Las ma ütlen teile: hommikusöök on majutusasutuses ikka üks tore asi. Isegi kui see koosneb kohvist, mahlast, hunnikust saiast ja paarist vorstist. Ikkagi mõnus. Nii oli eile. See väike hotell, kus me olime ja omal margi täiesti maha tegime. Või no, eks see piinlik moment oli peamiselt ikka minu süü :)
Kui ma eelmises postituses kurtsin, kuidas mu reserveering kaduma oli läinud, siis tegelikult selgus, et ma olin süüdimatult bronninud toa täpselt kuu aega hilisemaks. Et siis juuni asemel juuliks. Geenius. Nad seletasid meile ikka VÄGA rahulikult ja aeglaselt, miks meie booking kadunud oli :D Selliste meeldivate naeratuste saatel, et sa saad ise ka aru, milline ohmu sa ikka oled.
Igatahes liikusime eile edasi. Rumeenia-Ungari piiri ületamine oli taaskord käkitegu. Ma kujutasin ikka ette järjekordi, auto läbiotsimist, mingitki bürokraatiat, millest pärast põnevaid lugusid pajatada ja oma läbielamistest rääkida... Aga ei midagi. Puhas õndsus. Näitad korraks passi, autodokumente ei taha keegi näha, ja põrutad aga edasi.
Me nägime umbes poolsada kilomeetrit enne piiri Rumeenia maantee ääres kaht hüljatud kutsikat. Nad olid veel teisel pool teed ka, mõte ei töötanud piisavalt kiiresti, sõitsime neist mööda, aga siis hakkas hing vaevama. Lauspäikeses, kaks tibatillukest koerakest... Mis neist saab? Siiani on paha tunne, aga me ei suutnud ausaltöeldes mitte ühegi hea plaaniga lagedale tulla. Võtta nad endaga kaasa? Aga kuhu? Koju? Kas neid üle piiri saakski? Kus on Rumeenias aga varjupaigad või loomakaitsjad? Pole aimugi... Vett meil ka polnud, toidust rääkimata. Polekski meil midagi nende abistamiseks teha olnud, ma kardan. Lihtsalt... Nõme. Vastik.
Hetkel lebotame Budapesti servas hostelis, mis on esimene öömaja kõigi meie reiside jooksul, kus ma end siiralt ebamugavalt ja ebaturvaliselt tunnen. Retseptsiooni siin pole, võti tuli automaadist ja läheb postkasti. Üht koristajat nägime eile õhtul, aga see oli ka kõik. Auto seisab maja ees, tupiktänava lõpus, meie tuba on poolkeldrikorrusel, akna ees vaid õhuke kardin. Öösel oli esiteks tunne nagu akvaariumis: igaüks võib sisse kiigata, isegi rulood ei saa ette tõmmata. Auto pärast oli ka pidev mure. Ja toauksel on väike jääklaasist ruuduke, mis registreerib kenasti ära iga liikumise koridoris, sest seal on liikumisanduritega valgustid. Ei ole mugav.
Kõige hullem hetk oli öösel kella poole kahe paiku: olin just sügavamalt magama jäänud, kui väljas autoalarm üürgama kukkus. Nii, oli esimene mõte, nüüd on autol klaasid läinud, hea, kui põlema pole pandud... Tirisin pusa selga ja tormasin õue. Ilmselt läks paar karva ka peas halliks, aga õnneks ei üüranud minu auto. Istus vaikselt just seal, kuhu ma ta jätsin. Oo rõõmu.
Nüüd on plaanis kolmveerand tunni pärast Siofoki startida, et veeta mõned päevad Balatoni järve ääres. Ma ei kujuta ette, kuidas see hostel seal välja näeb, nimi on sel igatahes Party Hostel, seega peaks korralikult pidu saama :D Eks ma siis raporteerin, kuidas meil läheb. Seal peaks ka reisi viimased plaanid selguma: kas lähme festarile või mitte, kas suunduda Austriasse, Tšehhi või Slovakkiasse... Mis me selle viimase jupiga teeme? Hääletus toimub lähipäevil :)
Jun 30, 2013
Jun 29, 2013
Mu elus on uus armastus
Meil on täna läbinisti vägev päev olnud. Väga tegus, aga väga edukas ja absoluutselt elevust täis :)
Täna sai meil Branis hosteli aeg otsa. Hommikul pakkisime kotid, ütlesime omanikule hüvasti, saime kaasa viimased nõuanded ja juhised ning asusime teele. Teada oli, et tänasega me veel Rumeeniaga lõpparvet ei tee. Esimene sihtmärk oli hoopis Transfagarasani maantee, 7C, kus sõitmine on olnud aastaid minu suureks-suureks unistuseks. Selle leidmine oli tegelikult üllatavalt lihtne. Pool maanteest oli uppunud täiesti uskumatult tihedasse uttu, seega: kurve sai nautida küll, aga vaateid mitte. Õnneks oli teine pool päikeseline ja armas, sealt sain oma tõelise adrenaliinilaksu kätte. Ma ütlen: ma ei armasta midagi rohkem, kui seda teed. See oli selline emotsioon, selline elevus, selline puhas sõidurõõm... Waahhh! Teel saime kõhud sooja toitu täis, ostsime omale mõned põnevad näksid kaasa, vahtisime suveniire, Leeni ostis emale vaasi ja... Aga kõik see kahvatus nende kurvide kõrval. Ma ütlen ausalt, see maantee muudab vist küll iga inimese maailmas autofänniks :D Aitäh reisivihjete eest, Top Gear! :D
Edasi suundusime Caransebes'se. Eile bukkisime siin ööbimise, täna tuli see ainult üles leida :D Mis oli paberil muide palju lihtsam kui reaalsuses. Me oleksime vist pool igavikku linnas ringi müdistanud, kui ma kogemata üht tillukest puust viita puuvõra varjus poleks märganud. Ja oligi õige koht. Millegipärast polnud meie reserveering küll booking.com-i kaudu nendeni jõudnud, aga tuba meile eraldati. Ja veel milline! Rõdu, rätikutest väänatud luiged, vaba wifi ja kinnine hoov auto jaoks :) Väga stiilne. Pluss: esimest ja ilmselt ainsat korda sel reisil on meil toa hinnas ka hommikusöök. Ootame põnevusega, seda on netis päris kiidetud :)
Homme jätame aga tõesti Rumeeniaga hüvasti, meid ootab veel üks vahepeatus, enne kui me ülehomme Balatoni järve ääres maandume ja loodetavasti natuke rannapuhkust nautida saame. Päris põnev! tahaks küll juba kusagile rannale pikali visata, end korraks järvevette kasta ning kokteile libistada :)
Mul on igatahes siiralt kahju Rumeeniat maha jätta. See riik meeldib mulle väga-väga. Ilus loodus, kenad inimesed, kõrged mäed, põnevad teed, palju hobuseid ja koeri ja kasse ja lambaid ja... :D Mulle meeldib siin tegelikult kõik. RAUDSELT minu lemmik-sihtkohtade TOP 3-s. Madeira ja Itaalia järel. Kui keegi plaanib kunagi siia reisida, siis öelge mulle ka: ma tulen raudselt kaasa. Ma võin isegi paar kasulikku soovitust vastu pakkuda :)
Pilte ka:
Täna sai meil Branis hosteli aeg otsa. Hommikul pakkisime kotid, ütlesime omanikule hüvasti, saime kaasa viimased nõuanded ja juhised ning asusime teele. Teada oli, et tänasega me veel Rumeeniaga lõpparvet ei tee. Esimene sihtmärk oli hoopis Transfagarasani maantee, 7C, kus sõitmine on olnud aastaid minu suureks-suureks unistuseks. Selle leidmine oli tegelikult üllatavalt lihtne. Pool maanteest oli uppunud täiesti uskumatult tihedasse uttu, seega: kurve sai nautida küll, aga vaateid mitte. Õnneks oli teine pool päikeseline ja armas, sealt sain oma tõelise adrenaliinilaksu kätte. Ma ütlen: ma ei armasta midagi rohkem, kui seda teed. See oli selline emotsioon, selline elevus, selline puhas sõidurõõm... Waahhh! Teel saime kõhud sooja toitu täis, ostsime omale mõned põnevad näksid kaasa, vahtisime suveniire, Leeni ostis emale vaasi ja... Aga kõik see kahvatus nende kurvide kõrval. Ma ütlen ausalt, see maantee muudab vist küll iga inimese maailmas autofänniks :D Aitäh reisivihjete eest, Top Gear! :D
Edasi suundusime Caransebes'se. Eile bukkisime siin ööbimise, täna tuli see ainult üles leida :D Mis oli paberil muide palju lihtsam kui reaalsuses. Me oleksime vist pool igavikku linnas ringi müdistanud, kui ma kogemata üht tillukest puust viita puuvõra varjus poleks märganud. Ja oligi õige koht. Millegipärast polnud meie reserveering küll booking.com-i kaudu nendeni jõudnud, aga tuba meile eraldati. Ja veel milline! Rõdu, rätikutest väänatud luiged, vaba wifi ja kinnine hoov auto jaoks :) Väga stiilne. Pluss: esimest ja ilmselt ainsat korda sel reisil on meil toa hinnas ka hommikusöök. Ootame põnevusega, seda on netis päris kiidetud :)
Homme jätame aga tõesti Rumeeniaga hüvasti, meid ootab veel üks vahepeatus, enne kui me ülehomme Balatoni järve ääres maandume ja loodetavasti natuke rannapuhkust nautida saame. Päris põnev! tahaks küll juba kusagile rannale pikali visata, end korraks järvevette kasta ning kokteile libistada :)
Mul on igatahes siiralt kahju Rumeeniat maha jätta. See riik meeldib mulle väga-väga. Ilus loodus, kenad inimesed, kõrged mäed, põnevad teed, palju hobuseid ja koeri ja kasse ja lambaid ja... :D Mulle meeldib siin tegelikult kõik. RAUDSELT minu lemmik-sihtkohtade TOP 3-s. Madeira ja Itaalia järel. Kui keegi plaanib kunagi siia reisida, siis öelge mulle ka: ma tulen raudselt kaasa. Ma võin isegi paar kasulikku soovitust vastu pakkuda :)
Pilte ka:
Jun 27, 2013
Uudiseid Euroopast
Nii-nii. Tegelikult tahtsin juba eile siia veidi midagi kirjutada, aga uni tuli enne peale. Mis me siis viimaste päevade jooksul teinud oleme? Siin on teile lühike update:
Esmaspäev algas üsna meeleolukalt. Kui ma lõpuks oma hüsteerilise koera maha olin jätnud ja liikuma sain, võtsin suuna Suislepale. Kohalejõudes olin ma kofeiinipuudusest kokku kukkumas, seega kiire kohvipaus Leeni juures. Tema ema teeb endiselt maailma parimaid lihapirukaid, mmmmm. Kella üheteist paiku hakkasime sõitma, tegime Valgas kiire poepausi ja olimegi juba Lätis. Läti ja Leedu läksidki kuidagi kiiresti, ainus helgem hetk oli meie väike piknik veidi pärast Leedu piiri. Laotasime aga maantee serva teki maha, mugisime maasikaid ja pirukaid, Leeni astus naftaloiku, tema üle naermine tekitas järgmiseks tunniks tegevust.
Poola algas ilusti. Loodus oli vaheldusrikkam kui Baltikumis ja teed olid ka kuidagi mõnusamad. Ega me veel ei teadnud ka, millesse me end mässime. Poolas meil ööbimist polnud, seega... Kui pimedaks läks ja väsimus peale tuli, pidasime lihtsalt ühes Statoilis kinni, parkisime end rekkade ja teiste väsinud reisiliste vahele ära ja nautisime oma luksuslikku Swifti-kujulist hotellituba. Öösel kell kaks korraldas üks seltskond veel kiire räpipeo ka, kõva muusika ja lõbusad inimesed ja.. Aga üldiselt oli täitsa normaalne, kuigi jalad jäid natuke kangeks ja pakkide tõttu ei saanud istmeid korralikult alla lasta.
Kell kuus hommikul olime juba stardivalmis ja liikusime edasi. Siit, muide, tuleb meie reisi kõige raskem päev. Kuna peale meie on reisil ka James, meie pool-usaldusväärne gps, siis sõltub meie heaolu paljuski tema vaimsest tervisest. Ja 25. juuni oli ilmselgelt Jamesi jaoks raske päev. Mis tähendas rasket päeva meile. Põhimõtteliselt oli plaan sõita võimalikult otse läbi Poola, vahtida teel Tatraid, läbida Slovakkia ja Ungari, et 26. juuniks olla Rumeenias oma hostelis.
No praktiliselt terve 25. juuni veetsime me Poola tillukestel külateedel, metsades ja läbisime üht ülikummalist marsruuti, mille mõte vist ainult Jamesile selge oli. Püüdsime leida koha, kus süüa, aga teele ei jäänud miskit mõistlikku, ainus lootus oli Poolast võimalikult kiiresti minema saada. Seega: jätsime jooksvalt plaanist välja Tatrad, suundusime kõige otsemat võimalikku teed pidi Slovakkiasse. Slovakkias sai tehtud ainult kiire bensiinipeatus, mäed olid üsna vaimustavad, aga selleks ajaks olid mõtted juba öise magamiskorralduse juures. Andsime Jamesile ülesande leida meile hostel. Või ükskõik mis, kus oleks katus ja voodi. Ma ei tea, kui vanad kaardid meie reisijuhil kasutada on, aga esimene variant oli kellegi garaažikompleks, teine aga mahajäetud lobudik. Noh... Polnud hea algus. Süüa polnud me ka veel saanud. Liikusime edasi Ungarisse, lootuses, et asjad seal paremad on.
Ungaris juhatas James meid kellegi koduväravasse. Ehk oleks suure palumise peale meile isegi koht kusagil diivanil eraldatud, aga igal juhul ei olnud see mingi ametlik ööbimispaik. Noneh, jälle edasi. Kell jõudis lõpuks juba sinnamaale, et kõik asjalikumad toidukohad juba kinni olid. Kella kümne ajal avastasime siiski ühe Mäki, kust sai eluks nii vajalikku kiirtoitu. Ja suures vihas ning meeleheites põrutasime me siis edasi otse Rumeenia peale. Kella kaheteistkümneks olime me piiril, aga otsustasime, et ööbida on turvalisem ikka Ungaris, mitte Rumeenias. Lükkasime piiriületuse hommikuks ja parkisime oma Swift hotelli ühe baari parklasse. Meil on, muide, ka telk kaasas, aga millise pimeda maantee äärde sa ikka telki hakkad üles panema, kindlam on siis juba autos magada. Öösel läks küll jubedalt külmaks, aga oma mõned tunnid suutsime me siiski magada ka.
Hommikul kell kuus juba ületasime piiri ja võtsime suuna oma hostelile. See oli nagu helge valguskiir meie raskes elus :D Teadmine, et kusagil ootab meid voodi ja pesuvõimalus ja katus ja... :D Seda on raske kirjeldada, kui väga me seda ootasime. Mäed on Rumeenias maagilised, ma armastan seda maad nii väga. Kaunid külakesed, suured tõusud ja laskumised, vägevad kurvilised teed... Rrrhhhh. Ma pean ütlema, et olen isegi üllatunud, kui väga ma Rumeeniat fännan. Raudselt üks mu lemmikuid kõigist meie reisisihtkohtadest :)
Tänu sellele, et meil on kaks autojuhti ja üks auto, läks liikumine üsna edumeelselt. Meil Leeniga on muidugi üsna erinev arusaam minu auto käigusüsteemist ja õigest pöörete hulgast :D Ma kohe ei saa vaikselt kõrval istuda, kui ta roolis on, kuigi ma saan aru, et ajan ta sellega hulluks :D
Kella kolmeks olime lõpuks Branis. Muidugi ei saanud James meile hosteli leidmist lihtsaks teha, sundides meid kolm korda ümber õige maja sõitma, vaene Leeni sai pool infarkti, kui ta mu autot pidi mingites ulmelistes kohtades ringi keerama. Aga meil vedas. Lõpuks leidsime me ise õige paiga, neil on isegi eraldi parkimine tagahoovis, mis on mõnus ja turvaline. Nüüd on Mu armas Sookie üle öö tolles kenas lilledesse uppuvas aias lebotanud ja saab ka lõpuks natuke pidurikettaid puhata. Me oleme kõik ikka väga tublid olnud.
Suutsime õhtul isegi kiire jalutuskäigu teha, kuigi mul on kahepäevasest autos passimisest jalad nii paistes, et need näevad välja nagu kaks õhupalli. Saime sooja toitu, skoorisime mõned kohalikud õlled ja... Ja magame siiani :D Ega me täna polegi veel voodist välja saanud, ausalt öeldes. Nii hea on ausate linade vahel pikali olla :D
Siiski-siiski, täna on plaanis veel paari söögikoha avastamine, lähem tutvumine Brani lossiga, mis meile muide aknast kätte paistab ja... Üldse tahaks rahulikult võtta, et homme olla valmis ajalooliseks rallimiseks mööda Transfagarasani maanteed. Ma olen väga elevil sellest :D Leeni ähvardab küll pigem kusagil teeservas liguneda sel ajal, kui mina sõidan, aga ju ta maha rahuneb :D
Üldiselt oleme me oma elukohaga ka väga rahul. Need pansionaadi omanikud on tohutult sõbralik rahvas, jagavad meiega oma vihmavarje ja oleks vist isegi kottide tassimisel abiks olnud, kui me sellele veidigi vihjanud oleksime :)
Tervitan teid Rumeeniast, mu armsad, ja siin on teile ka paar pildikest:
Esmaspäev algas üsna meeleolukalt. Kui ma lõpuks oma hüsteerilise koera maha olin jätnud ja liikuma sain, võtsin suuna Suislepale. Kohalejõudes olin ma kofeiinipuudusest kokku kukkumas, seega kiire kohvipaus Leeni juures. Tema ema teeb endiselt maailma parimaid lihapirukaid, mmmmm. Kella üheteist paiku hakkasime sõitma, tegime Valgas kiire poepausi ja olimegi juba Lätis. Läti ja Leedu läksidki kuidagi kiiresti, ainus helgem hetk oli meie väike piknik veidi pärast Leedu piiri. Laotasime aga maantee serva teki maha, mugisime maasikaid ja pirukaid, Leeni astus naftaloiku, tema üle naermine tekitas järgmiseks tunniks tegevust.
Poola algas ilusti. Loodus oli vaheldusrikkam kui Baltikumis ja teed olid ka kuidagi mõnusamad. Ega me veel ei teadnud ka, millesse me end mässime. Poolas meil ööbimist polnud, seega... Kui pimedaks läks ja väsimus peale tuli, pidasime lihtsalt ühes Statoilis kinni, parkisime end rekkade ja teiste väsinud reisiliste vahele ära ja nautisime oma luksuslikku Swifti-kujulist hotellituba. Öösel kell kaks korraldas üks seltskond veel kiire räpipeo ka, kõva muusika ja lõbusad inimesed ja.. Aga üldiselt oli täitsa normaalne, kuigi jalad jäid natuke kangeks ja pakkide tõttu ei saanud istmeid korralikult alla lasta.
Kell kuus hommikul olime juba stardivalmis ja liikusime edasi. Siit, muide, tuleb meie reisi kõige raskem päev. Kuna peale meie on reisil ka James, meie pool-usaldusväärne gps, siis sõltub meie heaolu paljuski tema vaimsest tervisest. Ja 25. juuni oli ilmselgelt Jamesi jaoks raske päev. Mis tähendas rasket päeva meile. Põhimõtteliselt oli plaan sõita võimalikult otse läbi Poola, vahtida teel Tatraid, läbida Slovakkia ja Ungari, et 26. juuniks olla Rumeenias oma hostelis.
No praktiliselt terve 25. juuni veetsime me Poola tillukestel külateedel, metsades ja läbisime üht ülikummalist marsruuti, mille mõte vist ainult Jamesile selge oli. Püüdsime leida koha, kus süüa, aga teele ei jäänud miskit mõistlikku, ainus lootus oli Poolast võimalikult kiiresti minema saada. Seega: jätsime jooksvalt plaanist välja Tatrad, suundusime kõige otsemat võimalikku teed pidi Slovakkiasse. Slovakkias sai tehtud ainult kiire bensiinipeatus, mäed olid üsna vaimustavad, aga selleks ajaks olid mõtted juba öise magamiskorralduse juures. Andsime Jamesile ülesande leida meile hostel. Või ükskõik mis, kus oleks katus ja voodi. Ma ei tea, kui vanad kaardid meie reisijuhil kasutada on, aga esimene variant oli kellegi garaažikompleks, teine aga mahajäetud lobudik. Noh... Polnud hea algus. Süüa polnud me ka veel saanud. Liikusime edasi Ungarisse, lootuses, et asjad seal paremad on.
Ungaris juhatas James meid kellegi koduväravasse. Ehk oleks suure palumise peale meile isegi koht kusagil diivanil eraldatud, aga igal juhul ei olnud see mingi ametlik ööbimispaik. Noneh, jälle edasi. Kell jõudis lõpuks juba sinnamaale, et kõik asjalikumad toidukohad juba kinni olid. Kella kümne ajal avastasime siiski ühe Mäki, kust sai eluks nii vajalikku kiirtoitu. Ja suures vihas ning meeleheites põrutasime me siis edasi otse Rumeenia peale. Kella kaheteistkümneks olime me piiril, aga otsustasime, et ööbida on turvalisem ikka Ungaris, mitte Rumeenias. Lükkasime piiriületuse hommikuks ja parkisime oma Swift hotelli ühe baari parklasse. Meil on, muide, ka telk kaasas, aga millise pimeda maantee äärde sa ikka telki hakkad üles panema, kindlam on siis juba autos magada. Öösel läks küll jubedalt külmaks, aga oma mõned tunnid suutsime me siiski magada ka.
Hommikul kell kuus juba ületasime piiri ja võtsime suuna oma hostelile. See oli nagu helge valguskiir meie raskes elus :D Teadmine, et kusagil ootab meid voodi ja pesuvõimalus ja katus ja... :D Seda on raske kirjeldada, kui väga me seda ootasime. Mäed on Rumeenias maagilised, ma armastan seda maad nii väga. Kaunid külakesed, suured tõusud ja laskumised, vägevad kurvilised teed... Rrrhhhh. Ma pean ütlema, et olen isegi üllatunud, kui väga ma Rumeeniat fännan. Raudselt üks mu lemmikuid kõigist meie reisisihtkohtadest :)
Tänu sellele, et meil on kaks autojuhti ja üks auto, läks liikumine üsna edumeelselt. Meil Leeniga on muidugi üsna erinev arusaam minu auto käigusüsteemist ja õigest pöörete hulgast :D Ma kohe ei saa vaikselt kõrval istuda, kui ta roolis on, kuigi ma saan aru, et ajan ta sellega hulluks :D
Kella kolmeks olime lõpuks Branis. Muidugi ei saanud James meile hosteli leidmist lihtsaks teha, sundides meid kolm korda ümber õige maja sõitma, vaene Leeni sai pool infarkti, kui ta mu autot pidi mingites ulmelistes kohtades ringi keerama. Aga meil vedas. Lõpuks leidsime me ise õige paiga, neil on isegi eraldi parkimine tagahoovis, mis on mõnus ja turvaline. Nüüd on Mu armas Sookie üle öö tolles kenas lilledesse uppuvas aias lebotanud ja saab ka lõpuks natuke pidurikettaid puhata. Me oleme kõik ikka väga tublid olnud.
Suutsime õhtul isegi kiire jalutuskäigu teha, kuigi mul on kahepäevasest autos passimisest jalad nii paistes, et need näevad välja nagu kaks õhupalli. Saime sooja toitu, skoorisime mõned kohalikud õlled ja... Ja magame siiani :D Ega me täna polegi veel voodist välja saanud, ausalt öeldes. Nii hea on ausate linade vahel pikali olla :D
Siiski-siiski, täna on plaanis veel paari söögikoha avastamine, lähem tutvumine Brani lossiga, mis meile muide aknast kätte paistab ja... Üldse tahaks rahulikult võtta, et homme olla valmis ajalooliseks rallimiseks mööda Transfagarasani maanteed. Ma olen väga elevil sellest :D Leeni ähvardab küll pigem kusagil teeservas liguneda sel ajal, kui mina sõidan, aga ju ta maha rahuneb :D
Üldiselt oleme me oma elukohaga ka väga rahul. Need pansionaadi omanikud on tohutult sõbralik rahvas, jagavad meiega oma vihmavarje ja oleks vist isegi kottide tassimisel abiks olnud, kui me sellele veidigi vihjanud oleksime :)
Tervitan teid Rumeeniast, mu armsad, ja siin on teile ka paar pildikest:
 |
| Leeni Brani vihmas :) Vihmavari on hostelist laenatud |
 |
| Meie öömaja |
 |
| Kitty hungry. Give food to kitty. |
 |
| Piknik Leedus |
 |
| Kusagil Poola avarustes |
 |
Jun 24, 2013
Viimased tunnid veel...
Tõsiselt, veel viimased poolteist tundi, enne kui ma kodust sõitma hakkan, siis otsin kusagilt lõuna-eesti avarustest üles Leeni ja... Me olemegi läinud. Põhimõtteliselt.
Ausalt, mul pole isegi mingit reisiärevust hetkel sees. Ma põdesin kõik selle ärevuse osa umbes nädal tagasi ära juba. Hetkel on lihtsalt selline väike segadus, sest oma koera kõrvalt on praktiliselt võimatu pakkida, ja koristada pole ma ka nii palju saanud, kui ma lootsin. No meie laisk notsu lihtsalt saab hüsteerika-ataki jalamaid, kui ma üritan midagi kummalist teha. Näiteks asju kotti panna. Seega olen ma teinud poolteist päeva salapakkimist, st iga kord, kui ma reisikotist möödun, pillan paar asjakest sisse. Mis tähendab, et mul puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, kus mul miski on. Esimesed päevad saavad keerulised olema.
Üldiselt on mõnus. Tee on keedetud, enamus värke on kotis... Ainult autosse vedada kõik ja minema tõmmata. Aga sinnani on veel poolteist tundi. Seniks saab vaikselt mööda maja lonkida ja asju üle vaadata.
Et siis... Head reisi meile ja... Hoidke pilku siin ka, ma võtan kõik vajalikud kommunikatsioonivahendid kaasa, et teid kõigega kursis hoida. Kui teil veab, siis saate ehk mõned fotodki juba :D
Ausalt, mul pole isegi mingit reisiärevust hetkel sees. Ma põdesin kõik selle ärevuse osa umbes nädal tagasi ära juba. Hetkel on lihtsalt selline väike segadus, sest oma koera kõrvalt on praktiliselt võimatu pakkida, ja koristada pole ma ka nii palju saanud, kui ma lootsin. No meie laisk notsu lihtsalt saab hüsteerika-ataki jalamaid, kui ma üritan midagi kummalist teha. Näiteks asju kotti panna. Seega olen ma teinud poolteist päeva salapakkimist, st iga kord, kui ma reisikotist möödun, pillan paar asjakest sisse. Mis tähendab, et mul puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, kus mul miski on. Esimesed päevad saavad keerulised olema.
Üldiselt on mõnus. Tee on keedetud, enamus värke on kotis... Ainult autosse vedada kõik ja minema tõmmata. Aga sinnani on veel poolteist tundi. Seniks saab vaikselt mööda maja lonkida ja asju üle vaadata.
Et siis... Head reisi meile ja... Hoidke pilku siin ka, ma võtan kõik vajalikud kommunikatsioonivahendid kaasa, et teid kõigega kursis hoida. Kui teil veab, siis saate ehk mõned fotodki juba :D
Jun 17, 2013
Nädal veel!!
Meie viimane nädal Eestis. isegi tiba vähem nüüd, sest 24. on plaanis hommikul vara sõitma hakata juba. Ja siis, ja siis... Siis on 18 päeva autotrippi mööda Slovakkiat, Ungarit, Rumeeniat, Austriat, Tšehhit... 18 päeva unustamatut reisi ja vabadust :) Ma olen nii elevil, et ei suuda peaaegu enam oodatagi. Alla nädala veel. Alla nädala.
Mul on kindlustusasjad aetud, auto läheb homme hooldusse, kuigi tema kasko katab ka euroopas igasugused ootamatused. Isegi kui kütus otsa saab :D Nimekirjad on koos, pesumasin töötab täistuuridel, veel mõned päevad on aega osta kokku desinfitseerivaid salvrätte ja päikesekreemi ja kummikuid ja peakatteid. Noh, et kõik pesad kaetud oleks :D
Ma kohe ei tea, mida teha, et see nädal võimalikult kiiresti läbi saaks. Ma tahaksin terve see seitse päeva magada ja ärgata otse esmaspäeva hommikus :D Sellest saab ajalooline reis, ma ütlen! Kaks tüdrukut ja tilluke auto reisivad mööda Euroopat ja korraldavad mürgleid. Või, noh, meid tundes, keegi ei saa aru isegi, et me saabunud oleme, aga paljud inimesed on natuke rikkamad. Eriti need, kes minu sabas kõnnivad, sest ma kaotan alati vähemalt veerandi oma reisi eelarvest kusagile ära. Tavaliselt pillan maha. Mõnikord koos rahakotiga isegi.
Muusikalist on paigas, iPod on laule täis laetud, Arti laenab mulle oma uut fotokat, kui ma ilusti palun... Kõik on kontrolli all. Kuna seekord on reis autoga ja ruumi ning võimalusi on, siis saab ka läpakas kaasa võetud. Seega, on suurem lootus juba reisi käigus kiireid ülevaateid saada :)
Ainult nädal veeeeeeell!!! :D
Mul on kindlustusasjad aetud, auto läheb homme hooldusse, kuigi tema kasko katab ka euroopas igasugused ootamatused. Isegi kui kütus otsa saab :D Nimekirjad on koos, pesumasin töötab täistuuridel, veel mõned päevad on aega osta kokku desinfitseerivaid salvrätte ja päikesekreemi ja kummikuid ja peakatteid. Noh, et kõik pesad kaetud oleks :D
Ma kohe ei tea, mida teha, et see nädal võimalikult kiiresti läbi saaks. Ma tahaksin terve see seitse päeva magada ja ärgata otse esmaspäeva hommikus :D Sellest saab ajalooline reis, ma ütlen! Kaks tüdrukut ja tilluke auto reisivad mööda Euroopat ja korraldavad mürgleid. Või, noh, meid tundes, keegi ei saa aru isegi, et me saabunud oleme, aga paljud inimesed on natuke rikkamad. Eriti need, kes minu sabas kõnnivad, sest ma kaotan alati vähemalt veerandi oma reisi eelarvest kusagile ära. Tavaliselt pillan maha. Mõnikord koos rahakotiga isegi.
Muusikalist on paigas, iPod on laule täis laetud, Arti laenab mulle oma uut fotokat, kui ma ilusti palun... Kõik on kontrolli all. Kuna seekord on reis autoga ja ruumi ning võimalusi on, siis saab ka läpakas kaasa võetud. Seega, on suurem lootus juba reisi käigus kiireid ülevaateid saada :)
Ainult nädal veeeeeeell!!! :D
Jun 14, 2013
Reisileeeee.... Aga kõik on jube keeruline :D
Võehhh. Nüüd on poolteist nädalat meie suure ida-euroopa autoreisini. Ja minu peas tundub see kõik endiselt kuude kaugusel :D Mis poleks probleem, kui ma ei tunneks pidevalt, et kõige jaoks on aega küll... Reisikindlustus, autole roheline kaart, pakitavate asjade nimekiri, autole hooldus ja kontroll enne nii pikka sõitu... Nüüd on kõik järgmise nädala peal hunnikus. Pluss veel üks kiire Tartu-tripp, üks teoreetiline sünnipäev, jaanipäev, Birgit ja koer Pärnusse paigutada, 23. õhtuks end Leeni juurde maale sättida ja... 24. juuni hommikul sõidame ära. Närv on ikka väga sees.
Loodame parimat. Sest selle suve reisist olen ma juba aastaid unistanud. Okei, ma kujutasin ette, et me jõuame Ukrainasse ka, Odessa ja Pääsupesa loss ja... :D Aga läks teisiti. Paar nädalat tagasi avastasime ühe laheda festari Ungaris, Austria piiri ääres, kus kolme päeva jooksul on laval nii 30stm kui Hurts ja... No otsus oli kindel :) Ukrainasse me ei jõua, aga Rumeeniasse küll, pluss rohkem tähelepanu Tatratele, Balatoni järvele ja muudele põnevustele. Suvitada saab ikka. Ja mina saan teha mitu-mitu ringi Transfagarasani(?) maanteel :D Minu unistus.
Nüüd tuleb ainult oodata, mida see kindlustusfirma minu asjadest arvab, kas roheline kaart ikka jõuab postkasti, millise reisikindlustuse ma endale saan... Pfff. RSA on ilmselt muidu tore firma ja nii, aga mind jubedalt häirib, et tundub, nagu neil poleks maamunal ühtki korralikku kontorit. Ma olen täna juba kaks kõnet teinud, nüüd ootan, et nad tagasi helistaksid... Ja ma leian, et see on NÕME. Ma tahan minna, istuda kellegi vastu maha ja asjad kohe ja kiirelt läbi arutada. Mitte rippuda telefoni otsas oma saja küsimusega. No ausalt. Kaalun siiski mõnd muud kindlustusfirmat, kuigi autol on RSA kindlustused ja siis oleks nagu mugav kõik ühes kohas teha...
Hetkel täidan iPodi hea muusikaga, kribin vaikselt varustusnimekirja ja mõtlen, kas oleks äkki ikka vaja veel omale ühed kummikud muretseda :D Mul on küll sada paari nunnusid kingakesi ja sandaale ja stilettosid, aga kui festaril on mudane ja märg, siis on mu ainus valik hetkel paljajalu olla. Mul ei ole mudase ilma jalavarje :D
Muudest teemadest ka: käisime eile Birxiga Vergi sadamakõrtsis söömas, õhtul oli filmikas veel... Tore päev, eriti see filmide osa. Ma olen maailma geniaalseim filmiguru :D Kolm nunnut ja natuke kummalist linateost, aga kõik väga head. Vergi sadam oli ka päris okei, rahvast oli, teenindajad olid kõik lahedad, kokast ettekandjani :D Ainult mõned väikesed punktikesed, mis oleks kogu asja VEEL lahedamaks teinud: ettekandjal võiks äkki mõni kena kleit olla või midagi nende väljaveninud dresside asemel, mis tal eile seljas olid. Minu pardifilee säravaimad tähed olid kartulid ja majoneesikaste. Mis on kurb. Part oli tiba tuim ja kogu toit kurvalt alamaitsestatud. Mõned ürdid ei tohiks ju üle jõu käia? Ja mu kamavahus olid nii külmunud jõhvikad, et hammastest käisid valujutid läbi :D No arenguruumi on veel. Saaks kenamini, stiilsemalt, sujuvamalt. Aga koht ise on kena ja kõhu saime me korralikult täis. Pluss tunnike päikest, merd ja vaikset olemist... Spetsiaalselt toidu pärast sinna kahtlemata ei läheks, aga kui tee mööda viiks, keeraks sisse küll :)
Muide, keda huvitavad, mis need jubehead filmid siis olid, mida me eile Birxiga maasikate, roosa veini ja hallitusjuustu juurde nautisime, siis siin nad on:
Soovitan soojalt! Peaksid kõigile peale minema :)
Täiendus: nüüd siis sain RSA-st kõne ka. Või no tegelikult kolm, sest vahepeal läksid mingid detailid kaduma :D Aga igal juhul on mul nüüd nii reisi- kui pagasikindlustus 18-ks päevaks. 28 eurot ja... Korras. Ma tegelikult ei teagi, palju mujal maksab, aga ma pole ka piisavalt asjalik, et uurida. Küll me Leeniga siis pärast võrdleme, kes parema diili sai :D Ja autole kehtib koos kaskoga ka üle-Euroopaline autoabi, st saagu bensiin otsa või purunegu rehv, keegi tuleb meid päästma :D Kohe kindlam tunne minna... Asjad vist liiguvad? :)
Loodame parimat. Sest selle suve reisist olen ma juba aastaid unistanud. Okei, ma kujutasin ette, et me jõuame Ukrainasse ka, Odessa ja Pääsupesa loss ja... :D Aga läks teisiti. Paar nädalat tagasi avastasime ühe laheda festari Ungaris, Austria piiri ääres, kus kolme päeva jooksul on laval nii 30stm kui Hurts ja... No otsus oli kindel :) Ukrainasse me ei jõua, aga Rumeeniasse küll, pluss rohkem tähelepanu Tatratele, Balatoni järvele ja muudele põnevustele. Suvitada saab ikka. Ja mina saan teha mitu-mitu ringi Transfagarasani(?) maanteel :D Minu unistus.
Nüüd tuleb ainult oodata, mida see kindlustusfirma minu asjadest arvab, kas roheline kaart ikka jõuab postkasti, millise reisikindlustuse ma endale saan... Pfff. RSA on ilmselt muidu tore firma ja nii, aga mind jubedalt häirib, et tundub, nagu neil poleks maamunal ühtki korralikku kontorit. Ma olen täna juba kaks kõnet teinud, nüüd ootan, et nad tagasi helistaksid... Ja ma leian, et see on NÕME. Ma tahan minna, istuda kellegi vastu maha ja asjad kohe ja kiirelt läbi arutada. Mitte rippuda telefoni otsas oma saja küsimusega. No ausalt. Kaalun siiski mõnd muud kindlustusfirmat, kuigi autol on RSA kindlustused ja siis oleks nagu mugav kõik ühes kohas teha...
Hetkel täidan iPodi hea muusikaga, kribin vaikselt varustusnimekirja ja mõtlen, kas oleks äkki ikka vaja veel omale ühed kummikud muretseda :D Mul on küll sada paari nunnusid kingakesi ja sandaale ja stilettosid, aga kui festaril on mudane ja märg, siis on mu ainus valik hetkel paljajalu olla. Mul ei ole mudase ilma jalavarje :D
Muudest teemadest ka: käisime eile Birxiga Vergi sadamakõrtsis söömas, õhtul oli filmikas veel... Tore päev, eriti see filmide osa. Ma olen maailma geniaalseim filmiguru :D Kolm nunnut ja natuke kummalist linateost, aga kõik väga head. Vergi sadam oli ka päris okei, rahvast oli, teenindajad olid kõik lahedad, kokast ettekandjani :D Ainult mõned väikesed punktikesed, mis oleks kogu asja VEEL lahedamaks teinud: ettekandjal võiks äkki mõni kena kleit olla või midagi nende väljaveninud dresside asemel, mis tal eile seljas olid. Minu pardifilee säravaimad tähed olid kartulid ja majoneesikaste. Mis on kurb. Part oli tiba tuim ja kogu toit kurvalt alamaitsestatud. Mõned ürdid ei tohiks ju üle jõu käia? Ja mu kamavahus olid nii külmunud jõhvikad, et hammastest käisid valujutid läbi :D No arenguruumi on veel. Saaks kenamini, stiilsemalt, sujuvamalt. Aga koht ise on kena ja kõhu saime me korralikult täis. Pluss tunnike päikest, merd ja vaikset olemist... Spetsiaalselt toidu pärast sinna kahtlemata ei läheks, aga kui tee mööda viiks, keeraks sisse küll :)
Muide, keda huvitavad, mis need jubehead filmid siis olid, mida me eile Birxiga maasikate, roosa veini ja hallitusjuustu juurde nautisime, siis siin nad on:
Soovitan soojalt! Peaksid kõigile peale minema :)
Täiendus: nüüd siis sain RSA-st kõne ka. Või no tegelikult kolm, sest vahepeal läksid mingid detailid kaduma :D Aga igal juhul on mul nüüd nii reisi- kui pagasikindlustus 18-ks päevaks. 28 eurot ja... Korras. Ma tegelikult ei teagi, palju mujal maksab, aga ma pole ka piisavalt asjalik, et uurida. Küll me Leeniga siis pärast võrdleme, kes parema diili sai :D Ja autole kehtib koos kaskoga ka üle-Euroopaline autoabi, st saagu bensiin otsa või purunegu rehv, keegi tuleb meid päästma :D Kohe kindlam tunne minna... Asjad vist liiguvad? :)
Jun 12, 2013
Meie elamusterohke päev. Ja õhtu. Ja öö.
Nüüd, kus Birxil puhkus on, oleme me notsuga ka kohe palju sotsiaalsemad. Noh, igasugused põnevad tegemised, mida Birgit meile planeerinud on.
Nädalavahetusel olime Tallinnas, kolm päeva koolitust Saku Suurhallis, Kristiina ootamatu haiguspuhang, päris palju kvaliteetaega sistadega :D Lahe. Polegi tükk aega ühegi inimesega nii pikalt koos olnud. Me oleme Trickyga muidu selline omaette tandem :D
Ja siis saabusime esmaspäeval koju, eile oli muruniitmise ja koduhoolduse päev, kuigi see hoolduse osa kestab praegugi veel. Me lihtsalt oleme sellised aegalse tempo vennad. Ja šoppama oleme me mitu korda jõudnud, kuigi ega mina ju kohalikest poodidest midagi ei saa. Ikka tuleb Inglismaalt tellida. Nüüd ongi paar suvekleidikest jälle saabunud. Ma olen jube õnnelik. Sel suvel näen ma actually päris suvine ja armas välja.
Õhtul käisime Arti juures ka. Hästi lahe oli. Kõik teemad alates farmiloomadest kuni sünnituse ja Eesti rahva raske eluni said läbi arutatud. Mulle tohutult meeldib ikka, kui inimesed viitsivad sisulistel teemadel arutleda. Lõppkokkuvõte on umbes selline: keegi meist ei taha Eestist ära minna, aga mure tuleviku ja hakkamasaamise pärast sunnib seda tõsiselt kaaluma. Sest kui praegu saame me kõik veel täitsa adekvaatselt hakkama (no okei, mina välja arvatud, sest mina ei tegele tegelikult millegagi ja raha saan ka täitsa mitte millegi eest, heategevuse käigus või nii), siis elustiil on meil ka veel täitsa teismelise oma, keegi ei maksa reaalselt pangalaenu, autoliisingut, ei ole meist kellelgi ka lapsi veel... Aga mis saab siis, kui korraga tahaks peret? Päris OMA kodu? OMA autot? Siis tekib meist kõigil kerge murekorts näkku. Kuidas? Raha nagu oleks, aga üksi elades on see ikkagi kuu lõpuks otsas. Mis siis veel, kui sa vastutad peale iseenda ka kellegi teise eest? Kurb hakkab. Igasugused masendavad teemad tulid jutuks. Ja ainsad, kes räägivad, kui hea on elu Eestis, kuidas me peaksime oma inimeste asemel toetama veel kreeklasi või itaallasi või hispaanlasi või keda iganes, on poliitikud. Jube hea on elada jah. Kuni sa ei taha äkitselt hakata hästi elama. Siis tekivad probleemid. Kannatamiseks ja Jumala heakskiidu teenimiseks sobib Eesti tõesti suurepäraselt. Noh, kui su ainus eesmärk elus on peale surma need sada neitsit kätte saada ja pilvelt pilvele lennata.
Heh. No igatahes. Tõeliselt põnevaks läks siis, kui me hakkasime koju sõitma. Tähendab, meil oli plaanis veel kiirelt järve äärest läbi käia, aga arusaadavatel põhjustel jäi see ära. Sest kui me vaikselt mööda metsateed minema loksusime, seisis tulede vihus äkki mingi inimkogu. Noh, keset kitsast metsarada või nii. Just hakkasin mõtlema, et kui keegi on mingi mannekeeni teele lohistanud, siis saab küll lõbus olema seda kottpimeduses kahekesi sealt minema organiseerida. Aga siis hakkas see liikuma. Ikka inimene oli. Ma polegi päris kindel, kuidas me kumbki karjuma ei hakanud, sest ma mäletan, et autos oli ainult õõvastav vaikus, kui see tüüp meile lähemale kaaberdas. Suures kummikombes ja gaasimaskis. Noh, nagu tõeline vale pööre või midagi. On inimestel ikka huumorimeel. Ma ei kujuta isegi ette, kui kaua see keegi seal metsa vahel ohvreid ootas, aga väga efektne oli tema show küll. Ma mõtlesin pärast, et kui ma poleks autoga olnud, vaid näiteks jala koju kõndinud, siis... Noh, ta oleks kas väga haiget saanud või oleksin ma teoreetiliselt keset metsa südari saanud. Igatpidi kehv olukord, mida hiljem ametivõimudele seletada. Algaks see ilmselt umbes nii: Seisin mina rahulikult metsateel. Gaasimaskis. ja siis tulid need hullud... :D
Ma pole kunagi ühtki nii õõvastavat hetke üle elanud, isegi pilte ei tulnud pähe teha. Kuigi oleks võinud. Oleks vähemalt tõendusmaterjali olnud. Nüüd vist küll keegi meid ei usu, kui me räägime...
See läheb siis teemasse: "Nippe inimeste surnuks ehmatamiseks". Kui teil kusagil mõni gaasimask vedeleb, siis just nii tasuks see kasutusse võtta. Aga pidage meeles, mõni õrnema hingega tüüp võib piduri asemel gaasi vajutada. Ja mõni tugevama närvisüsteemiga mees keerab teil nina selja taha. Kasutage siis ainult omal vastutusel :D
Nädalavahetusel olime Tallinnas, kolm päeva koolitust Saku Suurhallis, Kristiina ootamatu haiguspuhang, päris palju kvaliteetaega sistadega :D Lahe. Polegi tükk aega ühegi inimesega nii pikalt koos olnud. Me oleme Trickyga muidu selline omaette tandem :D
Ja siis saabusime esmaspäeval koju, eile oli muruniitmise ja koduhoolduse päev, kuigi see hoolduse osa kestab praegugi veel. Me lihtsalt oleme sellised aegalse tempo vennad. Ja šoppama oleme me mitu korda jõudnud, kuigi ega mina ju kohalikest poodidest midagi ei saa. Ikka tuleb Inglismaalt tellida. Nüüd ongi paar suvekleidikest jälle saabunud. Ma olen jube õnnelik. Sel suvel näen ma actually päris suvine ja armas välja.
Õhtul käisime Arti juures ka. Hästi lahe oli. Kõik teemad alates farmiloomadest kuni sünnituse ja Eesti rahva raske eluni said läbi arutatud. Mulle tohutult meeldib ikka, kui inimesed viitsivad sisulistel teemadel arutleda. Lõppkokkuvõte on umbes selline: keegi meist ei taha Eestist ära minna, aga mure tuleviku ja hakkamasaamise pärast sunnib seda tõsiselt kaaluma. Sest kui praegu saame me kõik veel täitsa adekvaatselt hakkama (no okei, mina välja arvatud, sest mina ei tegele tegelikult millegagi ja raha saan ka täitsa mitte millegi eest, heategevuse käigus või nii), siis elustiil on meil ka veel täitsa teismelise oma, keegi ei maksa reaalselt pangalaenu, autoliisingut, ei ole meist kellelgi ka lapsi veel... Aga mis saab siis, kui korraga tahaks peret? Päris OMA kodu? OMA autot? Siis tekib meist kõigil kerge murekorts näkku. Kuidas? Raha nagu oleks, aga üksi elades on see ikkagi kuu lõpuks otsas. Mis siis veel, kui sa vastutad peale iseenda ka kellegi teise eest? Kurb hakkab. Igasugused masendavad teemad tulid jutuks. Ja ainsad, kes räägivad, kui hea on elu Eestis, kuidas me peaksime oma inimeste asemel toetama veel kreeklasi või itaallasi või hispaanlasi või keda iganes, on poliitikud. Jube hea on elada jah. Kuni sa ei taha äkitselt hakata hästi elama. Siis tekivad probleemid. Kannatamiseks ja Jumala heakskiidu teenimiseks sobib Eesti tõesti suurepäraselt. Noh, kui su ainus eesmärk elus on peale surma need sada neitsit kätte saada ja pilvelt pilvele lennata.
Heh. No igatahes. Tõeliselt põnevaks läks siis, kui me hakkasime koju sõitma. Tähendab, meil oli plaanis veel kiirelt järve äärest läbi käia, aga arusaadavatel põhjustel jäi see ära. Sest kui me vaikselt mööda metsateed minema loksusime, seisis tulede vihus äkki mingi inimkogu. Noh, keset kitsast metsarada või nii. Just hakkasin mõtlema, et kui keegi on mingi mannekeeni teele lohistanud, siis saab küll lõbus olema seda kottpimeduses kahekesi sealt minema organiseerida. Aga siis hakkas see liikuma. Ikka inimene oli. Ma polegi päris kindel, kuidas me kumbki karjuma ei hakanud, sest ma mäletan, et autos oli ainult õõvastav vaikus, kui see tüüp meile lähemale kaaberdas. Suures kummikombes ja gaasimaskis. Noh, nagu tõeline vale pööre või midagi. On inimestel ikka huumorimeel. Ma ei kujuta isegi ette, kui kaua see keegi seal metsa vahel ohvreid ootas, aga väga efektne oli tema show küll. Ma mõtlesin pärast, et kui ma poleks autoga olnud, vaid näiteks jala koju kõndinud, siis... Noh, ta oleks kas väga haiget saanud või oleksin ma teoreetiliselt keset metsa südari saanud. Igatpidi kehv olukord, mida hiljem ametivõimudele seletada. Algaks see ilmselt umbes nii: Seisin mina rahulikult metsateel. Gaasimaskis. ja siis tulid need hullud... :D
Ma pole kunagi ühtki nii õõvastavat hetke üle elanud, isegi pilte ei tulnud pähe teha. Kuigi oleks võinud. Oleks vähemalt tõendusmaterjali olnud. Nüüd vist küll keegi meid ei usu, kui me räägime...
See läheb siis teemasse: "Nippe inimeste surnuks ehmatamiseks". Kui teil kusagil mõni gaasimask vedeleb, siis just nii tasuks see kasutusse võtta. Aga pidage meeles, mõni õrnema hingega tüüp võib piduri asemel gaasi vajutada. Ja mõni tugevama närvisüsteemiga mees keerab teil nina selja taha. Kasutage siis ainult omal vastutusel :D
Jun 4, 2013
Unngghhhhh
Need meie naabrid, ma ütlen teile, nad hirmutavad minust kogu elava välja. Ma annan endale täielikult aru, et ma olen mõne aasta pärast juba 30-aastane inimene ja nii, aga no... Ma kaalun tõsiselt mujalekolimist. Noh, me saaksime notsuga ju Birxi juures ka elada ja koduhaldjaid mängida... Või Krissi juures Tallinnas, ongi hea suur linn.. Ma lihtsalt ei saa.
Just käis jälle naabrimees ukse taga. No mina ei oska, EI OSKA nendega suhelda ja neid rahulikuna hoida :D Mul on selline tunne, et ma muudkui vabandan ette ja taha, selgitan, vabandan, peaaegu lömitan... Ja kasu ikka midagi pole, pidevalt on ikka tunne, et peaks rohkem vabandama. Või igatahes midagi peaks raudselt rohkem tegema, sest nende olemasolu rõhub mu igapäevaelu nagu veskikivi. Ma ei julge rõdul käia, ma ei julge aias olla, ma ei julge oma koera jalutada, ma ei julge peale ühtteist õhtul treppidest käia ja magan seetõttu peamiselt elutoadiivanil... Tegelikult elan ma peamiselt öösel ja hiilingi pimeduse varjus ümber maja, nagu Batman. Kuigi tõele au andes olen ma ikka pigem kurjategija, mitte kangelane.
Mina ka ei tea, kuidas meil PIDEVALT midagi nässu läheb ja alatasa mingid jamad on. Mina enam ei taha. Kõik mu suuremad mured on meie naabritega seotud. Või no naabritega oleks korras, aga oma külalisi tuleb küll pidevalt karjatada nagu metsikuid hüääne. Et mingit jama jälle poleks. Ja kõigil on vist juba arvamus, et meie naabrid on täitsa hullumeelsed.
Kuigi tegelikult on hullumeelne ainult minu hirm nende ees... :D
Ei tea, kuidas nendega kokkuleppele saada, et nad ära koliksid? Või siis, et koliks ikka ise...
Just käis jälle naabrimees ukse taga. No mina ei oska, EI OSKA nendega suhelda ja neid rahulikuna hoida :D Mul on selline tunne, et ma muudkui vabandan ette ja taha, selgitan, vabandan, peaaegu lömitan... Ja kasu ikka midagi pole, pidevalt on ikka tunne, et peaks rohkem vabandama. Või igatahes midagi peaks raudselt rohkem tegema, sest nende olemasolu rõhub mu igapäevaelu nagu veskikivi. Ma ei julge rõdul käia, ma ei julge aias olla, ma ei julge oma koera jalutada, ma ei julge peale ühtteist õhtul treppidest käia ja magan seetõttu peamiselt elutoadiivanil... Tegelikult elan ma peamiselt öösel ja hiilingi pimeduse varjus ümber maja, nagu Batman. Kuigi tõele au andes olen ma ikka pigem kurjategija, mitte kangelane.
Mina ka ei tea, kuidas meil PIDEVALT midagi nässu läheb ja alatasa mingid jamad on. Mina enam ei taha. Kõik mu suuremad mured on meie naabritega seotud. Või no naabritega oleks korras, aga oma külalisi tuleb küll pidevalt karjatada nagu metsikuid hüääne. Et mingit jama jälle poleks. Ja kõigil on vist juba arvamus, et meie naabrid on täitsa hullumeelsed.
Kuigi tegelikult on hullumeelne ainult minu hirm nende ees... :D
Ei tea, kuidas nendega kokkuleppele saada, et nad ära koliksid? Või siis, et koliks ikka ise...
Subscribe to:
Posts (Atom)