalutasin tänaval ja mingi täitsa võõras onu ennustas mulle, et mu koer ei ela enam kaua. Üleüldse on ta juba praegu elanud ebaloomulikult kaua. Tänks, võõras onu :D Just see, mida ma vajan. Meie notsu on nagunii nüüd majas ainus koer. Naabri kutsu, kes meie omast isegi paar aastat noorem oli, suri nädalake tagasi. Ja puhkab nüüd maja ees kase all. See murrab mu südame iga kord, kui ma näen tema haual öösel küünlaid põlemas. Ja need põlevad tõesti igal öösel. Loomaomaniku elu on karm.